PEETER KARD 2. VII 1940 – 4. IV 2006

 

Meie seast on lahkunud armastatud näitleja, lavastaja, gurmaan, sõber ja kolleeg. Peeter Kard oli igas mõttes hea maitsega mees, selle tunnistajateks tema suured rollid filmis ja teatrilaval ning imelised teod köögis pliidi taga. Kõik, mis temaga seondub, on täis muhedust ja artistlikkust, olgu see siis mõnus nali enne lavaleminekut või uue retsepti kasutusõpetus (piduroa pidada saama isegi peipsi tindist tomatis, pudelist õllest ja veidi kuivanud poolikust saiast).

Näitlejateed alustas Peeter Kard Tallinnfilmi õppestuudios, mille ta lõpetas 1962. aastal, aasta hiljem tuli ta tööle Pärnu teatrisse. Peeter Kardi kohta võib küll öelda, et kuulsaks sai ta kohe ja üleöö, sest kes meist ei teaks filmi “Vallatud kurvid” (1959), mis pani õhkama noored neiud ja mootorratta sõitu õppima kõik noormehed.

Filmikunstiga on Peeter Kardil olnud pikemaajaline ja sügav suhe. Ta mängis nii kodumaistes kui vene filmides, osatäitmisi kogunes 20. Peeter Kard kuulub nende eesti näitlejate hulka, kellel Teise maailmasõjaaegne Saksa armee munder on leiba aidanud teenida. Seda ka meie idanaabri filmitööstuses. Kuulsamad filmirollid tegi Peeter Kard sellistes filmides nagu “Kirjad Sõgedate külast” (1966, Ruudi Aer), “Aeg elada, aeg armastada” (1976, fotograaf Tuus), “Pihlakaväravad” (1982, Kallam) ja “Minu Leninid” (1997, Bismarck) jpt, samuti osatäitmine telelavastustes “Puhkepäev” (1992) ja “Wikmani poisid” (1995).

Peeter Kardi näitlejaloomust iseloomustasid selgekõlaline madal hääl ja võimas sugestiivne mängulaad. Tema omapärane jõulisus on saanud mitmekülgseid tundetoone kõige erinevamates rollides. Kardi ampluaa oli erakordselt lai: narridest kuningateni ja kelmidest kannatajateni. Neljakümne sisuka teatrihooaja jooksul astus ta üles enam kui sajas rollis. Neist paljudest maailma või eesti dramaturgia klassikasse kuuluvaist rollidest olgu nimetatud Stanley Kowalsky, Jonathan Jeremiah Peachum, Horace Vandergelder, Stockmann, Näite­juht, John Gabriel Borkman, Dovre-vana, Pietola, Billy Jack, Orgon, Vestman, Jaak Jooram, Köögertal, Kogermann, Köster ja Enn Uuetoa. Viimastel aastatel oli tema osaks mängiga muhedaid vanamehi, kuna näitleja sügav elukogemus andis ainest jutustamiseks ja tema elutarka mõtisklust oli põhjust kuulata.

Peeter Kard on teinud ka kümmekond lavastust. Esimeseks tööks selles vallas oli Kovaljovi “Kolm päeva järelemõtlemiseks” (1966), tema lavastuste ritta kuuluvad ka “Limonaadi Joe” (koos E. Toonaga 1968), Tuuliku “08” (1974), Bruno “Pepsie” (1994), Gassaueri “Casanova viimane armastus” (1995) ja Raudsepa-Aimla “Micumaerdi” (1996). Peeter Kardi tegevust filmi- ja teatrimehena tunnustati 1987. aastal Eesti teenelise kunstniku aunimetusega.

Teatril oli Peeter Kardi elus suur rivaal – kokandus. Peeter Kard oli kirglik retseptide koguja, kes võis ööd ja päevad veeta Internetis, et niiviisi oma köögikunsti viimse detailini lihvida. Endla Teatrikohvikus on nüüdseks olnud juba mitu aastat menüü à la Kard, mis kõigiti oma nime ja kuulsuse vääriline.

Peeter Kardiga saab hüvasti jätta esmaspäeval, 10. aprillil kell 11.30 Endla teatris, ärasaatmistalitus algab kell 12. Peeter Kard maetakse Pärnu Metsakalmistule.

 

Pärnu Teater Endla, Eesti

Näitlejate Liit, Eesti Teatriliit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming