Siga ja kägu

Aare-Paul Lattik,organist

ehk Harmooniumist ja klaverist  

Lugesin huviga Toomas Velmeti 2. III 2007 Sirbis ilmunud arvustust “Muusika harmooniumiga”. Tänan toredate mõtete eest! Kuid selguse huvides tahan kustutada mõned õhku jäänud küsimärgid.

Kõigepealt tagasivaade eelmise, 15. I 2006 Kadrioru lossi kontserdi arvustusse. Härra Velmet kirjutab César Francki loo “Viis jõuluaja pala” kohta: “Ilmselt on helilooja kogumikul “L’Organiste” mingi teine eesmärk kui kontsertmuusika.” See on omaette teema ja vajab arutelu, mis oli Francki-aegsel Prantsusmaal kontsertmuusika orelile-harmooniumile ja kas seda üldse oli.

Kui oli, siis kust jookseb piir kontsertmuusika ja mitte-kontsertmuusika vahel? Kas Francki “Kolm koraali”, mida maailm suure eduga mängib nii kontsertidel kui teenistustel, on kontsertmuusika? Kui on, siis miks seda pole “L’Organiste”? Kus seda veel tänapäeval kuulata saakski kui mitte kontserdil? Orelikontsert oli sellisena XIX sajandi Prantsusmaal veel tundmatu. Soovitan siinkohal lugeda Norbert Dufourcq’ raamatut “La Musique d’Orgue Francaise au XX siecle”. Nüüd viimase kontserdi arvustusest.

Toomas Velmet imestab: “Järgnenud teosed jätsid õhku mõningaid küsimärke, millele ei leidnud vastuseid. Francki “Prelude, Fugue et Variation” op. 18 on ju oreliteos (A.-P. Lattiku rõhutus), kuid esitati harmooniumil paaris klaveriga”. Ja jätkab nördinult: “Nojah, mis mina sinna parata saan”.

Nojah, härra Velmet, parata pole tõesti midagi, sest ilmselt te ei teadnud, et algselt oli see teos Franckil kirjutatud just nimelt harmooniumile ja klaverile. Veidi hiljem tuli sellest ka orelivariant (1865). Teadmiseks, et antud loost on veel hilisemgi autoritranskriptsioon, sedapuhku viiulile, harmooniumile ja klaverile (1880). Kõik need kannavad autoripoolset märget op. 18. Hiljem on interpreedid numeratsiooni osas kokku leppinud vastavalt op. 18a, op. 18b ja op. 18c. Muuseas, op. 18a esitasid Franck harmooniumil ja d’Indy klaveril Société Nationale de Musique’i korraldatud kontserdil 7. II 1874 ja seesama variant on ka Francki enim müüdud teos.

Velmet jätkab: “Edasi Georges Bizet’ “Caprice” tsüklist “Kolm sketši harmooniumile” on varem saanud minult hinnangu kui mitte just parimas mõttes “salonglik” teos ning ega ta tervikuna ka paremaks ei läinud.” Kui see ei ole “salonglik”, mis see siis on? Mis on üldse selle lause sügavam mõte? Härra Velmet kirjutab edasi: “…kava kulminatsiooniks kujundatud Saint-Saënsi “La danse Macabre” op. 40 lisaga – autori transkriptsioon harmooniumile. Seega siis juba küll autori, aga siiski transkriptsiooni transkriptsioon ja esitati kõnealune teos koosluses harmoonium ja klaver.”

Selgituseks, et kavalehel oli väike viga, aga see ei muuda midagi. Ära on jäänud sõnad “ja klaverile”. Nimelt on tegemist Saint-Saënsi transkriptsiooniga kas kahele klaverile või harmooniumile ja klaverile, mitte ainult harmooniumile. Kuna tolleaegsel Prantsusmaal ei pruukinud ühes või teises salongis olla kahte klaverit, aga oli kindlasti harmoonium ja klaver, siis heliloojad arvestasid sellega. Seega pole tegemist transkriptsiooni transkriptsiooniga, vaid autori transkriptsiooniga.

Lõpetuseks veel kooslusest harmoonium ja klaver, Velmeti sõnastuses “siga ja kägu”. Kuna eelmainitud heliloojatel polnud selle ansambli osas vajalikku nõuandjat, siis on “sea ja käo” kooslust kasutanud lisaks nendele veel Rossini, Schönberg, Widor, Sibelius jpt tuntud heliloojad.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming