Pauli päevik: Dajanile

 

  Räägitakse üht lugu. Kui Eesti ülemnõukogu oli vastu võtnud iseseisvusdeklaratsiooni ja Pika Hermanni otsa oli tõmmatud üle pika aja sinimustvalge lipp, otsustas üks perekonnapea Tallinn-Nõmme kandis, et nüüd tuleb küll minna õue ja koos kõigi teistega rõõmustada. Pereisa viskas pintsaku selga ja tõttas trepist alla. Tänavale jõudes ei märganud ta esmapilgul kedagi. Ei vahuveinipudeleid, kallistavaid inimesi, aknast välja riputatud trikoloore, mis aastakümneid madratsi all peidus olnud, ei tuututavaid autosid, ei õnnepisaraid ega roheliseks tõmbunud kollaborante. Tühjus. Kuid pereisa arvas, et küllap on teised juba varem toast välja tulnud ja kuhugi kogunenud. Ta hakkas kiirelt sammuma ja õhtupäike kallas terava nurga all järjepanu vaatevälja ilmuvad tänavad kuldse valgusega üle. Pereisa ei uskunud seda, mida nägi. Inimesed olid ju aastaid seda hetke oodanud – Eesti on jälle vaba. Ometi polnud kedagi tänaval. Korraga märkas ta kõrvaltänaval üht inimest. Too seisis mõnevõrra nõutult, aastaid hoitud konjakipudel käes, ja kissitas nagu kedagi otsides päikse käes silmi. Mehed märkasid teineteist ja astusid tõtliku sammuga teineteise poole. Ümberringi oli vaikus, päike paistis, oli ajalooline päev. Palju õnne sulle, Roman, Eesti on jälle vaba. Selgus, et tegemist on tuttavatega. Palju õnne sulle, David, Elagu Eesti Vabariik! Elagu Eesti!  

Eesti nimedega inimesed olid kodudes ja küllap rõõmustasid vaikselt. Mõned neist küllap mõtlesid, et kes teab, kuhu see asi tegelikult muidugi välja jõuab, ja üldse, mis siin nüüd hõisata. Ja elu on näidanud, et mõned ei ole 15 aasta jooksul Eesti elust ja arengust siiani midagi head leidnud. Vähemalt nii võib nende lakkamatust sisinast järeldada. Lahkunud Dajan oli mees, kes Paulile sageli meelde tuletas, kui hästi tegelikult eestlastel viimase 15 aasta jooksul on läinud ja kui kallis talle Eesti on. Paul pidas Dajani vahel liiga lapsemeelseks, piinlikult siiraks või ebaratsionaalseks, aga mitte iialgi argpüksiks.

Viivi Luige värskes esseeraamatus kirjeldab ta eestlaste peamisi hirme – et keegi tuleb järele, viib ära, kuhugi tundmatusse. Juudid on elanud aastatuhandeid selle mõttega, eestlased viimased tuhat aastat. Veider, aga enamik maailma rahvaid on elanud allasurutuna või tundnud end teisejärgulisena. Eesti on praegu oma ajaloo kõige rikkamas ja turvalisemas seisus. Niisuguse seisu hoidmisel peaksid meie riigiisad palehigis töötama ja sõpru hoidma.

Sellisel taustal oli ebameeldiv lugeda ühe Euroopa Liidu riigi majandusministri mõnitava alatooniga öeldut ühe eesti ajaloolase kohta: Gruusia presidendi nõunik. Nagu oleks selles midagi alandavat aidata Rusthaveli sünnimaal taas iseseisvaks saada.

Vee võttis hiljuti silma ühe valgevene  ajakirjaniku kiri, kes küsis, kas me saame neile nende siiatulekul süüa anda, sest transpordikulud Valgevene telejaam katab, aga päevarahaks on kaks dollarit. Eesti ei pea otsima uut eesmärki pärast NATO ja ELiga liitumist. See on olemas. Tuleb viia fookus enda pealt abivajajate peale, sest nüüd oleme me nii tugevad, et saame teisi aidata. Aidata oma vendi&õdesid Georgias, Armeenias, Moldovas, Kasahstanis, Albaanias, Valgevenes, Leningradi oblastis. Vendi, kes on koos meiega kannatanud jõhkruse, ülbuse ja vägivalla all. Kas nad aga ikka on meie vennad, need kilid ja tšurkad ja neegrid ja tiblad ja juudid ja pilusilmad? Sellest vastusest sõltub see, kas eestlased suudavad tulevikuühiskonnas vee peale jääda. Sellest vastusest sõltub, kas Eestist võib saada tõesti Ida-Euroopa eestkõneleja või on tegu halva ilmaga mõttetu kolkaga.  Jutt tuli Dajani mälestuseks sirge ja lapsemeelne, aga otse südamest. Pauli kolleegid sõidavad detsembri keskel suure lennukiga kuuks ajaks Indiasse kultuuri otsima. Head teed kõigile!

7. novembril

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht