Põlisvähemuskeeli Eestis peaaegu ei kuule, immigrantkeelt igal sammul

Aili Künstler

Intervjuu riigikogu põhiseaduskomisjoni ja Euroopa Rassismi- ja Sallimatuse-vastase Komitee liikme Mart Nutiga Aili Künstler: Euroopa parlamendi 24.03.2009 resolutsioonist mitmekeelsuse kui Euroopa rikkuse ja ühise kohustuse kohta loeme, et „ELi vähemuskeeled on Euroopa piirkondlikud ja vähem kasutatavad keeled” ning muu hulgas: „24. ergutab ja toetab vähemuskeelte, kohalike ja võõrkeelte lisamist mittekohustuslikus korras koolide õppekavasse ja/või kogukonnale avatud õppetööväliste tegevuste hulka”, „29. soovitab eelkõige piirialadel toetada naaberriikide  ja -piirkondade keelte õppimist”, „42. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid ebasoodsas olukorras olevate isikute, rahvusvähemuste hulka kuuluvate isikute ja ümberasujate keeleõppe hõlbustamiseks, et need isikud saaksid õppida vastuvõtva riigi ja/või piirkonna keelt (keeli), et saavutada sotsiaalne kaasatus ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu; rõhutab, et ümberasujate jaoks on oluline kasutada keeleoskuse arendamisel oma  põhikeelt; kutsub seepärast liikmesriike üles ergutama põhikeele kasutamist samapalju kui riigikeele (-keelte) õppimist”. Kuidas need suunised, eriti viimane lause, Eesti riigis peaksid rakenduma? Mart Nutt: Nagu eespoolsest tekstist nähtub, ei ole tegemist suunistega, vaid soovitusega. Kuna riigid ja seal elavad vähemused on erinevas olukorras, siis universaalset mudelit, mis kõigile sobiks, ei saa rakendada. Samuti ei saa  jätta tähelepanuta, et mõned Euroopa riikides kõneldavad keeled on väljasuremisohus, mõned mitte ja sisserännanute keelte kasutusala tihtipeale hoopiski laieneb. Meetmed keelte kaitseks peaksidki lähtuma viimastest asjaoludest. Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus loetleb neli vähemusrahvust, kes, toetudes sõjaeelsele olukorrale, omavad automaatselt õigust kultuuriautonoomiale. Seeläbi on vene, saksa, rootsi ja jidiši kui nende rahvusrühmade  põliselt kasutatud keelel seaduses antud tunnustus. Kuid praktikas on vene keel Eestis ainsana neist laiemalt kasutusel. Rootsi ja saksa keelt ning jidišit kõneleb väike arv põliselanikest emakeelena. Kuid Eestis on teisigi põliseid vähemuskeeli, näiteks soome, tatari, läti, mustlaskeel … Ka need keeled on Eestis ohustatud keeled. Seega on minu arvamus, et Eesti peaks rakendama meetmeid eeskätt ohustatud põlisvähemuskeelte kaitseks. Jätkuvalt on probleemiks, et suur osa Eesti elanikest ei valda eesti keelt, mistõttu meetmed eesti keele õpetamise tõhustamiseks on endiselt aktuaalsed. Väärtuseks on ka eesti keele murded, mille säilimine vähemasti ajaloolistes kasutuspiirkondades peaks olema Eesti riigi üks prioriteete.

 

A. K.: Tsiteeritud dokumendis kasutatakse määratlust „piirkondlikud keeled”, meie keelestrateegias ja -seaduses on juttu „eesti keele  piirkondlikust erikujust”. Võrukesed tahavad aga oma keelele regionaalkeele staatust, kusjuures regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta ei pea sisserännanute keeli või riigikeele murdeid regionaal- või vähemuskeelteks. Need asjad kipuvad tihtilugu sassi minema.

M. N.: Siin on vaidlusküsimus tõesti olemas ja riigiti vaadeldakse piirkondlikke keeli erinevast vaatenurgast. Mõnedel maadel on piirkondliku keelena tunnustatud varem murdena  käsitletud keelevormi, näiteks alamsaksa keelt Saksamaal. Vastupidine näide on Suurbritanniast, kus, vaatamata ägedale debatile, šoti ja ulsteri-šoti keelt vaadeldakse inglise keele murretena ja mitte regionaalkeeltena (mitte segi ajada keldi keelte hulka kuuluvate šoti-gaeli ja iiri keelega, millel on vähemuskeele staatus!). Eestis ei ole selles küsimuses üksmeelele jõutud ja debatt – kas murre või piirkondlik keel? – jätkub. Määratlus „eesti keele piirkondlik erikuju”  on katse leida kompromissi, mis aga paljusid ei rahulda.

A. K.: Eestis on olemas Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liiduna registreeritud asutus, kuid uus keeleseaduse eelnõu sõna „regionaalkeel” ei sisalda. Brošüüris „Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liit” (Tallinn-Keila 2009) on regionaalkeele mõiste seotud paikkonna elanike enesetunnetusega: ennast ei eristata eesti rahvustervikust eri rahvusena, vaid peetakse  oma keelt eri keeleks. Setode hulgas olla ka selliseid, kes peavad end eri rahvusest inimesteks, mitte eesti rahvuse hulka kuuluvaks, ja liigituvad seega vähemusrahvuse ja vähemuskeele kandjate hulka. Praegu on päevakorral Eesti võimalik liitumine regionaal- või vähemuskeelte Euroopa hartaga, kus mõisted teise sisuga. Kas Eesti peaks oma seaduste ning avaliku keelepruugi sellega ühtlustama?

M. N.: Uus keeleseaduse versioon ei ole praegu isegi mitte eelnõu, kuna seda ei ole riigikogule üle antud. Seega ei saa praegu kuidagi ennustada, mida see sisaldab ajal, kui see läheb vastuvõtmisele. Hartaga liitumine ei ole senini teoks saanud ja ei julge ka selles arengut ette ennustada. Kuid debatt on tõesti hartast suuresti tingitud. Harta ei näe ette rahvusvahelist kaitset murretele, vaid üksnes vähemus- ja regionaalkeeltele, samuti riiklikku finantseerimiskohustust. See on mitmes riigis toonud  kaasa surve, kus varasematele murretele on hakatud nõudma keele staatust. Seega ei ole küsimus mitte niivõrd lingvistiline kui poliitiline, kuna lähedaste keelevormide puhul on murde ja keele piir tavaliselt kokkuleppe küsimus. Eestis seda kokkulepet hetkel ei ole. Brošüür aga pole õigusakt, vaid keelekeskkonna tutvustus, seejuures väga hea tutvustus.

A. K.: Mainitud brošüüris tuleb keelte liigitusalusena mängu ka sõna „põline”. Milline on  selle sisu ja kuidas see mõjutab keelte õiguslikku regulatsiooni ELis? Või ei arvestata sellega üldse? Siit ka eurooplaste Eesti süüdistamine venekeelse vähemuse huvide arvestamata jätmises.

M. N.: Ega kusagil ei ole põlisust ühemõtteliselt defineeritud ja enamasti lähtutakse tavaarusaamast. Kusagil ei peeta põliselanikkonnaks võõrsil sündinuid ega enamasti ka mitte nende esimese ja teise põlvkonna järeltulijaid. Mõnedel maadel eeldatakse, et põlisvähemus  on elanud piirkonnas ligikaudu sama kaua või kauemgi kui põhirahvastik, näiteks sorbid Saksamaal või retoromaani keele kõnelejad Itaalias. Üldiselt peetakse ka mitmeid inimpõlvi riigis elanud rahvusrühmi põlisteks, näiteks juute ja mustlasi. Eesti puhul kuuluksid selle kriteeriumi järgi põlisvähemuse hulka kindlasti ka vanausulised venelased, kuid mitte Teise maailmasõja järel siia asunud rahvastik. EL ei reguleeri põlisust, see kuulub iga liikmesriigi  pädevusse. Eestit ei süüdistata aga mitte ELis, vaid Venemaa poolt, millel ei ole mitte õiguslikud, vaid poliitilised tagamaad.

A. K.: Uue keeleseaduse eelnõu versiooni kohaselt on vene keel Eesti riigis võõrkeel, ühtlasi on see ka vähemuskeel. Ent venekeelsed, erinevalt teistest rahvusvähemustest, neile seadusega võimaldatud kultuuriautonoomiast huvitatud pole. Vene vanausulised, meie põlisvähemus (hartaga kaitstakse ja tahetakse edendada nimelt keeli aladel, „kus neid on sajandite vältel kõneldud ja kus need on kohaliku identiteedi lahutamatu osa”), aga küll. Kas ei tekita venekeelsete „vene vähemuseks” nimetamine liigseid pingeid? Tõsi, kultuuriautonoomia alla käivad Eesti kodanikud, kuid kõik venekeelsed pole ju ei rahvuselt venelased ega ka mitte Eesti kodanikud.

M. N.: See on lahtirääkimist vääriv suhete kompleks. Minu hinnangul on vanausulised  ikkagi regionaalne rahvusrühm ja seetõttu on vene keel ka regionaalkeel, mille staatus ei laiene piirkondadele, kus ei ole põlist vene asustust. „Vene vähemus” on mõistena ülimalt ebamäärane, kuna niisugust kompaktset rühma, mis sellele nimetusele vastaks, Eestis tegelikult ei ole. Vene keelt rääkivad inimesed on märgatavalt diferentseeritumad, paljud neist pole üldse vene päritolu.

A. K.: Eesti pole liitunud regionaal- või vähemuskeelte  Euroopa hartaga. Miks? Kas peaks? Mai lõpus rõhutas selleteemalisel seminaril Euroopa Nõukogu regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta sekretariaadi esindaja Sonia Parayre korduvalt, et hartaga liitumine aitab osapoolte, nii riigi kui vähemus-regionaalkeelte kõnelejate konsensuse leidmisel kaasa. Meil justkui poleks harta mõistes, s.o „põliste keelte” puhul üksteisemõistmisega kultuuriautonoomia valguses erilisi  probleeme. Pigem tundub, et Euroopas mõistetakse vastu harta enese määratlust kõiki Eesti venekeelseid vähemuskeele kandjatena, mida nad ju pole. Harta eesmärkide hulgas on 15. punktina kirjas, et „Harta ei käsitle uusi, sageli mitte-Euroopa päritolu keeli, mis on hakanud esinema hartale allakirjutanud riikides hiljutiste migratsioonivoogude tulemusena, millel on sageli majanduslikud põhjused. Neid keeli rääkivate elanikkonna rühmade osas  tekivad integratsiooni eriprobleemid. Ad hoc komisjon (CAHLR) asus seisukohale, et need probleemid väärivad eraldi tegelemist ja võibolla sobiks neile eraldi juriidiline instrument”. Tegelikult võiks ehk just see lõik käia otsapidi meie venekeelsete kohta, sest sisuliselt tuldi Baltikumi, Nõukogude Liidu „Läände”, samuti majanduslikel põhjustel, pealegi suure riigi enamusnatsiooni ja riigikeele esindajatena. Käsitleda seda keelt 1,5miljonilise elanikkonnaga Eestis kaitset vajava vähemuskeelena (kusjuures selles keeles on Eestis vaadata 26 telekanalit – mitu on eestikeelsel inimesel?), on pehmelt öeldes naeruväärne.

M. N.: Hartaga ei ole ühinenud enamik Euroopa Nõukogu liikmesriike ja siin on erinevaid põhjusi. Eesti puhul on tõepoolest mureküsimuseks, et harta mõistes põlisvähemuskeeli Eestis peaaegu ei kõnelda, kuid immigrantkeele kõnelejate arv on suur. Seega võib harta põhjustada  lahenduste asemel hoopis uusi pingeid ja jätta mulje, nagu ei austataks piisavalt hilisemate Eestisse saabujate keelt. Tihtipeale ei tunne inimesed, kes jagavad soovitusi, tegelikku Eesti olukorda ja üks levinud eksiarvamus on tõesti, nagu oleks kolmandik Eesti elanikest igavesest ajast olnud venekeelne. Tõik, et vene keel on Eestis samalaadse ajaloolise taustaga nagu türgi keel Saksamaal ja urdu keel Suurbritannias, tuleb paljudele üllatusena. 

A. K.: Kas poleks Eestil kasu hartaga liitumisest hoopis eesti keele kui riigikeele kaitsmisel Ida-Virumaal, et tõrjuda Euroopa uurijaid, kes vene keelt Eestis teiseks riigikeeleks nõuavad, nagu kevadise Eesti Rakenduslingvistika Ühingu konverentsi „Keelepoliitika ja kultuurimuutused” tööpajas „Barcelona vs. Tallinn: keelekeskkonna ja -poliitika võrdlus” kuulda oli. Harta kolmandas artiklis „Praktiline korraldus” on kirjas: „51. 3. Artikli sõnastuses  arvestatakse mõnede hartaga liitunud riikide olukorda, kus riigikeele staatuses olev riigis räägitav keel võib kas tervel või osal selle riigi territooriumist olla muudes aspektides võrreldav piirkondliku või vähemuskeelega …”. On ju harta eesmärk kaitsta keelt ja mitte selle kõneleja õigusi, kuigi jääb arusaamatuks, kuidas neid alati otsustavalt lahus hoida annab.

M. N.: Harta ülesandeks ei ole siiski kaitsta riigikeelt ja ametlikku keelt, kuigi mõnel juhul  vajab see tõesti rohkem kaitset kui mõni immigrantkeel või isegi vähemus- või regionaalkeel. Seetõttu ei saa eesti keel kui Eesti riigikeel kuuluda Eestis harta reguleerimisalasse. Järelikult saavad eesti keele kaitsmise meetmed olla ikkagi üksnes siseriiklikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming