Palmaru kultuuriministriks!

J?n Rooste

piia ruber / sirbi arhiiv Pean tunnistama, et kui Raivo Palmaru oli kultuuriminister, olid mul tema suhtes omad kahtlused: parteietturina olid ta käed üsna seotud, eks ta oli mõnes mõttes oma erakonnaski peksupoiss; ta kippus olema liiga ärev, ehk ebaministrilikult emotsionaalne. Kõige selle juures olid tal omad voorused. Kuigi kultuur kaotas ka tema ajal raha, üritas ta vähemasti meedias natuke viriseda, protesteerida, haput nägu teha, noh, sellest polnud küll suurt tolku, aga ta vähemasti seisis, sõnades enam kui tegudes, kultuuri eest.

Aga Jänes, too Laine Jänes, moodne, võimukas, stiilne, liidriomadustega naisterahvas, muidugi, ka parteisõdur, uuuh, kuidas nüüd teile öelda… Minu arvates oleks ainus siiras asi, mis ta veel teha saaks, lihtsalt tagasiastumine. Meil on praegu kultuuriminister, kes võitleb kultuuri vastu. See on uskumatu!

Olen olnud väga halb sotsiaaldemokraat, passiivne erakondlane, ei ole õieti osalenud sisemises demokraatlikus protsessis ega maksnud aastamakse, lihtsalt, vaimselt ja vaikselt toetanud erakonna põhimõtteid, mis on ja jäävad ka minu sisimaiks põhimõtteiks ja usuks poliitika vallas (sotsiaaldemokraatia pole ju muud kui roheline mõtlemine inimese ja ühiskonna tasandil). Aga nii lolle ja ebapädevaid (asjatundmatuid, teemaga tutvumata välja pröögatud jne) mõtteid, kui kultuurikomisjonlane Peeter Kreitzberg kultuurkapitali asjus välja käis, ei ole ma kaua kuulnud: see ajendab nüüd praegu ka mu erakonnast lahkumise, ilma kahjutundeta, ilma oma poliitilisi meeldumusi ja veendumusi muutmata. Ma ei saa sellise mehe ja niisuguste põhimõtetega erakonda jagada. Kreitzberg oli mulle sümpaatne juba tollal ammu, Keskerakonna presidendikandidaadina, aga ma ei saa talle andestada poliitilise tellimusena kõlavat lauslollust.

Mis praegu käimas on, on rünnak kulka vastu. Ajakirjanike ja poliitikute viimaste päevade avaldused on ilmselgelt ühe idee teenistuses: panna lõpuks hääletusele kultuurkapitali seaduse muudatus, et napsata sest magusast tükist, maksuprotsendist, muhedast mehevast rahanotist üks priske ampsuke kuskile mujale, n-ö augu lappimiseks. Sellega minnakse koguni eksliku, rabeleva, saamatu demagoogiani: keegi väitis, et kulka käituvat kirjanike arvutiostusid toetades nagu too loll, kes annab näljasele kala, mitte õnge. Arvuti on kirjanikule ikkagi tööriist, esmane abivahend, kirjutusmasin või sulepea, mitte too „kala„ ehk siis kirjandus ise. Ja keegi kraakles, et miks saavad näitlejad kulka kulul soojale maale reisida. Tahate head teatrit, kogenud näitlejaid-kirjanikke-kunstnikke, kes ka maailma on näinud, või ei taha? Ega nad sääl ainult palmi all külitamas käi. Tuletan meelde: põhiseadus väidab, et Eesti riik on olemas selleks, et säilitada eesti kultuur ja keel kõigiks aegadeks. Kuskil pole juttu eesti äri või eesti majanduse või eesti spordi või eesti sõjanduse vms säilitamisest ja kaitsmisest. Eesti teeb Eestiks eesti kultuur, s.t too eriline meieomane ja meiekeelne maailmanägemine. Kui seda pole, võib otsad rahulikult Brüsselisse või Moskvasse ära anda, kusjuures pole vahet, kuhu täpselt just. Jutul lõpp.

Kulka toimib. Ja kuidas veel! Oma valdkonna asjatundlikud tegijad jaotavad oma inimeste vahel raha, aga seda väga täpsete eelarvete, projektikirjelduste, töökavade ja aruannete põhjal. Kes kordki kulkaga tegemist on teinud, teab, et see struktuur on oma olemuses üdini läbipaistev: jagajad on teada, nende sõbrad-tuttavad on teada, projektikirjeldused ja aruanded arhiivides, raamatud poelettidel, näitused püsti, etendused laval… isegi sportlased ja rahvamuusikud saavad oma jao. Kusjuures kulka tegeleb ka ülesannetega, mis ei peaks üldse tema pädevuses olema, täidab ministeeriumi auke – see on muide sigadus! Miks peab meie ainus vaba, sõltumatut, poliitiliselt angažeerimata vaimupanemist toetav rahastu ülal pidama institutsioone nagu kultuuriväljaanded või laulupeod või kultuuritemplite ehitamised vms. See on ministrite käpardliku töö tulemus, et neile oma eelarvest eraldi prisket sektorit pole lõigatud.

Ja nüüd minnakse noa ja kahvliga ühe end hästi tõestanud ja toimiva, asjaliku süsteemi kallale, justkui säästupoliitika loosungi all. Kus kurat see säästupoliitika on? Meil on sama ministeeriumi alt minemas olümpiale kõigi aegade suurim esindus, pea pisimate võiduvõimalustega (reaalselt mõned üksikud tegelased, kes meile au ja kuulsust ja maailmatasemel tulemusi toovad). Ja rahvusringhääling kannab seda ropu raha eest üle. Kusjuures kuulu poolest oleks Kruuda jalkat ja muid suuri spordisündmusi hea meelega oma raha eest omal kanalil näidanud, ainult et siis jääks ETV suur ja võimukas spordiosakond kuidagi sitta seisu. Me ju ometi peame nägema parimal uudiste ajal kolmeminutilist Värniku inter­vjuud, kus ta seletab, miks ta pole kaks aastat tulemust maha saanud. Kujutage ette uudiselõiku, kus Runnel räägiks, et uue luulekoguga läheb veel kõvasti aega, sest luuletusi pole kuskilt võtta…Tobe, eks. See on ainult näide, kuidas meil asjad käivad, ma ei taha ammugi kultuuri ja sporti vastandada sel tasandil, et kumb tähtsam ja parem on. Sporti peaks igaüks tegema ja kultuuriruumis peaks igaüks elama. See oleks elu, mitte vegeteerimine. Aga mis teha, kultuuriministeeriumi asemel on meil kujunenud vegeteerimisministeerium.

Ja mis teeb Laine Jänes? Selle asemel, et vihase emalõvina oma kutsikate eest seista, milleks amet, renomee ja temperament teda ju kohustaksid, naeratab ta lahkelt ja annab kahel käel kõik ära. Kui demagoogid kulkat ründavad, ei kaitse ta oma valdkonna üht tähtsamat asutust, vaid „kutsub selle tegijad vaibale”! Loll, lihtsalt loll! Mu sõber Jan Kaus võrdles teda Pekingi olümpiamängudega: sääl on ka nii, et kuigi linnas on kohutav sudu, ei tohi gaasimaske kanda, sest see paistaks kaamerapildis ära. Jänes ka meil naeratab korrektselt, kuigi kapsaaia asemel on ammu kõrbekuiv kiviktaimla. Algatan siinkohal liikumise: Palmaru tagasi kultuuriministriks! Ta oli vähemasti inimene, ta vähemasti püüdis, isegi kui see tal mingite asjades puhul ebaõnnestus. Eks ta ole. Meil pole vaja kultuuriministrit, kes on küll truu parteisõdur ja agar parempoolne eduideoloog, aga oma tööülesannetes saamatu. Meil pole ei kultuurikomisjonis ega ministeeriumi ladvikus praegu näha inimest, kes oma ülesannete kõrgusel seisaks ja halvema aja üle elada aitaks. Kes pasundaks: kultuur on selle ühiskonna püsimise pant. Näed, sellepärast peavadki kirjanikud ise kraaklema tulema. Jänes, astu tagasi, tee ruumi, inimestele on elamiseks õhku ja kultuuri vaja!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht