Peaasi et selgus ei kannata

Keelekasutajal tuleb hinnata, millised muutused on keele väljendusvõimele kasuks, millised neutraalsed ja millised kahjuks, ja selle järgi tegutseda.

AILI KÜNSTLER

Kui konverentsidel käia või ERRi intervjuusid ja vestlussaateid kuulata-vaadata, siis kohtab järjest rohkem neid, kelle lauselõpud inglise keele eeskujul heledalt kõrgustesse viskuvad. Praeguse keelekasutuse taustal ei tundu viisteist aastat tagasi ilmvõimatu salat kartulitest kartulisalati asemel enam üldse võimatu, pigem näib näitus kunstist haritud kirjutajatele ainuvõimalikuna. Hiljuti nägi „Eesti keele varamu“ sarjas ilmavalgust kapitaalne „Eesti keele süntaks“ (EKS), kus on kirjeldatud kirjaliku eesti keele lauseehitust sellisena, nagu see kasutuses on. Oma toimetajakogemuse pealt arvaksin, et ka lauseehituses leidub juba palju inglise keelega sarnast. Kuidas on asi tegelikult, selgitab süntaksiraamatu autor ja toimetaja Helle Metslang.1

Künstler: Kas inglise keel on nõukogudeaegse vene keele ulatusliku mõju jätkajana eesti keele lauseehitust märgatavalt mõjutanud?

Helle Metslang: Kõigepealt täpsustan, et mul ei ole infot selle kohta, kuidas asi tegelikult on, nagu ka mitte selle kohta, kui ulatuslik on olnud vene keele mõju eesti keele lauseehitusele. Eri aegade keelekasutust läbi kogu keelesüsteemi hõlmavaid uurimusi ei ole tehtud. Meie süntaksiraamatus on kirjeldatud kirjutatud keelt, toetudes korpuste materjalidele, ja sellest üldistuvaid lauseehituse põhijooni. Muud allkeeled ega ka keelekorraldus selles raamatus ei kajastu, välja arvatud näidete valikus. Eesti keel on üks Euroopa keeli, keeled on üksteist ikka mõjutanud ja vastastikku eeskujusid pakkunud. Nagu on ütelnud Henn Saari, on keelekorralduse ülesanne hinnata, millised aegade vooluga toodud muutused on keele väljendusvõimele kasuks, millised neutraalsed ja millised kahjuks, ja selle järgi tegutseda.

EKSi põhjal on näiteks täienditel kolm põhilist tüüpi: omadussõnaline täiend (ilus elu), omastavaline täiend (laste elu) ja määruslik täiend (elu linnas). Liitsõna (nagu kartulisalat, sõpruslinn) ja omastavalise täiendiga nimisõnaühend (nagu rahvusköökide päev) on vormilt ökonoomsed ja ladusad. Sellises vormis väljendatavad sisusuhted võivad olla vägagi mitmesugused, täpsustuvad iga ühendi puhul, on mingis tähendussuhtes lihtsalt teada (vrd kartulisalat ja kartulimardikas). Omastavaliste täiendite kuhjumine teeb ka nimisõnafraasi osade vaheliste suhete jälgimise keerukaks (Tartu sõpruslinnade rahvusköökide päevade 2012 avamine; näide veebilehtede korpusest etTenTen). Määruslikud täiendid esitavad sisusuhteid täpsemalt (EKSis: töö õpetajana, mõtisklus ilusast elust). Määruslikud täiendid kuuluvad enamasti tegevust väljendavate nimisõnade juurde ja on samas vormis nagu tegusõnade laiendid (töötab õpetajana, mõtiskleb ilusast elust). Eri tüüpi täiendite kasutamine aitab ka nimisõnaühendi ehituse selgema hoida. Materjali väljendamiseks on eesti keeles täiend seestütlevas (kullast kuppel) või liitsõna esiosa (kuldkuppel), omadussõna aga märgib täiendina omadust (kuldne kuppel). Keeltes esineb nii üht, teist kui ka kolmandat malli, eesti keel on tõenäoliselt lähemal pigem saksa keelele.

Üheks keelenähtuseks, mille levikus on nähtud inglise keele mõju, on progressiiv (Linna vahel on hulkumas kahtlasi isikuid; Tund on lõppemas). Selle kasutust on ka tõesti uuritud ja laienemist viimasel ajal täheldatud. Aga tuletame meelde Kristian Jaak Petersoni „Laulja“: Kärgatab pikne – / ja metsad on vait: / laulja on tõstamas oma hääle, valamas / suusta laulukastet. / Ja tema ümber, / vait kui merekaljud, / rahvad on kuulemaies. Kolm progressiivi kahes lauses. Küllap on see nähtus meil põlisem ja väärib uurimist näiteks rahvalaulude materjali põhjal.

Künstler: Võiks küll ka arvata, et tema keelekasutus on tõlkemõjuline … Olen täheldanud sõnade „viisil/sel viisil/kombel/moel“ järjest kasvavat lembust. Tõlkenäide Tallinna Kunstihoone kodulehelt: „Näitusel kasutatakse fotograafia mõistet pigem lähenemisviisina visuaalsele maailmale kui kindlate tehniliste omadustega piirduva vahendina. Sellise mõtteviisi järgi tähendab foto viisi, kuidas keegi maailma suhtub ja seda mõtestab, ning seega ei piirdu fotograafia traditsiooniliste fotode loomisega.“2 Mida sa sellest arvad?

Metslang: Viis on tõepoolest üsna üldise tähendusega sõna, sellest ka ühe määruseliigi traditsiooniline nimetamine viisimääruseks (nt jookseb kiiresti, jookseb kui tuul, üritab omal moel kasulik olla) ja selgitamine küsimustega nagu kuidas? mil viisil? Sõna viis kasutuse ja tähenduse laiusest annab tunnistust ka kirje ÕS 2013 veebiversioonis. Sinu terav toimetajapilk on siin ilmselt märganud sõna n-ö mooditulekut, tähenduse üldisemaks muutumist. Kasutuse laienemisel ja tähenduse üldistumisel põhineb näiteks kaassõnade kujunemine (kelle või mille viisil/kombel/moel) – sama teed on kujunenud ka vanad kaassõnad nagu juures, peal, kõrval. Võimalik, et tänapäeva suhtluses läheb vaja just seesuguseid üldistusi.

Künstler: Kui palju mõjutab otsetõlkeline väljend muu teksti ülesehitust? Kas või sellised, nagu on välja toonud Maire Raadik Postimehe „EKI keelekooli“ loos „Kastist välja“.3

Metslang: Siingi teeb rõõmu, et keelekorraldaja vaatab, mida toetada ja mida mitte. Teiste keelte väljendite eeskujuks võtmises pole midagi üllatavat: paljudes keeltes on levinud piibli väljendid nagu silmi tõstma; kellelegi silma heitma; silm silma, hammas hamba vastu.4 Saksa keelest on eesti keelde kopeeritud näiteks vananaistesuvi, sinine esmaspäev, korvi andma.5 Fraseologismid sobituvad lause ehitusse, võtavad sisse mingi lauseliikme koha – nii on see ikka olnud, fraseologismide vormitüübid on ammu kindlaks kujunenud, neid kirjeldab Asta Õim oma fraseoloogiasõnaraamatu sissejuhatavas osas. Väljendid kohanduvad lausega, mitte vastupidi.

Künstler: Huvitav, mille tõttu on vallutanud keelekasutuse sõna tegelema? Kirjanikudki tegelevad kirjutamisega, mitte ei kirjuta raamatuid. Nominalisatsioon ehk lause muutumine nimisõnaliseks paistab haritud keelekasutajate hulgas väga armastatud olevat.

Metslang: Süntaksiraamatu tekstiski on seda verbi kasutatud, ajaloolise ülevaate osas on lause: „Juba 1959. a hakati Tartu ülikoolis tegelema masintõlkega“. See ju ei tähenda, et hakati masinaga tõlkima, selleni siis veel ei jõutud – tegelema-ühend annab võimaluse tegelikku tegevust natuke ebamääraselt väljendada. Muusikaga tegelema, läbirääkimisi pidama, tantsu lööma, remonti tegema, kõnet pidama – need kõik on nii eesti keeles kui ka muudes keeltes leiduvad tugiverbi (tegema, tegelema jne) ja tegevust märkiva nimisõna ühendid, neid on süntaksiraamatus kirjeldatud. Neid esineb meie kõigi igapäevases keelekasutuses, Kadri Muischneki uurimustest selgub veel mitmeid nendega kaasnevaid väljendusvõimalusi. Keelehooldajate mure on siin taas need ohjes hoida, et nominaalstiil keele ­väljendusvõimele halvasti ei mõjuks.Künstler: Kas eesti kirjakeele korpuses ikka kõrvallaused komaga veel eraldatakse? Kui eesti keele kohta kas või näiteks „Aktuaalse kaamera“ või „Välisilma“ uudisteriba ja tõlgete järgi järeldusi teha, siis seda küll tegema ei peaks, või kui, siis peab arvama, et komad käivad ositi seal, kus need inglise keeles käivad.

Metslang: Lause kirjavahemärgistust keelekorraldajad küll ümber teinud ei ole, minu meelest õnneks. Inglise eeskuju kõrvallausete komastamisel on küll soovitatud (Valter Tauli, Peep Nemvalts), kuid sellega kaasneks vahel koma panemise sõltumine peentest tähendusnüanssidest. Jäägem siiski oma vana saksapärase ortograafia juurde, seda soovitaksin ka uudisteribade ja tõlgete kirjutajatele.

Künstler: Ka olen märganud, et minu meelest et-iga algavates kõrvallausetes kasutatakse ohtralt sõna kuidas. Näiteid: Daniel Vaarik väitis juba 2012. aastal, kui ilmus tema „Praktikaaruanne“, kuidas aina rohkem kirjanikke hakkab ise oma raamatuid välja andma; On isegi liigutav lugeda, kuidas nad leiavad sealt nii lihtsaid elulisi tõdesid. Ehk peabki just niimoodi tegema?

Metslang: Sõna kuidas ongi palju laiema tähendusega kui lihtsalt viisi märkimine, ka näiteks küsimustes: Kuidas sa siia said? Kuidas nii, et mina pean seda kõike tegema? Kuidas me otsustame? Sõna kuidas laia tähendust suhtluses on täheldanud ka suulise keele uurijad.

Künstler: Küsimus pole sageli ju selles, et reegel on nii- või naasugune, vaid sisust ei saa enam aru. Näiteks des-vormi puhul lauses Erialakesksemalt mõeldes võiks eesti kunstiteadus olla temaatikalt mitmekesisem. Mida süntaksiraamatus des-vormi kohta leida on?

Metslang: Probleem on su näites ilmselt selles, et des-vormi tegija (see, kes mõtleb erialakeskselt) on nimetamata ja erineb põhilause alusega (eesti kunstiteadus) tähistatust. Selle kohta leiab EKSist lk 812: „Omastavaline määrus võib sõltumatust des-tarindist ka puududa, kui selle referendiks on kõneleja ja/või referent selgub kontekstist. Nt Hommikul ärgates oli lumi maas. Tulles oli veel pime.“ Subjekti järeldumist on kirjeldanud juba Ellen Uuspõld 1960. aastatel, nüüdseks on see ka normatiivses süntaksis keelu alt vabanenud – taas juhtudel, kui väljenduse selgus ei kannata.

Künstler: Täissihitise asemel osasihitise pruukimine pole praegu muide sugugi vaid (paratamatult emakeelemõjulise keelekasutusega) rõõmustavalt suure hulga venekeelsete pärusmaa: samu sihitisevigu teevad nüüd sama sageli ka eesti emakeelega haritud inimesed. Seda on täheldanud ka
Mati Hint: „Sihitise väljendamisel eesti keeles on tõsiasjaks saanud kaks Eestit ning muutuse tendents paistab olevat kõrgkeele triiv partitiivseks.“6 Kas sihitise kasutus on eesti keeles lõplikult muutunud? Võib-olla tuleks muuta ka tarvitusreegleid?

Metslang: Eesti keele sihitise käändevaheldus ei ole siiski nii filigraanseks kujunenudki kui näiteks soome keeles, kus ka infiniitsete verbivormide juures saab järjekindlamalt sihitisega aspekti näidata (Olin pitämässä luennon / luentoa Oulussa). Eesti keeles ütleme ainult osasihitisega Olin Oulus loengut pidamas, sõltumata sellest, kas jutt on lõpetatud või käimas olnud loengupidamisest. Eesti keeles esineb käändevaheldust küll da-infinitiivi laiendaval objektil, kuid seda mõjutavad paljud tegurid ja see ei ole järjekindel, nagu on leidnud oma peatselt kaitsmisele tulevas doktoritöös David Ogren. Ise olen koos kolleegidega uurinud mitut grammatikanähtust läbi aegade. Sihitise osas näitavad esialgsed tulemused, et XVII-XVIII sajandi saksa kirjutajad kasutasid valdavalt täissihitist, XIX sajandi eesti autorid (Kreutzwald, Jakobson) aga valdavalt osasihitist, ja tänapäeva kasutus jääb nende kahe vahele. Sihitise praeguse kasutuse kohta on kirjaliku eesti keele suurte korpuste põhjal koostamisel andmebaas EeLexi süsteemis ja selle põhjal transitiivsete verbide sõnastik, mis peaks esimeses versioonis valmima 2018. aastal. See on ka allikaks, kust praeguse kasutuse kohta infot saada.

Künstler: Ja lõpuks: miks ei saa kirjutajad enam sageli hakkama ilma olevateta, kuigi neid sugugi vaja ei näi olevat? Nt vastuolus olev tegevus / vastuolus tegevus, käepärast olev materjal / käepärast materjal, paremal järjel olev omavalitsus /paremal järjel omavalitsus. Kas tendents on fikseeritud ka süntaksiraamatus?

Metslang: Süntaksiraamatus kirjeldatakse küll oleviku partitsiibiga tarindeid nagu seisev mees, algav päev, magav laps, aga olevale eraldi tähelepanud pole pööratud. Eks sinu näidete taga on näha laused materjal on käepärast ja oma­valitsus on paremal järjel. Siingi on keelekasutajate, -korraldajate ja -hooldajate valida, kas jätta olev ära, ilma et selgus kannataks, või on mõni muu sõnastus sujuvam.

1   Kuula ka https://arhiiv.err.ee/vaata/keelesaade-suntaks

2   https://portaal.eki.ee/meedia.html

3   https://www.kunstihoone.ee/programm/tallinna-fotokuu-visuaalkurnatus/

4   Kristiina Rossi näited, vt https://arvamus.postimees.ee/3811679/kristiina-ross-eesti-keele-piiblipilk

5   Väljendite tekke- ja rändelugusid leiab Feliks Vaka raamatust „Miks just nõnda?“ (1984).

6   Mati Hint, Osastava pealetung, diagnostilise kaaluga keelemuutus. – Keele Infoleht 17. III 2017. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/osastava-pealetung-diagnostilise-kaaluga-keelemuutus/