Silvia Jõgever 4. XI 1924 ? 11. I 2005

Eesti Kunstnike Liit, Tartu Kunstnike Liit, Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Tartu Lastekun

Silvia Jõgever astus 1942. aastal Tartu Kõrgematele Kujutava Kunsti Kursustele, lõpetas nende kõrvalt Tartu V Keskkooli ning jätkas kunstiõpinguid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas 1952. aastal juba Eesti Riikliku Kunstiinstituudis. See oli üks vapustavalt särav lend, kes õppis 1940ndate teisel poolel Tartu Kunstiinstituudis: Ülo Sooster, Lembit Saarts, Valdur Ohakas, Valve Janov, Kaja Kärner, Lüüdia Vallimäe-Mark, pallasliku kunstimentaliteedi ja -vaimu kandjad. Omavahel kutsusid nad endid ikka poisteks ja tüdrukuteks. Tänaseni. Poisid said stalinliku re?iimi poolt rohkem rappida, aga tulid kunsti juurde tagasi. Ja selles tagasitulekus oli oluline osa tüdrukutel. Nüüd on tüdrukud ootamatult kiiresti läinud.

Silvia Jõgever jäigi ehk poiste jaoks selliseks veidi naiivseks tüdrukuks, kes alati sillerdavalt naeris. See teda teinekord ka päästis. Päästis siis, kui ta Ülo Soosteri ärgitusel oma koolikaaslaste töödest praeguse Tartu Forseliuse gümnaasiumi ruumes 1960ndate algul näituse korraldas. Loomulikult oli see ennekuulmatu ideoloogiline väärsamm, eriti kunstiõpetaja poolt. Kahtlased kaugelt maalt tagasi tulnud kunstnikud, mingid moodsad ideed ja see kõik veel kooliõpilaste silme all. Silvia Jõgeveri pettumus kunsti- ja parteiorganite tehtud järeldustest oli ilmselt nii suur, et kunstnike liidu liikmeks astus ta alles vahetult enne pensioniiga 1977. aastal.

See, et Silvia Jõgever oli 1960ndail-70ndail loominguliselt vähem aktiivne, oli jällegi õnn suurele hulgale inimestele, kelle seast võrsunud kunstnikegi nimekiri veniks liiga pikaks. Tartu Lastekunstikoolis Jõgeveri käe all maalikunsti algtõdesid õppida oligi see õnn. Pimedas klassitoas viimase päevavalguseni maalivad rüblikud pingutasid, et varjus värvi näha, et vahet teha külmal ja soojal valgusel. Laste  püsivuse ja süvenemise saavutas Silvia Jõgever lihtsal moel: ta rääkis neile tunnis loomingulisi järjejutte kaugetest maadest ja seiklustest, mis tal enesel tegemata ja nägemata jäid. Temast oleks võinud hea kirjanik saada. Või kujutage ette tervet klassi fantaseerimas kolmemõõtmelise kino teemadel, mis paikneks samas klassiruumis.

Õpetajaannet jagus aastakümneteks ka Kunstnike Maja kunstistuudiosse ning muuseumi kujutava kunsti kaugõppekursustele.

Hinnangutes oli Jõgever aus ja värvikalt otsekohene. Ütles alati välja selle, mis ta kunstiteosest arvas, ehkki vahel poleks pidanud. Kehv maal oli temale teinekord nagu loodusõnnetus. Mõnigi kriitik oleks temaga koos ülevaatenäitust vaadates vaevata artikli kokku saanud. Enese tööde suhtes oli Jõgever veelgi nõudlikum. Lõputud skitsid ja proovid, enne kui töö võis valminuks kuulutada. Väike formaat papil, sest suur ei anna midagi juurde. Peatähtis oli värvid ja seade paika saada. Ning siis need tema nägemuslikud, isegi sürreaalseks kasvavad figuraalsed kompositsioonid, mille tagapõhja kohta oleks Silvia Jõgeverilt pidanud rohkemgi pärima. Nende saladuslikkus ootab ikka veel süvenenumat uurijat.

Ehkki Silvia Jõgeveri polnud kehva tervise tõttu viimaseil aastail Tartu Kunstimajas näha, tundub nüüd, et Tartu linn on ühest oma ?õnneõngitsejast? ilma jäänud. Kaotajad oleme kahjuks meie.

 

Silvia Jõgeveri ärasaatmine Tartu Krematooriumi kabelis täna kell 14.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming