Paikkondlikkus kui imperialismi tööriist

Sergei Zavjalov, mordva päritolu kirjanik, klassikaline filoloog

Üleilmastumise ideoloogiaga relvastatud imperialism on totaalselt marginaliseerinud rahvusriikluse, asendanud selle paikkondlikkusega ja välistanud rahvuse kui sellise ülesehitamise.      Soomeugrilaste olukord ei ole kunagi olnud nii halb kui praegu. Asi ei ole siinjuures mitte selles, et soome-ugri päritolu ja keeltega seotute (mordva keel kaotab näiteks iga pooltunniga  ühe kõneleja) hulk on kahanenud katastroofiliselt. Veel vähem on asi etnotsiidis. Asi pole ka riikliku surve kasvus, teiste sõnadega – kolonialismis. 

Etnotsiid ja kolonialism on rõhutute vanad tuttavad, kelle vastu võitlemiseks on lai valik efektiivseid vahendeid, alates Mahatma Gandhi vägivallatust vastupanust kuni Mao Zedongi äärmusliku vägivallani. Ent see kõik on jäänud oma aega, s.o kolonialismi perioodi. Meie elame aga globaliseerumise ajal, imperialismi postkolonialistlikus faasis, ning üleilmastumise mõju on oma näilise vastandpooluse  ehk paikkondlikkuse toel kümneid kordi efektiivsem kui kolonialismi oma. Ühiskonna arengus on kaks lahutamatut püsitendentsi: integratsioon ja lagunemine seoseta monaadideks. Ka tänapäeva inimene on ühelt poolt järjest harvem indiviid, üha sagedamini järgib ta massi stereotüüpe, teiselt poolt on ta aga üha vähem sotsiaalne, järjest üksildasem ja võõrandunum. Paikkondlikkuse kui nähtuse katastroofilisus pole veel meie teadvusse jõudnud, kuid jõuab sinna ainult selle käsitlemise korral seoses üleilmastumisega.        Võiks arvata, et rahvaste mõrtsukas on globaliseerumine: see suretab välja rahvusriikide majandusruumi, ideoloogia sfääris teeb hävitustööd massikultuur, mis saab areneda vaid tapjakeele toel, võtab eluvõimaluse rahvuslikult kultuuriruumilt. Paraku on tõeline üleilmastumine võimalik vaid igakülgse kaitsetuse korral: Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Aasias, endise 

NSVLi aladel. Euroopas seisab tee peal ees rahvusriik. Kui seesugune riik puudub, näeme miljoneid majandus- ja poliitilisi põgenikke, sest majanduslik üleilmastumine tähendab inimkonna üheksa kümnendiku vaesumist, poliitiliselt aga kõikvõimalikke takistusi ühisväärtusi kandva ühiskonna  loomisel. Seepärast tähendab rahvusriigi puudumine lõputuid diktatuure, kodusõdu, täielikku kirjaoskamatust ja kultuuri-institutsioonide, sealhulgas kirjakeele puudumist.       

Asi ei ole iseseisvuses Kui Ladina-Ameerika kahesaja aasta eest iseseisvuse kätte sai, rääkis elanikkonna enamus (u 70%) indiaani keeli. Nüüd on neid alles vaevalt 7%. Selle aasta 25. augustil tähistati Aafrika koloniaalikkest vabanemise 50. aastapäeva. Sada protsenti sealsest elanikkonnast suhtleb Aafrikas kõneldavais keeltes. Paraku  pole üheski Ladina-Ameerika või Aafrika riigis üktki kohalikku keelt institutsionaliseeritud. Isegi Boliivia presidendi Evo Moralese kangelaslikud jõupingutused pole siiani tulemust andnud. Praeguses olukorras ei muuda iseseisvus midagi ka meil. Paikkondlane on kütja, kes loobib etnose süsi globaliseerumise ahju. Mida siiski kujutab endast see ainus kindlus ja varjupaik – rahvusriik? Miks pole tekkinud selliseid Ladina  Ameerikas ja Aafrikas? Suur hulk rahvusriike paikneb Ida-Euroopas. Need tekkisid oma praegusel kujul 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses, s.o kapitalismi perioodil. Võib ka julgelt kinnitada, et nende loojaks oli rahvuslikult meelestatud kodanlus. Sealjuures võttis kodanlus kultuuri vallas eeskuju endistest valitsejatest ehk aadelkonnast, nende loodud riik aga suurriikidest ehk impeeriumidest. Suurriikidest aga  seepärast suurriigid saidki, et lõid hõimu- ja paikkonnaülesed institutsioonid, ühendades üheks rahvaks kümned miljonid.   

Riigiehituse kangelaslikku ajastut, mida siinkohal meenutasin, iseloomustab ennekõike iga tasandi integratsioon. Paikkondlik kodanlus integreerus rahvuslikuks kodanluseks ning järgis rangeid rahvusriiki toestavaid  reegleid: see tähendas ennekõike rahvusteadvuse kujundamist, kirjakeele kehtestamist ja toetust euroopa standardite alusel loodud kultuurile. Nii integreerusid võrokesed eestlasteks, latgalid lätlasteks, žemaidid leedulasteks, kašuubid poolakateks, seekelid ungarlasteks, makedoonlased bulgaarlasteks, moldovlastest, valahhidest ja transilvaanlastest said rumeenlased,  serblastest, horvaatidest ja bosnialastest jugoslaavlased, tšehhidest ja slovakkidest tšehhoslovakkialased, geegid ja toskid hakkasid albaanlasteks. Kümnest kolm pole katsumusele vastu pidanud, kuid enamik on osutunud elujõuliseks ning just tänu sellele pidas Ida-Euroopa vastu – vaatamata 1920.-1930. aastate autoritaarsetele diktatuuridele, vaatamata 1940ndate natsiokupatsioonile, vaatamata sotsialismileeri marionettrežiimidele 1950. – 1980. aastateni – ja sellest ei saanud Ladina-Ameerikat. Selle eest seisid hea nii rahvuslik kodanlus kui intelligents, kelle väärtussüsteemi kuulus ka eneseväärikus, sealjuures ei tulnud kõne alla oma rahva ja keele halvakspanu, ning lugupidamine oma kultuurist.       

Soomeugrilased pole oma asualal vähemuses 

Miks ei tähelda me midagi niisugust, kuigi asjaolud näikse samad olevat, isegi saja aasta pärast  Venemaa soomeugrilaste juures? Kas ehk sellepärast, et soomeugrilastest on harjutud mõtlema kui vähemusest oma autonoomsetes üksustes (alates 25%-st Komis ja lõpetades 43%ga Mari Elis)? See ei ole siiski nii. Esitatud arvud käivad inimeste kohta, kes on end rahvaloenduse andmeil nii identifitseerinud. Selles asi ongi, et kodanliku rahvusluse kangelaslikul ajal arvasid end riigirahvuse (see sõna ise kõlab juba kangelaslikult) hulka kõik, kes selleks vähegi alust leidsid olevat.     

On ju teada, et näiteks Mordvas oli veel 30 aasta eest kolmandik neist, kes ennast mordvalaseks pidasid, segaabielus. Nüüdseks on selliste  abielude arv järjest kasvanud. Nende lapsed, kui üksikud erandid välja arvata, peavad end venelasteks. See aga peaks tähendama, et kodanliku rahvusluse standardite järgi peaks põlisrahvast olema vähemalt kolmandiku jagu rohkem. See järeldus ei kehti aga üksnes ühe, vaid kahe viimase põlvkonna kohta, seega tuleb rahvaarvule veel kolmandiku jagu juurde liita. Seega pole Mordvas mordvalasi mitte 32, aga peaaegu 60%. 

Segarahvusest turgikeelseid mordvalasi (jällegi kodanliku rahvusluse mõistes) on veel 5% ja ainult 35% saab tingimisi nimetada „venelasteks”. Võrdluseks märgin, et sama palju oli 1918. aastal Tšehhoslovakkias sakslasi ja ungarlasi, Poolas aga valgevenelasi ja ukrainlasi. Pilt Udmurtias, Komis ja Mari Elis ei erine Mordvamaa omast just palju.       

Kas asi on kolonialismis? 

Võib-olla ei ilmne Venemaa soomeugrilaste juures midagi seesugust sellepärast, et seal valitseb julm koloniaalrežiim? See pole siiski nii: Mordva Vabariigis on juba viisteist aastat eesotsas mordva mees, Komi Vabariiki on juhtinud komi kaheksa aastat,  Mari Eli Vabariigis on kümme aastat juhtkond koosnenud maridest. Nii oli see suures osas ka nõukogude ajal. Või on asi selles, et põliselanikke pole lastud kõrghariduse juurde? Seegi ei pea paika, pigem vastupidi: 70 nõukogude aastal pakuti pigem soodustusi. Asi on muus. Käes on uus ajastu: kodanlus koos oma väärtushinnangutega on loovutanud koha massiinimesele koos tema reitingute ja moega. Veelgi hullem: üleilmastumise ideoloogiaga  relvastatud imperialism on totaalselt marginaliseerinud rahvusriikluse, asendanud selle paikkondlikkusega ja välistanud rahvuse kui sellise ülesehitamise.       

Nii olemegi mordvalaste ersadeks ja mokšadeks lagunemise tunnistajad, marid on lõhenenud mäe- ja niidumarideks, komide allakäiku ei märgi ainuüksi lagunemine sürjaja permikomideks, vaid ka ižmakomideks, Udmurtias on uuesti eristunud siiski vaid väikse grupina bessermanid. Marginaliseerumine võtab praegu hoogu just Mordvas. Võib täheldada etnonüümiga „mordva” seotud orjakompleksi. Justkui ei tähendaks naabrite kogemus midagi: tšeremissidest on  saanud marid, votjakitest udmurdid, kusjuures nende staatus pole sellega sugugi tõusnud, sest see ei sõltu mitte nimetusest, vaid eneseteadvusest. Tõepoolest, ei tähendagi, sest marginaalne on alati neurootiliselt kogu maailma eest suletud. Võib täheldada justkui suguharude vaenu, nagu oleks kannibalismi aeg: ersa radikaalid on juba kuulutanud ennast aarialasteks (araabia allikates on neid nimetatud arisu), oma  võistlejad mokšalased aga arvatakse laponoidse tüübi alla (paistab, et see sõna on nende meelest eriti solvav). See, millise ideoloogiaga konnoteerub sõna „aarialane”, ei paista neile üldse muret tegevat. Kui, siis arhetüübi äratajana – natsism ongi ju marginaalide massikultuur.     

Regionaalsuse võit versus rahvuse ülesehitamine       

Mis saaks, kui ersalaste paikkondlik unistus täide läheks? Kui näiteks Mordva vabariigi kaheksas ersa rajoonis, kus on elanikke 150 000 (kusjuures 80 000 identifitseerib end  ersalastena; eespool esitatud metoodika kohaselt on neid muide 130 000, s.t 90%), võetaks need ideed omaks ja leiaksid toetust. Aga – tegu on agraarkolkaga, kus elavad vaid pensionärid. Ja edasi? Kes ehitab sinna linnad ja ettevõtted? Kas avab ülikooli, kus lõpuks teostub õigus emakeeles haridust saada? Või arvavad paikkondlased, et neid toetab Saranski elanikkond? Ent seal elab vihatud mokšalasi sama vähe kui neid. Rahvaloenduse andmeil on nii  esimesi kui teisi 10% ning isegi eeltoodud metoodika kohaselt mitte üle 18%.     

Või unistavad paikkondlased Abhaasia variandist – deporteerida kõik, kes pole omad? Nad oleksid võinud sellisest asjade käigust unistada, kuid nad ei unista sellest – selleks on vaja teistsugust psühholoogiat, mis viiks massiaktsioonideni. Neid pole aga näha olnud. See ei käi kokku marginaali loogikaga. Jõudnud oma arutlustega ahastuse äärele,  küsigem: kas võiks olla mingitki lootust? Jah, lootust annab näiteks Walesi kogemus. Just seal viidi 1990.-2000. aastatel läbi keelesurma ärahoidmise unikaalne eksperiment. 1991. ja 2001. aasta rahvaloenduse andmeil kasvas kõmri keele kõnelejate arv 508 000-lt 582 000ni, seega 15%, mis kolme miljoni elaniku juures tähendab kasvu 19%-lt 21%-ni. Seejuures andis tõusu ennekõike noorte keelevahetus (17%-lt 26%-ni), pealinnas Cardiffis  muide hämmastavalt – 3%-lt 11%-ni. See sai juhtuda ainult Walesi elanike konsensuse tõttu identiteedi küsimuses, vaatamata sellele, et kõmrisid on elanikkonnas umbes 60%, aga 25% on hoopis mujalt sisserännanuid. Sellegipoolest võttis Walesi rahvusassamblee vastu seaduse inglise ja kõmri keele võrdsuse kohta, mis tõi endaga kaasa kohustuse õpetada kõmri keelt kõigis koolides kuni 16aastastele lastele. Peamine on seejuures, et  inimesed võtsid seaduse omaks: praegu õpib 25% lastest koolides, kus kõmri keel on esimene õppekeel, kuigi nende laste peredes ei pruugita seda keelt päriselt vallata. Mida on vaja sellise mehhanismi käivitamiseks? Esiteks tuleb võidelda rahvusprojekti tasalülitamise vastu, seega massikultuuri ja väikekodanliku lokaliseerumise vastu, sealhulgas  folkloori simuleerimise vastu. Kodanluse ajastu kadumise ning mänedžeride ja finantsinimeste uue klassi esiletõusu ajal pole enam võimalik loota rahvusliku kodanluse esilekerkimisele ja tema maitse kehtestamisele. Uues majanduses leidub siiski üks nõrk koht – võrgustikud. See võib praeguses olukorras osutuda vägagi vahedaks ja efektiivseks kahe teraga relvaks meie huvide kaitsel. Vaja on ainult Euroopa tasemel poliitikuid, kes õige hetke ära tabavad. Teiseks: mänedžeridele on ehk küll võõras rahvuslikult meelestatud kodanluse kultuurikäsitus, kuid nemadki teavad, mis on eneseväärikus ja eneseanalüüs – see võib viia oma rahvuse üle mõtisklemiseni moraalse vaatenurga alt. Need kaks väikest konksu annavad õrnalt lootust, et kõik pole veel läbi. Inimene kui selline on olnud rohkem kui üks kord katastroofi lävel, kas või varasel  keskajal või ka Esimese ja Teise maailmasõja ajal. Meile pole teada kõik praeguse olukorra kohta, veelgi vähem saame öelda midagi tuleviku kohta. Praegu on kõik õudne ja peaaegu lootusetu. Pääsemine võib aga tulla iga hetk täiesti ootamatust allikast. Võib-olla hävitab meie võitmatuna näiva võimsa vaenlase juba homme mõni senitundmatu sotsiaalne viirus?       

Vene keelest tõlkinud Aili Künstler

Artikli aluseks on tänavu augusti lõpus Oulus soome-ugri rahvaste kirjanike 11. kongressil peetud ettekanne.

Sergei Zavjalov

Sündinud 1958. aastal Leningradi oblastis Puškini linnas ehk Tsarskoje Seloos Mordvamaalt ümberasunute perekonnas.
Hariduselt klassikaline filoloog (Vanakreeka ja ladina keel ning kirjandus).
1980. aastatel kuulus kirjanike liiduga alternatiivsesse kirjanduslikku liikumisse (Samizdat, Klub-81).
1990. aastatel kuulus Peterburi poststrukturalistliku suunitlusega poeetide ja intellektuaalide rühmitusse.
2004. aastal emigreerus Soome, elab Espoos.
Nelja venekeelse raamatu autor, sealhulgas „Meelika” (2003) ja „Kõned” (2010), valmimisjärgus on esseeraamat „Ars poetica”, teoseid on tõlgitud kümmekonda keelde.
Osales 2005. aastal Eestis Põhjamaade luulefestivalil.
Eesti keeles on valmimas poeesia ja esseede kogumik Aare Pilve tõlkes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming