Reaktsioon

Rait Avestik, Eesti Teatrikriitikute Ühenduse esimees

Kahtlemata on vaja, et teatrikriitika kajastab ka silmatorkavalt halvasti sooritatud lavastaja- või näitlejatööd. Ainult heade lavastuste kiitmisega ei jõua tõesti kuskile. Samas peab kriitik endale selgeks tegema, kuhu tahab ta oma tekstiga jõuda või mida saavutada. Olgu tegemist ülevoolava kiitusega või hävitava hinnanguga, on õudne, kui seda tehakse vastavat valdkonda peensusteni tundmata ning lastakse vohada piinlikkust tekitaval emotsionaalsusel, mis liigagi tihti reedab kirjutaja (ei taha niisugust inimest nimetada kriitikuks) füsioloogilise pooluse. Kõhedust tekitavaid ?teatriarvustusi? tuleb meie ajakirjanduses ikka ette. No mis sa teed? Siinse reaktsiooni kutsus esile aga Fagira D. Morti kirjutis 16. juuni Areenis, mis oli kui ?elevant portselanipoes?. Ma ei vaidlegi selle üle, kas kõnealune lavastus Rakvere teatri ?Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud? on õnnestunud lavastus ja kas näitlejad mängisid seal hästi või halvasti. Mõneski asjas tuleb tõesti Mortiga nõustuda. Ma räägin kirjutaja teadmistest, kuidas teatrist kirjutada. Teatriarvustustes pole vaja lugejale mõista anda, et autor on cool ja diip. Meenutada oma cool?i noorusaega ja ühte näitlejat tahumatult ajakirjanduses ?katastroofiliseks meheks? sõimata ei ole diip. Kui asi ikka pole konstruktiivne (või vähemalt ei püüdlegi selle poole) või vaimukas, vaid lahmivalt subjektiivne, siis (teatrist) kirjutades ei ole see tõsiseltvõetav. Küllap Morti tunneb seda isegi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming