Olimar Kallas 19. XII 1929 – 13. III 2006

 

Mägede taha on läinud armastatud kunstnik Olimar Kallas. Pikri lugejad jäävad teda mäletama vaimuka karikaturistina, 1970. – 1980. aastate koolilapsed seikluslike koomiksiraamatute autorina. Kirjanik Teet Kallase vend Olimar Kallas sündis Tallinnas, õppis Tallinna 22. algkoolis, kaubanduskoolis ja merekalandustehnikumis, viimaseid kahte lõpetamata. Aastail 1953 – 1962 töötas ta Tallinna kalakombinaadis ametiühingukomitee esimehena, 1962 – 1964 Pikri toimetuses, 1964 – 1967 Tallinna taksopargis kunstnikuna ja seejärel vabakutselisena. Elu lõpuaastad veetis Olimar Kallas Läänemaal Riguldis ja kõige viimaks Põlvamaal.

Esimese karikatuuri avaldas Olimar Kallas 1954. aastal Õhtulehes. Pärast seda sai iseõppijana kunsti juurde tulnud mehest kiiresti nõutud naljapildijoonistaja. Vend Teet Kallase sõnul pärineb Olimari kui karikaturisti käekiri suuresti tema lapsepõlvest Lillekülas. Nende pere kuulus kindlalt vaeste kilda ja Lillekülas kasvas Olimarisse nii romantiline vaim kui ka vasakpoolne maailmavaade.

Karikaturist ja põlvkonnakaaslane Heinz Valk on öelnud, et Olimar Kallas ei olnud filosoofiline karikaturist, tema tugevaim külg oli argielu nägemine: ta seisis alati kahe jalaga maas ning just inimeste igapäevaelu ja inimsuhete kujutamises olid ta kõige suuremad õnnestumised.

Karikaturisti osaks langes nõukogude ajal loomulikult ka kohustus välja naerda ühelt poolt omakasupüüdlikke juhtivtöötajaid ja hooletuid zootehnikuid ning teiselt poolt rahvusvahelisi “imperialiste” ja “sõjaõhutajaid”. Igas Pikri numbris leidus 1960ndatel pilte, mis kujutasid natsimundris tegelasi sõbralikult asju ajamas onu Sami või John Bulliga. Nüüd üle 40 aasta taguseid Pikri numbreid sirvides ja neis Olimar Kallase töid vaadates võib kindlalt öelda: ebamugavust ei pea ta tundma millegi pärast.

Veelgi enam, paljud Olimar Kallase karikatuurid, mis toona naersid välja kapitalistliku ühiskonna nähtusi, pole tänase Eesti Vabariigi tegelikkuse taustal oma torkejõudu kaotanud – nagu ongi omane heale huumorile ja satiirile. Näiteks karikatuur (1968), kus valitseva partei tuusad arutavad valimiste eel, et valijatele peaks pakkuma ka midagi konkreetset – ja pakuvadki, avala naeratuse…

Kuid ühiskondlik-poliitilised teemad jätab Olimar Kallase karikatuuriloomingus varju, tõepoolest argise elu huumor, nii kvanti- kui ka kvaliteedis. Jahikoer uurib ennast murelikult peeglist ja leiab, et on jahihooajaga täitsa otsa lõppenud. Või ütleb rätsepast rebane jänesest kliendile: “Talvekasuka saate kätte aprilli lõpus…” (mõlemad 1965). Oma karikatuuridest on Olimar Kallas välja andnud kaks kogumikku: “Tutvuse poolest” (1965) ja “Elu on sihuke” (1974).

Eesti lastekirjanduses on Olimar Kallasel püsiv koht põnevate ja seiklusrohkete koomiksiraamatute autorina. Aastail 1979 – 1995 ilmus tal neid kokku viis: “3 lugu” (1979), “Proovisõit” (1981), “Seiklus Sekontias” (1986), “Kevadtriller” (1990) ja “Parem käsi tegutseb” (1995). Juba esimeses neist tutvus lugeja vahva Kiviküla kangelaste nelikuga, kelleks olid ulmekirjanik Ulmik, insener Noonius, rätsep Kraaps ja mardikateuurija Tundel. Ja samas raamatus kohtab esimest korda ka värvikaid sulisid Pontšikut ja Beebilõuga koos nende šefi, elegantselt pahelise Krahviga.

Kiviküla kangelastest sai seltskond, kes seikles edaspidi läbi kõigi Olimar Kallase koomiksiraamatute ja on tänaseks Eesti kultuuriruumis sama armastatud, kui seda on rahvusvaheliselt Ernie või Hagar Hirmus. Nagu liigub rahvasuus kilde kuulsatest eesti mängufilmidest “Viimne reliikvia” ja “Mehed ei nuta”, nõnda on repliike käibel ka Olimar Kallase koomiksitest.

Eesti Kujundusgraafikute Liit,

Eesti Kunstnike Liit,

Lugejad

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming