Sojo sõjad

Mari Laaniste

Interneti-hiid Yahoo koostööprojekt sõjareporter Kevin Sitesiga ehk “Kevin Sites in the Hot Zone” laiendab uudisajakirjanduse harjumuspäraseid formaate.

Rohkem pilte ebausutavalt ilusast mehest http://hotzone.yahoo.com.

 

Praegu 43aastane Kevin Sites sai suhteliselt kuulsaks pisut üle kolme aasta tagasi, 2003. aasta märtsis, kui ta CNNi korrespondendina Kuveidis Iraagi-invasiooni algust ootas ning ühel tema sõbral tuli mõte tema koju saadetud olukirjeldustest blog ehk võrgupäevik avada. Tulemuseks oli praeguseks aktiivse tegevuse lõpetanud www.kevinsites.net, reportaažbloginduse auhinnatud pioneer. Produktiivse ning andeka kirjutaja ja pildistaja üliaktuaalne blog osutus, kindlasti tänu ka Sitesi osavate abiliste tehtud promotööle, juba esimeste päevadega silmatorkavalt menukaks. Koguni sellisel määral, et Sitesi komandeeringukulud kandev CNN muutus murelikuks ning juhtis tema tähelepanu viisakalt sellele, mille eest talle makstakse. Selle tulemusel oli Sites sunnitud juba vähem kui kaks nädalat pärast alustamist blogipidamises pausi tegema. Uudislik blogimiskeeld pälvis üsna laialt tähelepanu ning Sitesi nimi sattus esmakordselt bloginduse kui uue ajakirjandusvormi reegleid ja võimalusi käsitleva diskussiooni keskmesse.

Seitse kuud hiljem, kui leping CNNiga läbi sai, taasavas Sites oma veebipäeviku, nüüd juba konkureeriva telekanali NBC korrespondendina. NBCs nimelt taibati, et reporteri kõrvaltööst tulenev populaarsus toob lisakredibiliteeti ka uudistesaadetele. Kõik läks hästi, kuni 13. novembril 2004. aastal sattus Fallujah’ linnas ühe USA merejalaväeüksuse sabas lahingutegevust kajastava Sitesi kaamera ette kangesti sõjakuriteo moodi intsident, kus Ameerika sõdur laskis vähimagi provokatsioonita maha haavatud ja relvastamata iraagi mässulise. (Õigupoolest lasti samas mošees maha veel kolm samasugust, juba eelmisel päeval mošee vallutamise käigus haavata saanud, relvitustatud ja äraviimist ootavat iraaklast, aga nemad ei sattunud kaadrisse. Ametlikke süüdistusi pole selle vahejuhtumiga seoses kellelegi esitatud.)

Kui NBC videolõigu mõni päev hiljem eetrisse laskis, tekkis Ameerikas kohutav skandaal – mitte niivõrd salvestusel näha oleva skandaalsuse, kui tõsiasja tõttu, et üks ameeriklane “omade” kohta komprat levitada julgeb. Reeturiks tembeldatud Sites sai “patriootidelt” tuhandeid ja tuhandeid vihkamisavaldusi, tapmisähvardusi jne, NBC kohkus reaktsioonist ning kiirustas töösuhet lõpetama. Ent Sites suutis pinged maha võtta, esitades oma versiooni sündmuste käigust ja motiivide selgituse veebipäevikus avaliku kirjana kõnealusele merejalaväeüksusele.

Asjaolu, et selle teksti trükkisid ära paljud soliidsed paberväljaanded üle maailma, võimendas tema argumente uue töökoha väljakauplemisel. Selle asemel, et hakata järgmist telekanalit otsima, ühendas ta töö hobiga ning pakkus end Yahoo uudisteportaalile mitte enam tele-, vaid multimeediareporterina. Tulemuseks on mullu 26. septembril alustanud “Kevin Sites in the Hot Zone”, aastapikkuseks kavandatud sari vahetuid ja vaheldusrikkaid reportaaže maailma kõige aktiivsematest ohu- ja sõjakolletest, Afganistanist Ugandani.

Yahoo oli seni tegelenud ainult uudiste vahendamise, mitte tootmisega. Nende esimene korrespondent on aga omas vallas unikaalne leid ning sellisena igati riskimist väärt. Sites on tõsise erialase töökogemusega sojo ehk sooložurnalist, kes rändab üksi, palgates kohalikke tõlke ja teejuhte, otsib, räägib, kirjutab, filmib, pildistab ja monteerib materjali ise (ehkki USAs töötab temaga paralleelselt projekti kolmeliikmeline taustameeskond). Kogu vajalikku tehnikat kannab Sites, nagu õige sojo kunagi, seljakotiga kaasas. (Kotis on kaks digivideokaamerat, digifotoaparaat, satelliittelefon, GSM-telefon, satelliitmodem ja väike, aga võimas sülearvuti.) Koostööst näivad siiani võitvat mõlemad. Sitesil on paariminutiste tele-eetrijuppide asemel iga kell igalt poolt juurdepääsetav, paindlik, avara arhiiviga ametlik “alternatiivsete välisuudiste” veebipublikatsioon, mida loeb ca kaks miljonit inimest kuus. Piisavalt mänguruumi ambitsioonidele, tähelepanu ja ajakirjandusauhindu – igatahes tänuväärne võimalus inimesele, kes ise nendib, et ega ta eriti midagi muud teha ei oskakski. Yahool omakorda on efektne reklaaminägu ning mingigi argument, millega lappida hiljutisest Hiina teisitimõtlejatest ajakirjanike vangistamisele kaasaaitamisest tekkinud PR-auku. 

Hot Zone kui ajakirjanduslik fenomen pakub mõtlemisainet mitmes plaanis. Esiteks on ilmne, et projekt toimib tänu staarreporteri varasemale tuntusele, isiklikule sarmile (Kevin Sites on peaaegu liiga fotogeeniline, et olla tõsiseltvõetav) ja seikluslikule raamistusele (“Üks mees. Üks aasta. Kõik maailma sõjad” jne). Selline esitus teeb seeditavaks ka seksapiilita ja raskepärased teemad nagu Somaalia või Tšetšeenia. Samas pingutab Sites koos tiimiga, et vältida “sõjaturismi” või “seiklusajakirjandusse” kaldumist, ning esitleb end üsna veenvalt mõistuse ja missiooniga mehena. Pole küll välistatud, et tema motiivide seas on ka lihtlabane adrenaliinisõltuvus, ent sel juhul on ta piisavalt arukas, et seda mitte mainida.

Teiseks, Hot Zone lööb mainstream-uudistekanaleid oma värskusega. Välisuudiste-käsitlus juhindub küllap kogu maailmas ammu sisseharjunud, tuimadest valemitest, kus peatähtis element on ohvrite arv. Sites aga lähtub humanistlik-liberaalsest vaatepunktist ja käsitleb elavaid inimesi, mitte statistikat ega poliitilisi seletusi. Üksiku fanaatiku lehekülje uudismaterjal on nakatavalt esitatud, USA keskmistest välisuudiste-kajastusest silmaringi poolest märksa avaram, paindlikum ja põhjalikum (öelda “ammendav” oleks siiski selge liialdus).

Samas on juba päris hästi näha ka nõrgad kohad. Projektile selge ajalise raami tõmbamine oli arukas käik. Asi pole mitte niivõrd selles, et kaugete kantide argielulistele sõjakoledustele ja teiste inimeste õnnetustele kaasaelamise võimel näib olevat teatud lagi, vaid egotrip-uudiste ühemehevaatenurk kui niisugune läheb ajapikku pisut rutiinseks – vahel tahaks ikkagi mõnd kokkuvõtvat üldistust, mitte aina uusi südantlõhestavaid või heldimapanevaid pildikesi. Ühe inimese vaateviisile tuginev käsitlus on ka võrdlemisi kaitsetu selle eetilisust ja objektiivsust küsimuse alla seadvate kriitikute ees. Olgu, Hot Zone’i tegijad on deklareerinud selged põhimõtted, mida nad järgivad, ent mõni teistmoodi meelestatud inimene võiks samas formaadis sama siiralt toota hoopis teise kallakuga reportaaže. (Laiemalt võttes, maailmas levib idealistlikke ootusi bloginduse kui rohujuuretasandilt lähtuva uue demokraatliku ajakirjanduse lätte kohta. Miskipärast meenuvad fantaasiad end Delfi kommentaariumides ilmutama pidanud “kollektiivsest ajust”.)

Kas dünaamilise multimeedia-ajakirjanduse edukast debüüdist Yahoos piisab laiema trendi algatamiseks, on suhteliselt kaheldav. Igatahes ei saa see kuigi ruttu toimuda, kuna vilunud ajakirjanduslikud multitalendid nagu Kevin Sites on praeguse seisuga veel haruldased.