Raamat maa asustamisest ja allutamisest

VOOTELE HANSEN

Riigi orgaanilise arengu põhjendaja ja geopoliitika mõiste kasutusele võtja Rudolf Kjellén on oma teoses „Riik kui eluvorm“ (1916, ee 1940, tlk M. Kuldkepp) täheldanud ühe rahva, tema riigi ja nende asustatud ala tihedat seost: „Riigi eluvorm sarnaneb puuga, mis sünnib ja sureb ühel ja samal kohal. … Iga sugupõlvega, kes oma lõppenud elutöö järel sängitatakse kodumaa mulda, kasvab rahva solidaarsustunne selle maa vastu“.

Inimene teeb asjad ja paigad, loomad ja teised elajad endale omaseks neile nime andes. Muistsetest lugudest teame ka inimese pelgu, kui võõras tema nime teada saab. Mine tea, võib-olla saab nüüd mu üle võimu? Meiegi oleme pannud oma mängu-, töö- ja kalmumaale nime, kusjuures ametlikud ja rahvalikud nimed võivad erineda; nt ka „Tões ja õiguses“ tutvustab Andres Paas uut kodu ja naabri talu oma naisele Mäe ja Oruna rahvasuus, kuid mõisakirjades Eespere ja Tagaperena.

Meie esimesest põhjalikust, rahvalikumat sorti „Eesti kohanimeraamatust“ leiab 6211 kohanime nime- ja mitte paikkonnakeskselt: kõik ametlikud asula­nimed 2015. aasta seisuga, valikuliselt loodus-, piirkondade ja endisi külanimesid. Seni ilmunud on kas kohanimede loetelud, nt maarevisjonide aruanded, rahvaloenduste asustusüksuste loendid, valdade, raudteejaamade, tuletornide loendid jms, ka taanlaste XIII sajandil koostatud külade nimekiri, jõgede, järvede ja teiste loodusobjektide nime­kirjad. Kjelléni võrdluse kohaselt on see kõik nagu abieluvara, mis on rahval või ka võõral võimul, kes maaga justkui abielus. Nüüd on olemas ka raamat sõnadest, mis seda vara tähistavad.

Põllumehele piisas oma talu piires sageli liiginimest: pinnavormid oja, jõgi, mägi või taimkatte ja maastiku järgi lood ja nõmm (nt 4 Jõeküla ja 14 Nõmmet). Mõnest loodusnimest sai talu ja siis ka küla nimi. Väljaspool oma talu tuleb öelda, kust tullakse – siis sobib ka taluperemehe või külavanema nimi, nt Lääne-Saaremaal on Atla küla, mis võib tulla nimedest Atu, Ati või Ate.

Vallas oli oluline mõis: leiame nt 12 Mõisaküla ja 3 Mõisamaad. Kihelkonnas on tähtis kirik: raamatus on 3 Kirikuküla, Kirikumõisa, Kirikumäe ja Kirikuvalla. Kihelkond võis nime saada kiriku nimipühaku järgi, nt Maarja-Magdaleena, kellenimeline külanõukogu nimetati aastal 1951 Järveks, 1977 Maarjaks ja 2005 taastati asulanimena Maarja-Magdaleena. Keskaegse püha Vituse kabeli nimipühak on andnud nt nime ka külale (Viitna Kadrina vallas).

Maastikuüksuste eristamisega tegi algust Tartu ülikooli kutsutud J. G. Granö ja jätkasid tema õpilased. Sõjaeelses EEs on Haanja kõrgustik viitega Haanjamaale, Lahemaa, Vooremaa, Soomaa, Pandivere kõrgustik ja Kõrvemaa. Võime vaid mõelda tollaste geograafide kimbatusele nimede leidmisel, kuid rahvas on need omaks võtnud. Ilmakaared poleks nii loomulikud olnud. Kahjuks teevad nii praegu meie erihaldust teostavad ametkonnad, nt Põhja prefektuur või Keskkonnaameti Lääne regioon.

Kohanime võib anda ka ajaloosündmus. Kehra ja Aegviidu vahel avati nt Lahingu­­välja raudteepeatus 1939. aastal kohas, kus Eesti Rahvavägi lõi punaseid jaanuaris 1919 (1957–2009 oli peatuse nimi Vikipalu). Kahjuks on see raamatust välja jäänud. Sõjaajaloo raamatuis kohtab staabi­ohvitseride antud nimesid, nt Pargimäe asemel Lastekodu mägi ja Põrgu­haua mäe asemel Grenaderimägi. See­sugused loodusobjektid oleksid võinud samuti raamatus koha leida. Meile olu­lisim kohanimi – Eesti – on kenasti raamatus.

Maa haldamist näitavad ka asulate liigi­nimed. Varem oli maal küla, mis kuulus talurahvaseisuse omavalitsusse – valda, ja mõis. Kui mõisamaad jaotati asunike vahel, tekkisid asundused. Metsapunkti, vabriku või muu asutuse juurde moodustus asund. 1970ndate teisel poolel korrastati maa-asulate arvestust, kaotati asundused ja teised asulaliigid, paljud külad ühendati ja maa-asulate arv vähenes poole võrra. Iseseisvuse taastamisega on paljudes valdades taas endised külad. Kas külade nn lautelamutel (seda mõistet kuulsin 20 aasta eest Viljandi maavalitsuses), s.o laudal ja nelja või kaheksa korteriga kolhoosielamul selle kõrval ka nimi oli, ei oska ma öelda.

On alanud uus haldusterritoriaalne reform. Eelmise sajandi muutustest annab hea ülevaate Eesti omavalitsuste ühenduse ja riigiarhiivi 2002. aastal välja antud ja Liivi Uueti koostatud „Eesti haldusjaotus 20. sajandil“. Näeme, et haldusüksuste arv väheneb siis, kui võim tunneb end kindlalt, omavalitsusüksuste arvu kasvu vabanemisaegadel, omavalitsuseta haldusüksuste arvu kasvu uue võimu kehtestamisel. Nii oli XX sajandi alguses praeguse Eesti aladel 12 linna ja 366 valda. Kuni 1917. aastani liideti Liivimaa kubermangu Eesti osas 16 valda ja loodi üks uus. 1917. aasta revolutsiooni järel ja iseseisvuse esimestel aastatel loodi uusi valdu rohkem, kui ühendati. Uue seadusega sai eraldada valdadest alevid, vald muutus seisuslikust omavalitsusest territoriaalseks ja maakonnad said omavalitsusteks. 1939. aasta vallareformiga kärbiti valdu kolmandiku võrra (365st 248ni). Põhiseadus ei näinud enam ette aleveid ja nende linnaks nimetamisega (vaid Võõpsust sai küla) oli linnu 33. 1940. aastal kaotati kohalik omavalitsus. Rahvaarv vähenes, kuid haldusüksuste arv kasvas. Valdades loodi külanõukogud, hiljem vallad kaotati, maakondade arvu suurendati, siis kaotati maakonnad ja moodustati rajoonid, mis koondati oblastiteks. 1950. aastal oli 699 esmatasandi haldusüksust, peaaegu sama palju kui 1870ndatel. 1953. aastal kaotati oblastid, ühendati kolhoose ja sovhoose ja koos nendega külanõukogusid, samuti rajoone. Mitmed külanõukogud olid vahepeal allutatud linnade töörahva saadikute nõukogudele ja nende täitevkomiteedele, nt Pärnu ümbruses. Midagi sellesarnast tekib ka nüüd, kui vallad ühinevad Pärnu linnaga. Omavalitsus jääb seekord siiski alles, kuigi reformi kõnepruugis keskendutakse üksnes teenustele.

Uus ärkamisaeg ja vabanemine jällegi suurendas omavalitsuste arvu, siis algas aga 1996. aastal uuesti ühinemine. Võim oli ilmselt end kindlustanud ja väheneva elanikkonnaga maapiirkondade tuhin end ise valitseda vähenenud. Tähendab ju omavalitsus otsuseid, mida oma eelarverahaga teha, mitte kellegi kinni makstud teenuste vahendamist.

Mis on haldusmuutusel tegemist nimega? Vallal, külanõukogul või rajoonil on nimi. Tsaari ajal oli maakondadel eesti keeles rahvapärane nimi, näiteks Läänemaa, vene keeles Гапсальский уезд, nõukogude ajal Haapsalu rajoon, nüüd jälle Läänemaa. I maailmasõja ajal oli kasutus venepärane, nt Jurjevi maakond. 1938. aasta koha- ja kinnistusüksuste nimekorralduse seaduse eesmärk oli kohanimede eestistamine ja sobimatute muutmine. 1939. aasta vallareformiga sai Iisaku vallast Tärivere, kuid 1940ndal, enne okupatsiooni, nimi taastati. Paldiski linnavolikogu otsustas nimeks võtta Lahe, kuid siis anti linn Vene laevastikubaasiks. Iseseisvusega koos taastati maakondade ajalooliste nimede kõrval ka vallanimed, nt Sommerlingi külanõukogust sai Rae vald. Paljusid kohti tunti üldse kolhoosi nime järgi (Vambola Soe külas ja Edasi Libatse külas).

Ka uus reform toob nimedesse muutusi: ühes vallas või linnas ei saa olla samanimelisi asustusüksusi ja asustusüksuses muid samanimelisi nimeobjekte. Loodetavasti ei käitu me siis võõraste peremeeste, vaid selle maaga kokku laulatatud rahvana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht