Seltsimehed Palmaru, Klaas, Väljataga!Kõik teised kultuuripeded!

Rui

Mulle öeldi, et teie juures on saadaval peatoimetaja koht. Teatan, et käesolevaga kavatsen sinna kandideerida. Järgnevat palun võtta kui nägemust ajalehe kavadest.

Kui kristalselt aus olla, siis ega ma täpselt ei tea, mis leht see Sirp on. Viimati puutus see mulle pihku paarkümmend aastat tagasi, siis kui Pärna Priit tegi selle sitta-kah-karikatuuri. Mulle tundus juba siis, et sellega on maailmas absull kõik ära öeldud, pärast seda ei ole ega tule enam mitte midagi, mis võiks meid üllatada ja elu allikatele juhatada. Isegi universaaluniversumil mitte. Nii et ma ei ole midagi kaotanud, kui pole seda lehte paarkümmend aastat lugenud, vaid olen säilitanud vaimuvärskuse isiklike mõtiskluste kujul. Aastatega on see tunne minus üha süvenenud.

Ma ei taha mõjuda häbemataselt, aga ütleme ausalt: ega teiegi, härrased, pole seda lehte paarkümmend aastat lugenud. Ainult teie ei tohi seda öelda, muidu võtab Rüütel teil munad pihku. Minu ees ei ole vaja võltshäbi tunda.

Veel enam, ma olen täiesti kindel, et ka härra Rüütel ei ole Sirpi kakskümmend aastat lugenud (ta on ometi mõnestükis normaalne meesterahvas), aga ka tema ei tohi seda öelda, siis võtab Ingrid temal midagi pihku, ja hoopis valusamalt.

Kuigi, kes teab, kas Ingridki Sirpi lugenud on…

Aga võib-olla ei ole seda Sirpi üldse olemaski, tuli mulle praegu mõte? Äkki ma näen nägemusi? Sel juhul on see subjektiivne idealism ja ma vabandan. Aga ei, tõenäoselt on Sirp siiski olemas. Aga ma hoiatan teid, et ma ei kavatse seda ka siis lugema hakata, kui ma olen peatoimetaja, sest misjaoks mul alluvad on. Aga võib-olla, et vahel, kui tuleb tuju, hoopis loengi. See on loominguline lähenemine.

Kui Sirp on olemas, siis tuleb ta ühendada Delfiga, sest viimases on kõik seesama, ainult kobedamalt.

Endast veel niipalju, et olen loomult seltsiv. Otsene ajakirjandustöö kogemus on hõredavõitu, aga mul on seljataga baari Peldik karm kool: ma tean, mis asi on uudis ja kuidas seda esitada.

Kasuks tuleb kindlasti ka see, et mu minevikus on vabadusvõitleja sugemeid. Nimelt olen ma nooruses kusnud vastu kodulinna parteikomiteemaja seina. Ma olen kannatanud repressiivorganite käe läbi, kuna kusemisega katkes mu haridustee toonases kagebiitlikus ülikoolis. Ma arvan, et juba sellise fakti eest tuleks mind eelistada teistele kandidaatidele peatoimetaja kohale.

Vastutasuks sooviksin, et mu palk oleks seotud riigikoguliikmete töötasuga. Siis veel ametiautot juhiga (soovitavalt naturaalne blond, mitte üle 35 a vana), suurt külmkappi ja õlut niipalju, kui kulub.

Lõpuks lubatagu öelda, omade vahel, täiesti siiralt – nagu kommunist kommunistile! – mis siin salata, ega see Sirbi toimetamine mu unistuste lagi ole. Aga alustuseks kõlbab. Kunagi ei tea, kui midagi paremat peaks silmapiirile kerkima.

P. S. Olen väga paindlik. Kui soovite, võin lehe ühe aastaga põhja lasta, see on läbirääkimiste küsimus.

Rui,

endine Fie, tulevane kultuuripede, roosa ja värske vedruga

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming