RAAMATUTUTVUSTUS

 

Erkki Luuk PIDEVA JA SILMNÄHTAVA PÖÖGELMANN

Eesti kirjanduse salajase imemehe ja kõige morbiidsemalt kõlava naljapasuna uus hunnitu teos, filigraanne luupainaja traditsioonide sõpradele – seksikasse musta papptellisesse (mis näeb välja nagu lateks) peidetud viiest vihikust koosnev üllitis, mille kohta ei oska esimese hooga midagi kosta. Võib-olla ei oska ka teise hooga. Haaret ja laia joont autoril igatahes on – paralleelid kassettidega ei saa tekkimata jääda. Las vihikukeste pealkirjad kõnelevad endi eest: „Meie inseneriteaduse suurhäire”, “Pideva ja Silmnähtava Pöögelmann. Kommunistlik revolutsioon kuul”, “Präät ja Endil”, “Paberteater”, “Valgus tareaknas”. Tartu kirjandusavangardistide omaenda Avesta on sündinud, on avanenud kirjandusliku taeva tagaluuk! Ei lehekülgi, toimetajat, mitte midagi peale autori nime.

 

Paavo Piik

LAKOONIA

Kõrgetel panustel pohhuistlikult mängiva Luugi kõrval kõneleb Paavo Piik lihtsatest asjadest kaunis otsekoheselt, olles avatud praegusele elule, kuid mitte sugugi selle eluga täiesti nõus, nähes täpse pilguga läbi selle veikleva, kuid pealispindse aja ohud. Kogu on väga kaasaegne: siin kõneleb inimene, “kes näeb kõike distantsilt / kuid unistab lähedusest”, kes kõneleb ühtaegu valulikult ja tajutava irooniaga. See on luule, mis on saanud sündida eelkõige urbaanses tukslemises – klubide kuminas ja supermarketite esistel platsidel, kuid mis ometi vaatab tähtede poole, kuigi mitte läbi roosade prillide. Igatsus ja nõelterav muie – siin sobivad nad ilusti kokku. Piik oskab sõnu piigina kasutada küll, pangem teda nüüd paremini tähele kui eelmisel korral (“Kummuli linnad”, muide, jäi paljudel kahe silma vahele). Toimetanud Lauri Eesmaa, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Raamat, 2008. 4. 46 lk.

 

Hando Runnel

PUNASTE ÕHTUTE PURPUR

No mida saab selle raamatu kohta uustrüki puhul veel öelda? Suure tegija loomingulise tee üks nurgakivisid? Vaikse-vaimse vastupanu närtsimatu õis? Eesti keele poeetiline DNA? Igasugune iseloomustamine tundub sellise teose puhul tühi töö ja vaimunärimine – öeldav libiseb iseseisvat elu elava raamatu pinnalt sujuvalt maha ja ununeb samal hetkel. Võetagu raamat algava suve puhul palavikulisele puhkusele kaasa, sõidetagu ühel kaunil suvepäeval mööda mõnd vaiksemat maanteed ning õigel hetkel – kui on näha metsatukkasid põllulappide vahel ning kusagil ehk vilksatamas järvesilma ning kõige selle ilu kohal kõrguvad rünkpilved – tehtagu väike peatus ning loetagu sellise maastiku taustal Runneli raamatut. Siis ollaksegi täielikult oma kodumaal. Toimetanud Mari Ainso. Kujundanud ja illustreerinud Jüri Arrak. Ilmamaa, 2008. 104 lk.

Jüri Talvet

SILMAD PEKSAVAD UNE SEINU

Vaikse erudiidi seitsmes raamat. Haritud ja avarapilguline luule. Kohe alguses asub luuletaja New Yorgis ning seegi juba tõmbab luulekogu ruumi kaunis avaraks – siis satuvad lugejale vastu veel ka näiteks Pariis, Torino, Lissabon, Berliin, aga ka näiteks Mõisaküla… Luulekogu tegeleb ja mängib vaikselt kujutluspiltidega, mälestustega, kultuurimudelitega, sõnadega, kõik need väänduvad omavahel poeetiliseks ronitaimeks – ühesõnaga, haritud ja paljunäinud ning -reisinud inimese intertekstuaalsed ja interpunktsiooni suhtes tõrkuvad mõtisklused. Korraks tekkis tunne, et vormiliselt on ehk Talvet saanud mõningaid mõjutusi luuletajalt, keda ta on ise eestindanud – Harvey L. Hixilt. Tahtmatultki intertekstuaalne? Korrektuuri teinud Iti Vanamölder, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2008. 80 lk.

 

Michel Houellebecq

ELEMENTAAROSAKESED

On see vast lohutu tekst! Ei mingeid illusioone, inimkonna lõppstaadium on käes. Konstruktsiooni, mille Houellebecq loob, võib pidada mõnevõrra kohmakaks ja rohmakaks, üldistuses sisaldub omajagu jäikust, kuid ometi ei tasu ega saagi seda enam kahe silma vahele jätta. “Elementaarosakesi” võib lugeda kui hoiatusromaani meie praeguse ühiskonnakorralduse sügava probleemsuse teemal. Selle kõrval paistavad muide ükskõik kui sünged tänapäeva inimsuhteid kirjeldavad teosed – noh, näiteks Iñarritu filmid – kaunis helgetena, sest need kujutavad inimesi, kes loodavad ja otsivad lähedust, kes tahavad tegelikult head, kelles on elamise kirge. “Elementaarosakestes” tuntakse tundevaegust, sooritatakse enesetappe või masturbeeritakse meeleheitlikult ja kepitakse orgiatel. Inimsuhted ja seksiga mitte seotud tunded hakkavad Houellebecqi maailmas taanduma. Igatahes, mõjus raamat, adekvaatne tõlge – kirjanduslik sündmus. Tõlkinud Indrek Koff, toimetanud Linda Uustalu, kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2008. 264 lk.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming