Selge keele selgusetus

Peep Nemvalts

Suhtluse arusaadavuse edendamine on väärtuslik kogu ühiskonnale, sealhulgas sügisene selge keele konverents Euroopa keeltepäeval. Mõneti mõistetamatuks jäi, miks seda nimetati esimeseks. Eestis on keele selguse nimel töötatud aastakümneid, olgu keelekorraldusena laiemalt või selget oskuskeelt arendades – kõike seda ka konverentsidel. Paarkümmend aastat on korraldatud õiguskeelepäevi, kus nõu peetud õigusaktide keele arusaadavuse üle. Õiguskeel valmistab endiselt muret, seda näitas ka sügiskuise konverentsi teemavalik, pealkirjades küsiti koguni: „Kas õiguskeel on ravitav?” (Allar Jõks) ja „Kas õiguskeelest on saanud võõrkeel?” (Janar Filippov).

Advokaat Jõks võrdles ebaselget seadust tõbise patsiendiga ja  oli sunnitud rõhutama, et põhiseadus nõuab selgust õiguses ning et õigusselgusega tuleb arvestada nii õigusnormi luues kui ka kohaldades. Miks see siis nii sageli arvestamata jääb? Koguni riigikohus on nentinud, et õigusselgust aitab kõige paremini tagada sõnade üldkeelsel tähendusel rajanev tõlgendus. Nii advokaat kui ka ajakirjanik kõnelesid taas sellest, mida on aastakümneid soovitatud: vältida õigusaktides rohkeid keerulisi võõrsõnu ja kantseliitlikku, kohmakat lausestust. Ajakirjanik Filippov nimetas riigikohtu lahendite keelt monstroosseks – iseloomustus, mis paraku kehtib paljude seadustegi kohta – ning tõdes, et kohtunike ja ajakirjanike aruteludel on küll lubatud oma keeletarvitust parandada, ent selgusetus ei kao.
Võib-olla püsib selgusetus seetõttugi, et on selgeks mõtlemata, korralikult määratlemata õiguskeele enda mõiste.  Nähtavasti oleks otstarbekas mõtestada seda ülemmõistena, mille alammõisted on õigusteaduse keel ja  seaduskeel. Esimest pole põhjust pruukida seadustes ega muudes õigusaktides. See ei tähenda muidugi, nagu peaks teaduskeel aetama ülemäära keerukaks.
Ehk suudab Eesti seadusandjaid ja -kohaldajaid veenda välismaine eeskuju? Sel juhul tuleks tõsiselt võtta ülemere kogemust selge seaduskeele juurutamisel, mida tutvustas Rootsi riigikantselei asedirektor ja keeleekspert Anne-Marie Hasselrot. Sealses valitsuses on selge keele asjatundjad töötanud 1976. aastast, sest on mõistetud, et õigusaktid mõjutavad otsuseid igal ühiskonna tasandil ja on oluline alustada kõige kõrgemalt, korrastades just seaduskeelt, sest see mõjutab hästi kõikide haldustekstide keeletarvitust.
Kuidas aga mõjutab eesti seaduskeelt Euroopa Liidu õigusloome? Nagu märkis Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadi eesti keele osakonna tõlkija ja toimetaja Tiina Pai, on 2010. aastal algatatud komisjoni selge kirjutamise kampaania. Kas seesugusel ärgitusel on hoomatavat mõju, kuna tõlkemaht muudkui suureneb, ent tõlkijate read hõrenevad? Kui 2012. aastal tõlgiti 1 760 615 lehekülge, kuid toimetada jõuti vaid umbes 35 000, siis peitub ses suundumuses ilmne oht keele selgusele.
Eesti seadusloomet ei saa vanuselt võrrelda Rootsi omaga, kus tuleks nii mõnigi vananenud keelega õigusakt ümber kirjutada. Seda hõlpsam võinuks olla meie seadused kirjutada kohe nii selgelt, et lugeja neid hästi mõistaks ega peaks vaevlema koletislikus keele- ja numbrirägastikus. Uno Mereste esitas 1999. aasta lõpul koos mõttekaaslastega „Seaduste arusaadavuse tagamise seaduse eelnõu”, millega riigikogus kolme aastaga esimesest lugemisest kaugemale ei jõutud, vaid lasti sel toonase koosseisu volituste lõppedes veebruaris 2003 menetlusest välja langeda. Selle eelnõu paragrahvis 1 on määratletud seaduse arusaadavuse mõiste kolmes lõikes, millest esimene sätestab: „Seadus loetakse arusaadavaks, kui selle mõttest võib vajaliku süvenemise korral aru saada eesti keelt vabalt valdav vähemalt põhiharidusega inimene, kes ei ole õigusloome, õigusteaduse või ka selle kitsama eriala spetsialist, mida seadus käsitleb.”
Kui ajakirjandus uuris põhjusi, miks sellest eelnõust seadust ei saanud, andis omapärase „selgituse” toonane justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Oliver Kask. Esmalt rõhutas ta: „Peame vajalikuks seaduste arusaadavust ning tunnistame, et väga sageli on nii juba vastuvõetud seadused kui esitatavad eelnõud kas keeleliselt või muul põhjusel raskestimõistetavad.” Mõni lõik edasi aga väitis: „Üheselt ei ole võimalik seaduse arusaadavust määratleda” ja „Tänapäeva keerulisi ühiskonnasuhteid arvestades ei ole enam võimalik kirjutada kõigile arusaadavalt, ka mitte seadusi.” Niisiis oli (on?) justiitsministeeriumi ametlik seisukoht, et kuigi arusaadavus on vajalik, on seaduste segasus, arusaadamatus paratamatu?!
Kindlasti saab mis tahes abstraktset mõistet määratleda piisava täpsusega –
isegi seaduse arusaadavust. Kõik taandub viimaks ikka sellele, kui oluliseks mõistet peetakse. Enamasti on küll justiitsministrid vähemalt õiguskeele päeval tõdenud, et keele selgus on oluline. Nii ka äsjase, 3. detsembri arutelu sissejuhatuseks Hanno Pevkur: „Pole mõtet kirjutada seadust, millest keegi aru ei saa.” Loodetavasti ei ole need pelgad sõnad.
Mõistetavuse huvides on kindlasti täpne ja korrastatud oskussõnavara ja samavõrra ka sujuv lausestus – mis ei tähenda, nagu peaks seadusi kirjutatama üksnes lihtlauseis. Selge seadus­keele nimel vajame senisest põhjalikumat, laiemat ja järjekindlamat koostööd juristide, keeleekspertide ja õigusaktiga reeglistatava valdkonna asjatundjate vahel. Seaduste arusaadavuse tagamise seadus võinuks jõustununa nüüdseks juba tosinkond aastat olla hea alus sellisele koostööle.