Raamatututvustus

 

Tõnu Õnnepalu FLANDRIA PÄEVIK

Ega midagi, Sirbi raamatututvustuse osakond tervitab! Kõnealune raamat elavdas ka meie unise osakonna tolmunud õhkkonda. Läks elavaks vaidluseks. Mõned arvasid, et mis see siis nüüd õige on, mees käis Belgias ja leidis, et sealne maastik erineb Eesti omast, metsa on vähem – vot nüüd avastas! Teised vaidlesid vastu, et mis siis sellest, kui ta nii teebki, et isegi siis, kui Õnnepalul polegi justkui millestki rääkida, räägib ta sellest hästi. Et vahtigu pealegi aknast välja, linnukesi oksal, mõnel teisel võivad küll olla suured ideed ja vägevad joonised, kuid see-eest pole nõtket sulge, lihtsat keelt nagu Õnnepalul. Vaidlus kõnealuse teose teemal küttis raamatututvustuse osakonna väikse toakese päris kuumaks. See aga näitas kõigile, et „Flandria päevik” elavdas, tekitas mõtteid ja vaidlusi, õlgu ei kehitanud keegi. Korrektuuri lugenud Linda Uustalu, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2007. 344 lk

 

Ain Kaalep

JUMALATOSIN

Kahju küll, kuid Sirbi raamatututvustuse osakonnaski tuleb ette sõnaloopimist. Meil on siin üks kolleeg – spetsialiseerunud XIX-XX sajandi norra romaanile –, kes kogu aeg pillub sõna „vanameister”. Tahtis seda ka Ain Kaalepi puhul kasutada. Kui seda sõna üldse kasutada, siis tõesti Ain Kaalepi kohta, muidugi võib teda ka kahtlemata lihtsalt meistriks nimetada ja pidada. Aga andkem sõna meistrile endale: „Veidi kohmetuna tunneb autor end niisuguste lugejate ees, kellele vastumeelsed on sõnad-mõisted, nagu „eruditsioon” ja „akadeemilisus”. Neil vist ei tasu seda raamatukest lugedagi, otsigu midagi maitsekohasemat. Aga noil ammustel aastatel, kus autor polnud veel „akadeemilise” poolegi, pidas ta küll juba „eruditsioonist” väga lugu ega austanud kirjanikke, kes lugejaid lihtsalt rumalaks rahvaks peavad. Ega austa praegugi. Ega tunne ennast sellegipoolest üldse üksi olevat”. Selle peale tahaks hoopis ilma igasuguse irooniavarjundita öelda, et „vana kooli mees”. Selliseid enam ei tehta. Vanasti olid mehed puust, aga nende sõnad rauast, nüüd on mehed luust ja nende sõnad puust. Toimetanud Terje Kuusik. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 1. 72 lk.

 

Looming 2008, nr 1

Ajakirjal Looming on uus look. Pole viga. Sisukord on lõpust ette tõstetud ja üleüldse. Jaanuarikuu number sisukas nagu Looming ikka. Peatoimetaja hüüab järele Jaan Krossile. Peeter Sauterilt karm näidend. Andrei Hvostovilt jutt „Kommunist”. Elavad klassikud Mats Traat ja Andres Ehin pakuvad uut luulet. Väsimatu Igor Kotjuh jätkab oma valgustuslikku ja vahendavat tööd, tutvustades Igor Makarovi ja Aare Pilve abiga uut vene luulet. Kaarina Rein kirjutab uuskreeka kirjandusest eesti keeles Kalle Kasemaa vahendusel. Vaapo Vaher kaevub hiidlaste kaudu vabakogudustesse ning jätkab tulistamist kriitika osakonnas, pilgu all Arvi Siia esinduslik „Neoon kangialuste kohal”. Olev Remsu käsitleb Toomas Vindi „Mäluauguga naist”, Brita Melts Kärt Hellerma „Ma armastasin David Copperfieldi”. Peatoimetaja on võtnud aga kaaluda käesoleva numbri viljaka kaasautori suurejoonelist teost. Kelle millist teost, see selgub lähemalt, kui ostate lähimast R-Kioskist või raamatupoest Loomingu. Peatoimetaja Mihkel Mutt.

 

Akadeemia 2008, nr 1

Kuigi uue aastakäigu Akadeemia – vastupidiselt Loomingule – on säilitanud vana hea rüü ning kuigi jaanuarikuu esikaanelt on põgenenud kõik õ-tähed (õieti küll kaks tükki), ja asendunud o-dega, siis hoolimata sellest on tegu igati võimsa ajakirjaga. Võtkem juba kõnealuse numbri esimene lugu, Helmut Maandi mälestused 9. märtsist 1944 või Leonid Stolovitši „Kõlbluse „kuldreegel” kui üldinimlik väärtus”, hariv lugu eetilisest imperatiivist, mida ehk kõigepealt seotakse tihti just Immanuel Kanti eetikaõpetusega, kuid milles näiteks Konfutsius, Homeros, Aristoteles, Seneca ja Spinoza on asjakohaselt kaasa rääkinud. Kui see aga ei sobi, kui see on liiga „akadeemiline”, siis võib lugeda, kuidas Maido Sikk kirjutab mõnusalt Sherlock Holmesist. Peatoimetaja Toomas Kiho.

 

Tuna 2007, nr 4

Sirbi raamatututvustuse osakond, kus töötatakse viis päeva nädalas, tihtipeale ka laupäeviti ning pühapäeva pärastlõunatel, on tuntud oma kiire reageerimisvõime poolest. Näiteks Tuna eelmise aasta viimast numbrit tutvustame juba järgmise aasta jaanuari lõpus. Seega – kes veel ei tea, siis Tuna on sama tummine lugemine kui Looming või Akadeemia. Eriline maiuspala on Tõnu Viigi essee „Ajaloo viimane epohh Hegeli süsteemis: vaimu tegelikustumise ajastu”. Kuna Ain Kaalepist ning temaga seotud asjadest on selle nädala tutvustuses palju juttu, tuleb ära mainida ka Sirje Oleski kultuurilooline kirjutis Ain Kaalepi ja Nigol Andreseni kirjavahetusest aastatel 1965–1975. Ning loomulikult saab tutvuda ka kirjavahetuse endaga. Aga terve number on kaasatõmbav. Tegelikult tekkis Tuna tutvustamisel viivitus just seetõttu, et meie osakonna toimetaja, kelle alaks on Underi tõlked idaslaavi keeltes, kadus ajakirjaga nädalaks ning kui ta selle tagasi tõi, pani ülejäänud osakond raha kokku ja ostis uue eksemplari. Peatoimetaja Ott Raun.

 

Teater. Muusika. Kino 2008, nr 1

Jälle üks huvitav ajakiri! Eestil on ikka vedanud, huvitavaid kultuuriajakirju jagub kuhjaga. Selles numbris on muidugi üks köitvamaid materjale traditsiooniline teatriankeet (sedapuhku siis hooaja 2006/2007 osas). Vastab kogu meie teatrikriitika ja -teooria raskekahurvägi: Jaak Allikust Alvar Loogini, Lea Tormisest Anneli Saroni. Kolm parimat lavastust näitavad, et pisemad on tublimad. Sirbi raamatututvustuse osakonnal on ka hea meel, et näitlejatest tõsteti esile just seda meest, kes käis kunagi meie toimetuse ruumides Vellbaumi mängimas, mis oli muidugi mõista väga lõbus. Peatoimetaja Madis Kolk.

 

KUNST.EE 2007, NR 4

Kunsti- ja visuaalkultuuri möödunud aasta viimase numbri eriteema on Tallinna XIV graafikatriennaal. Selle koostaja, triennaali peakorraldaja Eve Kask on leidnud huvitava formaadi: kõik lood on intervjuud. Ajakirjanikud (Riina Eentalu) intervjueerivad triennaali korraldajaid (Eha Komissarov), korraldajad (Komissarov, Eva Näripea, Eve Kask) žüriiliikmeid (Teemu Mäki, Beauvais Lyons, John Phillips, Andres Tali) ning graafika asjatundjaid (Anne Untera), kunstnikke (Haemin Choi, Faisal Abdu’ Allah). Näituste rubriigis tutvustab Vappu Thurlow oma kuraatoriprojekti „Lõigutud aeg” Adamson-Ericus ning Kaire Nurk Marco Laimre Tartu näitusi. Ajakirja ilmestab kaks pikka intervjuud: Teet Veispak vestleb vene ühe väljapaistvama kuraatori Viktor Misianoga ja Mari Kartau Non Grata kunstniku Andrus Joonasega. Raivo Kelomees jätkab oma loengusarja „Reeglipõhised ja generatiivsed meetodid Eesti kunstis”. Teooriavallas on Jeremy Canwelli huvitav käsitlus Raul Meelest ning olemisest ja ajast tema loomingus. Peatoimetaja Heie Treier.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming