Repliik

ANTS JUSKE

Keda kiita leiva eest? Ütleme, et ma olen kunstiteadlane, mida ma juhuslikult olengi, pealegi veel Eesti oma. Ütleme, et võiksin olla bioloog, geograaf, kirjandusteadlane või kes iganes. Äkki tuleb hea idee kirjutada pikem monograafiline uurimus oma erialal, pealegi veel selline, millel oleks rahvusvaheline levi ja tähendus ? viited ja näited välismaalt.

Nii, kirjutan käsikirja valmis õhtuti, oma põhitöö kõrvalt. Hakkan otsima kirjastajat. Kuna teema on küllalt spetsiifiline, siis hakkab kirjastaja kohe arvutama: sellise raamatu tiraaþ ei saaks olla üle 300 eksemplari, lihtsalt lugejaid-ostjaid vaevalt rohkem ongi. Pealegi need, kes loeksid, on seda kõike lugenud juba võõrkeeltes ja palju siis on neidki, kes ostaksid välismaalt näiteks eesti keele grammatikat puudutava uurimuse. Üldse on laiemaid teemasid käsitlevaid asju lihtsam osta väljast valmis formaadis, kui maksta kinni oma autoreid. Ostad väljaandmise õiguse, lased ära tõlkida ja kõik.

Kuid oletame, et kirjastaja riskib ja võtab käsikirja vastu. Oma eesti autoritega läheb aga kohe jamaks. Tuleb tema oma käsikirjaga, illustratsioonid takkaotsa. Kulutused hakkavad kohe tulema. Heauskne autor arvab, et ta on tulnud kaubaga, mis toob firmale ja iseendale kõvasti kasumit. Kuid võta näpust. Teaduslik publikatsioon eeldab nüüdsel ajal eelretsensiooni (huvitav, et nõukogudeaegsetele uurimustele ei tehta järelretsensioone); tuleb maksta retsensendile. Olen oma doktorikraadiga neid indekseeritud väljaannetele tehtud artiklitele visanud formaalselt komplimentaarseid eelretsensioone küll ja küll. Nii et esimene kulu on maksta retsensendile.

Oletame, et käsikiri võetakse vastu. Siis tuleb hankida trükikoja hinnapakkumine. Kirjastaja hindab seda pakkumist nii ja naa ? milline paber, millised kaaned, palju pilte, milline tuleks kaanehind, tiraaþ. Edasi läheb toimetamiseks. Autor mõtleb, et ikka oleks hea, kui keegi keeletundlik inimene vaataks teksti üle ? pärast on endal ka vähem piinlik. Kuid mõistagi ei tee tema oma tööd niisama heast peast; autorile tähendab see pikki tunde koos tähenärimisega.

Ütleme jällegi, et tegemist on kunstiteadusliku tekstiga, mille juurde kuuluvad vältimatult pildid. Need tuleb skännida ja kogu raamat kujundada. Tuleb ette, et peab pildistama valmisobjekte ? kohe peab maksma fotograafile. Tahad ingliskeelset resümeed, pead maksma tõlgile, kes ka teab oma hinda. Järgmine instants, kes tahab raha, on autorikaitse. Vähe sellest, et kirjastaja peab maksma vastavalt Genfi konventsioonile iga kuskilt võetud repro eest kindla summa. Olgu siis autor surnud viiskümmend aastat tagasi, kuid kusagilt välismaa muuseumist võetud pilt pole niisama. Maksma peab isegi Eesti muuseumidest võetud repro eest. Lisaks on seaduses ette nähtud, et maali või skulptuuri detaili reprodutseerimine on võrdsustatud tervikuga. Jääb näiteks Jaak Soansi Tammsaare monumendi taustal tehtud pildile Tammsaare jalg, siis oleks Eesti Autorite Ühingul põhimõtteliselt õigus raha kasseerida. Õnneks pole seal selliseid tähenärijaid. Ainus väljapääs oleks vormistada oma raamat õpikuna, kuid tõsiteaduslikku uurimust on raske selle pähe välja mängida. Kui kõik on valmis, raamat trükikojast väljas, tulevad välja uued hagijad: raamatu levitajad tahavad oma protsenti, samuti raamatupoed, siis veel riik oma tulu-, sotsiaal- ja käibemaksudega, mis koorivad viimase.

Nii kipub autor jääma tühjade pihkudega ? ta on andnud oma vaimuvaraga tööd kümnetele asjapulkadele, maksnud kõik maksud. Meenub lapsepõlves loetud Manivald Kesamaa ?Keda kiita leiva eest?. Seal käis väike poiss uurimas, kes siis on leivapätsi teinud, tegijaid oli oh kui palju, alates külvajast ning lõpetades autojuhiga, kes pätsi poodi tõi. Keda siis nüüd kiita, kas kirjastajat, toimetajat, küljendajat, arvutimehi, trükikoda, raamatu levitajaid, tõlkijaid, muuseume, autorite ühingut, fotograafe, raamatukogusid, koopiakeskusi, maksuameti töötajaid, firmat, kes esitlusele toob jooke ja küpsiseid, lõpuks koduseidki, kes on need loomepiinad välja kannatanud? Kui poleks kulkat, siis jäänuks paljud sellised oma autorite raamatud üldse ilmumata. Või kui ma poleks oma raamatut kirjutanud, oleks kümned inimesed töötasust ilma jäänud. Aga äkki polekski vaja oma autorite eestikeelset teaduslike uurimuste avaldamist? Igal juhul autorit see küll peale edevuse suurt millegagi ei motiveeri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming