Raamatututvustus

 

Kjell Westö LANG

Sirbi raamatututvustuse osakond hindab kõrgelt praegust Loomingu Raamatukogu: ilmus ju eelmisel aastal hulganisti põnevaid vihikuid/raamatuid Enn Soosaare “Isast ja ajast” Amar Annuse “Pärimuseni veeuputuse-eelsetest tarkadest”, Tacituse “Germaanlaste päritolust ja paiknemisest” Walter Benjamini “Ühesuunalise tänavani”. Ja nii edasi, ja nii edasi. Seega on siin õige hetk tervitada Anu Saluäärt, nüüd juba Loomingu Raamatukogu peatoimetajat, ning mitte võtta tõsiselt neid harvu etteheiteid, et seesinane ajakiri kaldub liialt kreeni Skandinaavia poole. Ei tule küll ette, et seda Skandinaavia kirjandust muidu kuidagi liiga palju eestindataks. Kjell Westö on suurepärane näide, et ka praegune turbulentne aeg võib kinkida vana kooli romaanikirjanikke. Sirbi raamatututvustuse osakonnale on omakorda tihti ette heidetud, et siin töötavad liiga noored inimesed, keskmine vanus 36, 11. Kuid märkigem, et Westö, kes on jõudnud Soomes välja anda juba kolm suurejoonelist, kunstiliselt terviklikku ning publiku armastatud romaani, on meie osakonna keskmisest vaid u 10 aastat vanem. Raamatututvustuse osakonnas hakati muidugi ka vaidlema, et milline on Westö parim raamat, lõpuks leitigi, et ehk on “Lang” see kõige nõrgem, kuid Westö puhul tähendab see siiski väga head. Sügav kummardus Ülev Aaloele ja üleskutse, et ta tõlgiks eesti keelde ka ülejäänud Westö suurejoonelised romaanid “Tuulelohed Helsingi kohal”, “Isa nimel” ja “Kus me kord kõndisime”. Tõlkinud Ülev Aaloe. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 37–40. 160 lk.

 

Olle Lauli

NIGULISTE ÕPILASED

Heast proosa-aastast pole siinmail ehk küll räägitud kaugeltki samapalju kui heast filmiaastast, kuid kui mõelda, et heaks hinnatud teosed ilmusid Kaplinskilt, Mihkelsonilt, Vindilt, Heinsaarelt, Mutilt, Bergilt, siis pole ime, et mõned teised proosateosed – eriti aasta lõpus ilmunud – on jäänud kahe silma vahele. Nii juhtus ka 2006. aasta romaanivõistlusel teise koha saanud teosega – vahest ainukesega romaanivõistluse eesotsas – mis annab ja kannab puhtvormiliselt välja romaani mõõdu. Lehekülgi üle viiesaja, kusjuures päris väikse kirjaga. Intensiivne, laviinjas ja tormlev, palavikuline ja kohati naturalistlik tekst, siin on uima, ulma ja sonimist, aga ka midagi väga teravalt praegusest Eestist. Salapärase Olle Lauli pseudonüümi taha peituva autori stiilis kajab vastu midagi Peeter Sauterist, kuid kuna Sauter pole romaanikirjanik, võib selline paralleel ka paljuski eksitada. Igatahes, inimesed selles raamatus ainult ei räägi palju, vaid ka ähivad, oigavad, uluvad ja karjuvad. Selle kohta ütleks mõni ekspressiivsem inimene, et “hingeäng ja tekstimõnu”. Verb, 2007. 536 lk.

 

Peeter Helme

PUUDUTUS

Sirbi raamatututvustuse osakonnast tunnevad Peeter Helmet mõnedki. Alati laitmatult riides, vaikselt, kuid irooniliselt meie töötegemisele kriitilisi kommentaare kinkimas, ladina- ja saksakeelseid sententse kukutamas. Tema esikteos kannab üsna samalaadset pitserit: kirjutatud vaikselt, kuid tuntava iroonia ja distantsiga. Siin pole tunnetemöllu ja liikumise kaost nagu Olle Lauli romaanis, siin kõnnitakse rahulikult ja pannakse tähele ümbritseva keskkonna nüansse, siin ei kallata üksteise kukile tundeid, vaid mõõdetakse ja kombatakse teineteist läbi kultuurilis-filosoofiliste küsimuste prisma. Olle Lauli hoogu asendab Helmel teatud mõõdukus. Kõik on suhteliselt viisakad, ka purjus peaga ei kuku keegi laamendama, ja kui kukubki, siis ikkagi kuidagi sordiini all. Rahulik ja mõõdetud mõtisklus tänapäeva inimese loksuvast elust, igavusest, pidetusest, maailma väiksusest ning elamise mõningasest paratamatustki naeruväärsusest. Toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Andro Küün. Verb, 2007. 180 lk.

 

Ivar Sild

TANTSIV LINN

Veel üks aasta lõpus ilmunud kodumaine uudisromaan või -jutustus. Eesti Ekspressi töökas toimetus, kes oli palehigis läbi lugenud kogu aasta jooksul ilmunu, tõstis esile just Silla esikromaani, sest selle põhiliseks tõmbenumbriks on ju homoseksualismi teema. Kuna Angela Aak pole veel romaani vallas debüteerinud, saab nii tiibaripsutavalt – pisut kollakalt, aga samas “edumeelselt” – Silda esile kergitada. Lugu ise räägib aga kahest eluheidikust: endisest seltskonnalõvist, kes robustsete jõmmide kätte sattumise tagajärjel on kaotanud oma endise kütkestavuse, ning ühest keskmisest eesti mehest, kes vihkab homoseksualiste, kuni avastab, et on ise kaldumas suunas, millega raske harjuda. Lobedalt ja kasvavas pinges kirjutatud raamatu lõpp on sentimentaalne ja pisut isegi seebiooperlik. Seni peamiselt luuletajana tuntust kogunud Sild laiendab “Tantsiva linnaga” oma tegutsemise horisonti ning tema esikteost lugenuna leitakse ka Sirbi raamatututvustuse osakonnas, et miks ka mitte. Toimetanud Marika Mikli, kujundanud Ly Lestberg. Tuum, 2007. 136 lk.

 

Priidu Beier

SAATMATA KIRJAD

Alapealkirjaga “Luuletusi aastatest 1976–2000”. Lõppenud luuleaastat kindlasti rikastav kogu, kuhu ei ole kokku korjatud küll kõike Beieri loodut, kuid mis kõlbab tema andelaadi esinduslikuks näiteks küll ja isegi ülihästi. Lisaks sisulisele tuumakusele – või just tänu sellele! – kõlbab ka kenaks kinkeraamatuks, kuigi tuleb jällegi kahetsusega tunnistada, et raamatu ilmumine jäi jõulujoobumuse varju. Samuti on see kohustuslik lektüür luuletamise okkalise ja joovastava tee alguses viibijaile, sest Beieris on sisulist kui vormilist nõudlikkust, mõte terav ja sõnailuhobused kindlalt ohjes. Sellest pole midagi, kinkimise põhjuseid leiab edaspidigi. Tagakaane siseküljele on kleebitud Helme-Tõrva Elus ilmunud usutlus Priidu Beieriga, selle põhjal saab autorile vaid jõudu ja jaksu soovida. Koostanud Aidi Vallik, kujundanud Piia Ruber, fotod autori erakogust. Verb, 2007. 151 lk.

 

Vikerkaar 2007, nr 12

Aasta viimases numbris tutvustatakse poola moodsa luule klassikuid, väsimatult püüab selles plaanis eestlasi harida Hendrik Lindepuu. Jõudu talle selles! Tummist proosat: Madis Kõivu “Neli ärkamiseelset unenägu”, Mikk Pärnitsa “Hundikutsikaeetika” ning Mart Kivastiku “Katarsis”. Eestimaist uudisluulet Andrus Kasemaalt. Tiit Aleksejev püüab oma essees uurida, kuidas kajastus Vene kodusõda 1920. aastate nõukogude proosas. Lisaks Zinovi Ziniku “Kas keegi on kodus?”, Tiit Hennoste loeng XX sajandi eesti kirjandusteadusest Euroopa kirjandusteaduse taustal, intervjuu Maurice Blochiga, arvustatakse Kareva “Tähendusi”, Kotjuhi “Teises keeles” jpm. Lisaks püüab veel Kivisildnik mitmele eelmisel aastal ilmunud tähelepanuväärsele kodumaisele luulekogule talle omasel moel vett peale lasta – või siis neid luulekogusid vähemalt tundmatus kohas vette visata. Tähelepanelik lugeja otsustab. Peatoimetaja Märt Väljataga.

 

Keel ja Kirjandus 2007, nr 12

Aasta viimase numbri üks märksõnu on „kirjandusajalugu”: Linda Kaljundi kirjutab kirjandus(aja)loolisest Eestist ja Marin Laak kriitikast kirjandusajaloo kosmoses, teksti ja konteksti probleeme 1920. aastate näitel. Ago Künnap kirjutab läänemeresoome ja eesti eituspartiklite päritolust, Mare Lott ja Aile Möldre raamatukirjastamise toetamisest Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940. Lisaks veel Udo Uibo etümoloogilisi märkmeid, Rein Veidemann  arvustab Juri Lotmani “Hirmu ja segadust”, Andres Langemets “Artur Alliksaart mälestustes”.

Rein Põdra järelehüüe suurele töömehele Oskar Kruusile. Ja veel nii mõndagi.

Peatoimetaja Joel Sang.

 

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming