Rahvusvaheline kirjanduskonverents

Hans Graubner (G?ngen)

„Traditsioon ja modernsus 20. sajandi saksakeelses Šveitsi kirjanduses” Emajõe Ateenas

Käesoleva aasta kuldse sügise esimesed päevad kujunesid Eestimaa kultuurielus tähelepanuväärseks sündmuseks. 26. ja 27. septembril kogunes Emajõe-äärsessse  ülikoolilinna Tartusse esmakordselt väike grupp kirjandusteadlasi Lätist, Norrast, Saksamaalt, Taanist, Šveitsist ja Eestist, et arutleda traditsiooni ja modernsuse üle XX sajandi saksakeelses Šveitsi kirjanduses.

Ettevõtmine osutus võimalikuks tänu Tartu ülikooli saksa filoloogia osakonna dotsendile dr Eve Pormeisterile, kes tegeleb juba ammust aega saksakeelse kirjandusega Šveitsis ja arendab sidemeid selle maa kirjanduseluga; aga samuti tänu Šveitsi Kultuurifondile Pro Helvetia, Šveitsi suursaatkonnale Helsingis, Tartu Saksa Kultuuriinstituudile ja Tartu ülikooli saksa filoloogia osakonnale.

Seesugune üritus ei ole ainuüksi märk Eesti germanistide huvist kolme suure saksakeelse kirjanduse vastu – eelmise aasta 13. ja 14. aprillil toimusid Austria kirjaniku Ingeborg Bachmanni 80. sünni-aastapäeva tähistav konverents ja näitus, 2010. aastal on kavas läbi viia kirjanduskonverents lühijuttude temaatikast saksakeelses ruumis –, vaid annab ühtlasi tunnistust nende teadlikkusest selle kohta, et niisugused algatused edendavad ja tugevdavad Eestimaa ja saksakeelsete maade kultuuripoliitilisi sidemeid ning aitavad kaasa kultuurivahetusele Euroopa Liidu maade vahel.

See aspekt jäi kõlama esmajoones haridus- ja teadusministeeriumi nõuniku Toomas Liivamäe ning Šveitsi suursaatkonna nõuniku ja  missiooni asejuhi Ivana Wagneri tervitussõnades. Kinnitamaks kultuurilist sidet ja ehitamaks jõudsalt edasi koostöösilda Eesti ja Šveitsi vahel avas ta Šveitsi saatkonna poolt konverentsi raames korraldatud vastuvõtul Tartu Saksa Kultuuriinstituudis liigutavate sõnadega Šveitsi lugemistoa.

 „Modernsuse ja traditsiooni” teema näol valis konverents uuritavaks objektiks kultuuriliselt vägagi aktuaalse probleemi. Me elame suure kultuurilise murrangu ajal Euroopas: ühelt poolt kasvavad maad kokku, teiselt poolt peavad aga säilitama oma iseseisvuse, kuna kultuuride erinevuste mitteaustamine ja nende „univormeerimine” kahjustaks nende eripära, kordumatust ja paljusust. See kehtib iseäranis väiksemate riikide kohta, keda ähvardab oht sattuda suurte riikide poliitikakeerisesse.

Just need väikesed maad, ka Šveits ja Eesti, peavad saama teadlikuks oma traditsioonidest ja edendama silmamõõduga moderniseerimist. Nii ei olegi imekspandav, et Šveitsi kirjanikud mõtisklevad kirjanduslikes ja esseistlikes tekstides oma maa mitmekesise eriasendi üle.

Väike oma ala tunnustatud teadlaste ring, mis peagi kasvas üle intensiivseks arutelugrupiks, analüüsis neid küsimusi Šveitsi autorite teostes. Käsitlemist leidis Šveitsi kirjandusliku „üliisa” Gottfried Kelleri mõju 60ndate aastate autoritele Otto F. Walterile, Hugo Loetscherile, Adolf Muschgile ja Urs Widmerile, kes küll järgivad Kelleri najal Šveitsi demokraatlikku traditsiooni, kuid kes samas XX sajandil muutunud poliitilise avalikkuse tõttu mängivad hoopiski teist rolli kui nende kirjanduslik eeskuju.

Traditsiooni ja modernsuse  perspektiivist lähtuvalt vaadeldi ka kahe teise klassiku, Robert Walseri ja Meinrad Inglini poeetilisi tõekspidamisi, eelkõige kirjavormi ja autobiograafia ning külategelikkuse kajastamise ja kirjanduse karnevaliseerimise kontekstis. Muidugi tehti juttu nüüdseks samuti juba klassiku staatusesse jõudnud Max Frischi ja Friedrich Dürrenmatti, fašismi tagajärgede vaatlejate ja analüütikute püüetest töödelda kirjanduslikult sõjajärgset prekaarset olukorda tragikoomilistes draamades. Modernsuse sissetungi perekonda näitlikustati Erica Pedretti, Thomas Hürlimanni ja Silvio Blatteri loomingu vahendusel.

Erilist tähelepanu pöörati nooremale autorile Peter Stammile ja ülekohtuselt vähem tuntud Gertrud Leuteneggerile, kelle aspektirohke looming teadvustab lüürilise tungivusega subjekti hingelist olukorda ja kes oma 1975. aastal ilmunud keeleliselt värvika esikromaani ja poeetilise manifestiga „Eelõhtu” („Vorabend”) aitas naiskirjanike loomingul jõuda tõelise läbimurdeni.

Külaskäik Šveitsi lugemistuppa näitab selgelt, et nüüdsest peale on nimetatud autorite teosed Šveitsi kirjandusega hästi varustatud Tartu ülikooli germanistika raamatukogu kõrval suurelt osalt kättesaadavad ka Tartu Saksa Kultuuriinstituudis.

Nii jääb loota, et mitte ainult saksa filoloogia tudengid, vaid kõik saksa keele ja Šveitsi kultuuriga tegelevad inimesed külastavad hoolega seda väikest toakest Saksa Kultuuriinstituudi tornis. Ka selleks, et muljetavaldava konverentsi ärgitused langeksid viljakasse mulda ja elaksid edasi, ning, et nagu iga hea kirjandus, näitaksid ka need raamatud meile teed meie endi sisemusse, kus elab valgus, mida tegelikult otsime.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht