Pöördumine

 

Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele 9. mail plahvatas Itðkeeria (Tðetðeenia) okupeeritud pealinnas Dþohharis (Groznõi) pomm, mis tappis Venemaa poolt ametisse upitatud nukuvalitsuse liidri Ahmad Kadõrovi ning vigastas rängalt okupatsioonivägede ülemjuhatajat Valeri Baranovit. Selle terroriakti on teravalt hukka mõistnud nii Euroopa Komisjon ja Valge Maja nagu ka Venemaa president Vladimir Putin.

Siiani aga ei ole Läänes erilist pahameelt äratanud ei Itðkeeria riigi anastamine, genotsiid sealse rahva kallal ega ka endise presidendi Zelimhan Jandarbijevi mõrvamine. Mõistes niivõrd kõrgel tasandil hukka atentaadi kollaborandist riigipea ja okupatsioonivägede ülemjuhataja vastu, näib Lääs otsekui heaks kiitvat Venemaa koloniaalsed ambitsioonid tðetðeeni rahva suhtes ning andvat rohelise tee jätkuvale vägivallatsemisele tsiviilelanikkonna kallal.

Me ei taha süüst puhtaks pesta rünnaku toimepanijaid, kelle teo läbi hukkus süütuid inimesi. Tsiviilisikute mõrvamine on andestamatu, olgu tapjateks ükskõik millise rahvuse esindajad. Ent ometi tekitab sügavat vastumeelsust, et ühe reeturi ja ühe sõjakurjategija saatus paistab rahvusvahelist üldsust rohkem liigutavat kui ühe rahva oma, mida on läbi sajandite alla suruda või hävitada püütud. See kinnitab vaid taas, et ajaloost ei õpita midagi ning demokraatlikud väärtused on liiga sageli paljas sõnakõlks.

Väikerahvana, kes mäletab selgesti omaenda kibedat põlve võõra võimu all, ei saa eestlased jääda ükskõikseks tðetðeenide kannatuste vastu. Tðetðeenid nagu iga teinegi rahvas, keel ja kultuur väärivad eluõigust ? ja see õigus peaks demokraatlikus ning humaanses maailmas seisma kõrgemal riiklike suhete sättimisest, majanduslikest ning strateegilistest kaalutlustest, mis näivad ajendavat Lääne praegusi seisukohavõtte. Me ei hakka küsima, kui humaanne tänapäeva maailm olla suudab, me esitame üleskutse kaitsta seda vähest humaansust, mis veel kaitstav on.

Kutsume oma esindajaid ja üleüldse kõiki südametunnistusega inimesi toetama ühe väikerahva püüdu tagada endale ohutu kodupaik. See on vähim, mida me teha võiksime. See, et mõned sõjakurjategijad on leidnud traagilise lõpu enne Haagi tribunali kätte sattumist, ei tohi saada õigustuseks genotsiidi jätkumisele.

(Allakirjutanud alfabeetilises järjekorras)

Jaanus Adamson, Vahur Afanasjev, Riho Baumann, Igor Garðnek, Jüri Ehlvest, Anders Härm, Mihkel Kaevats, Jan Kaus, Kivisildnik, Kaarel Kressa, Neeme Lopp, Fagira D. Morti, Kirsti Oidekivi, Triinu Pakk-Allmann, Jaan Pehk, Juku-Kalle Raid, Koidu Raudvere, Jürgen Rooste, Kaidi Roots, Ivar Sild, Raul Sulbi, Tarmo Teder, Urmas Tõnisson, Berk Vaher, Reet Varblane, Johanna-Mai Vihalem, Elo Viiding, Margot Visnap

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming