Rudolf Karelson 6.VIII 1929 – 25. IX 2006

 

Rudolf Karelson alustas oma teadlaselu Tartu ülikoolis ja seejärel aspirantuuris, uurides Paul Ariste juhendatavana eeskätt soome-ugri, täpsemalt läänemeresoome keeli. Väitekirja “Sidesõnad läänemeresoome keeltes” kaitses R. Karelson 1959. aastal. Paar aastat otsis ta oma kohta, töötades veidi aega Keele ja Kirjanduse toimetajana, seejärel ülikooli aspirantuuriosakonna juhatajana, et siis lõplikult jõuda oma “koju”, oma kõige õigemasse kohta, Eesti Keele Instituuti (endise nimega Keele ja Kirjanduse Instituut), kus töötas 1961. aastast peale kuni oma elupäevade lõpuni, kokku 45 aastat. Võib öelda, et ka töö mõttes leidis ta oma päris-asja – sõnaraamatutöö. “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” heaks tegutses ta viljakalt igal mõeldaval tööetapil: sedeldas näitematerjali, aitas välja töötada koostamisjuhendi ja proovivihku, osales aruteludes, koostas ja toimetas käsikirja, juhendas sedeldajaid, oli tosina vihiku peatoimetaja või kaastoimetaja. Seda tüüpi sõnaraamat  ajendas teda kirjutama paljusid artikleid, mis on käsitlenud leksikograafiateooriat üldiselt, sõnavara ja grammatika, kirjakeele ja murdesõnade vahekorda, aga samuti inspireeris see sõnaraamat teda avaldama paljusid sõnalugusid Keeles ja Kirjanduses, Emakeele Seltsi aastaraamatus, Kodumurdes ja mujal, kus ta  on eesti kirjakeele arhiivi toel mõtisklenud omapäraste sõnade (näiteks vaane ja hahm või melu ja hõilama) elukäigu ja tähendusmuutuste üle. Seletussõnaraamatu esimene vihik ilmus 1988. aastal, Rudolf Karelsoni 60. tähtpäeva künnisel.

Viisteist aastat hiljem, nüüdseks kaks sügist tagasi, kui ta tähistas oma 75. sünnipäeva, oli palju juttu sellest, kuidas temast saab see üks ja ainus inimene, kes sõnaraamatuteo on läbi teinud algusest lõpuni. Kahjuks tahtis saatus teisiti: viimane, 26. vihik, mille üks peatoimetajaid ta oli, ilmub järgmisel aastal. Hoolimata sellest tundub, et Rudolf Karelson sai elada õnneliku elu, nähes oma elutööd ilmumas kollaste vihikute sarjana, millest on palju rõõmu olnud paljudele inimestele.  Just sõnaraamatutöö eest pärjati teda 1993. aastal ka Wiedemanni auhinnaga.

Puhka rahus!

Eesti Keele Instituut

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht