Pärt Lias 28. X 1940 – 20. X 2006

 

Pärt Lias sündis 1940. aasta 28. oktoobril Tartumaal, õppis 1947 – 1949 Pa­taste algkoolis ja 1950 – 1959 Pet­seri 2. keskkoolis. Ilmselt sellest Pet­seri perioodist pärinebki tema aru­saamine vene kirjandusest, pa­rem kui paljudel kolleegidel. Aas­tail 1959 – 1964 õppis Pärt Lias Tar­tu ülikooli ajaloo-keeleteadus­kon­nas eesti filoloogiat. Ta erilise huvi objektiks kujunes romaan nii teo­ree­tilise kui ka ajaloolise problee­mina. Samas tea­dus­konnas õp­pi­sid sellal 1960ndate kirjandus­põlv­­konna tuntud autorid Andres Ehin, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rum­mo, Jüri ja Ülo Tuulik. Nen­de kõrval tuleks Liast nimetada kassetipõlvkonna romaani­teoree­ti­kuks. Ta oli ko­lo­riit­ne kuju, keda kursusekaaslased  on tollal iseloo­mus­tanud nõnda: “Kar­­bus peas ja prillid ees, / astub Va­ba Vaimu Mees, / tuleb nagu tae­vamanna, / kohvris värske Ho­sian­na.” See mees andis tudengipõlves üksinda välja Vaba Vaimu Lehte Ho­sian­na. Aastail 1964 – 1967 oli ta Keele ja Kir­­jan­d­use Instituudi aspirant, 1971. aas­tal kaitses väitekirja “Ees­­ti nõu­kogude romaani struk­tuu­­­rist”. Väi­tekirja iseloomus­ta­mi­seks pii­sab peal­kirjas esinevast sõ­nast “struk­tuur” – ametliku ideo­loogia kon­tekstis oli see sõna ju eba­soovitav. Aastail 1968–1989 töö­tas Pärt Lias KKI kirjan­dus­­teoo­ria sek­toris teadurina. See oli tema saa­tus nii heas kui ka hal­vas mõt­tes. Te­ge­li­kult jäi ta elu lõ­pu­ni KKI-laseks, sest just selle asu­tuse hõlma all möödusid tema pa­ri­mad loome­aas­­tad, selle asutuse üs­nagi gro­tesk­­­se ideologiseerituse taus­tale projit­seeruvad Liase pari­mad pa­lad. KKI-s oli ta tõeline Vaba Vaimu Mees. Tema vastuolud ja vaikne võitlus mõne parteilist lä­he­nemist esindava kolleegiga olid kir­jandus­ring­kondades hästi tea­da. Aga elu pidavatki olema võit­lus. Lias võit­les – sõna, sule ja sü­damega. 1989. aastal sai temast siiski Tal­lin­na Pedagoo­gilise Instituudi (prae­­guse Tallinna ülikooli põhi­osa) eesti kirjanduse dotsent. Õp­pe­jõuna esindas ta kõi­ge klas­si­kali­semat õpetlase tüüpi: erudeeri­tud, filosofeeriv, dotseeriv, paras­ja­gu naljakas ja ometi armas. Ta oli le­gendaarne. Tema kireks olid mõis­­tagi raamatud. Ja suurim kirg oli eesti kirjandus. Tema mo­no­graa­fia “Eesti nõukogude ro­maan” (1985) esitas laiahaardelise tüpo­loo­­gia, pannes aluse uuema eesti ro­­maani arengujoonte käsitlusele. 1980. aas­tate alguse “poliit­päe­va­de” ja “ideoloogilise võit­luse” tin­gi­­­mustes tuli küll piirduda kodu-Ees­ti romaaniga. Ent väliseesti kir­jan­duse kodumaise avastamise epo­­pöas 1980. aastate teisel poolel oli Lias esirinnas. Eesti taasiseseis­vu­­mise lainetuses lõi ta innukalt kaa­­sa, ja mitte ainult sõnarelvaga. Hoo­­limata oma absoluutselt eba­mi­litaarsest olemusest astus ta tol­la­se Kodukaitse ridadesse, et Eesti-vaenulikele jõududele vajadusel vas­­­­­tu seista. Õnneks ei läinud se­da tarvis. Tema viimane suurtöö oli Juri Lotmani teose “Kunstilise teks­ti struktuur” tõlkimine eesti keelde. Tõlge ilmus mõni kuu enne tõlkija surma. Pärt Liasest jääb üle aegade kestma peale tema kirjutatu ka mä­­­­lestus Vaba Vaimu Mehe kor­du­­­matust ja jäljendamatust isik­su­­sest, Pärt Liase vabadusest.

Eesti Kirjanike Liit, Tallinna ülikool

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming