Minu lühike, ent õpetlik kogemus kultuuriministeeriumis

Egge Kulbok

  Kultuuripoliitika-teemalistel konverentsidel Soomes jm Euroopas on silma jäänud, et kultuuripoliitika uurijad on heades koostöösidemetes oma maa kultuuriministeeriumide või muude kultuurielu suunavate ametivõimudega – ülikoolid ja valitsusasutused teevad koostööd. 2005. aasta kevadel, kui kultuuriministriks sai Raivo Palmaru, kuuldus, et tal on plaanis uus programmiline lähenemine kultuuripoliitikale. Saatsime prof Mikko Lagerspetziga ja Anu Kiviloga Tallinna ülikooli ja muusikaakadeemia kultuurikorralduse magistrikursuste nimel uuele kultuuriministrile koostööettepaneku. Minister korraldas kirja vastuseks kohtumise, kus ilmnes, et ta kavandab kultuuripoliitika põhialuste põhjalikku uuendamist ning on vaja inimest seda protsessi koordineerima. Pakkumine koordineerida strateegilist protsessi perspektiiviga luua ministeeriumisse kultuuripoliitika analüüsi üksus oli minule kui kultuuripoliitika uurijale väga ahvatlev.

Meie kultuuripoliitika hoiab käigus süsteemi, mis loodi enne sõda ja seati lõplikult sisse nõukogude ajal monoliitse ja homogeense ühiskonna kujundamiseks. Viimase 15 aasta jooksul on muutunud aga nii institutsioonid kui taustsüsteem. Näiteks haridus- ja teadusministeeriumis välja töötatud uus haridusstrateegia ei haaku kuidagi meie vanade loovharidust tagavate õppe- ja vabaaja-asutuste võrgustikuga. Samuti ei haaku osalt kõrghariduse  ning kutseliste kunstiasutuste võrgustik. See probleem tuleneb otseselt ajakohase kultuuripoliitilise strateegia puudumisest. Ka subkultuure mitte märkav riiklik käsitlus kultuurist kätkeb endas teatavaid ohte: kultuurielu kildkonnastumine, noorte väljajäämine ametlikust kultuurielust, uute innovaatiliste nähtuste kokkukuivamine, sest neid ei tunta ära. Traditsioonilised kultuuriinstitutsioonid ise – teatrid, muuseumid ja isegi kinod (DVD-ajastul) – tajuvad aina enam survet ja konkurentsi nii uute meediate kui populaar- ja massikultuuri ilmingute poolt. Võitluse objektiks traditsiooniliste institutsioonide ja uute innovaatiliste kultuuriilmingute vahel on inimese vaba aeg, tähelepanu ja lõpuks ka raha.

Eestis puudub süsteemne kultuuripoliitika analüüs ja selle aluseks olev statistika. Konjunktuuri­instituudi hiljutine loomemajanduse kaardistus tõi esile kaks probleemi. Kultuuriministeeriumis puudub tava kasutada ülikoole partneritena mahukate kultuurialaste uuringute läbiviimisel. Seetõttu jäädi hätta ka loomemajanduse kaardistamise uuringu lähteülesande määratlemisel ning selgete definitsioonide andmisel, mida mõista loomemajandusena Eesti kontekstis. Uuring tehti kiirustades ja definitsioonideni ei jõutudki, mis seab küsimuse alla kogu uuringu mõttekuse. Teiseks ilmnes selgelt, et sel moel, nagu praegu statistikat koondatakse, ei olegi eri valdkondade kaardistamisel võimalik saada adekvaatseid andmeid. Mida arvata kaardistusest, mille kohta ei ole tegijail endilgi selgust, mida ikkagi loomemajanduse alla lugeda, rääkimata kultuuriavalikkuses läbi kaalutud seisukohast? Liiati toetuvad uuringu tulemused arvudele, mis ei kajasta tegelikkust.  Eestis on tarvis suuremat hulka ühiskonnarühmi kaasavat ja avatumat kultuuripoliitikat ning kaasaegsemat  käsitlust kultuurist. Siin ei aita muu kui järjepidev n-ö kultuuritootmise välja analüüsimine ja kultuuripoliitika-alane uurimistöö ning selle avalikustamine. See peaks viima kultuurielu demüstifitseerimiseni ning nii ka kultuuripoliitika läbipaistvamaks muutmiseni.

Kuidas ministeeriumis kultuuripoliitilisi otsuseid tehti? Suuremat sorti otsustused näisid põhinevat peamiselt kantslerite “kõhutundel”, sest mingit ratsionaalset analüüsi või uurimust ei paistnud nende aluseks olevat. Tegelikult pole aga ministeeriumis analüüsiks lihtsalt inimesi, s.t ühtlasi aega. Küllap on kultuuriministeerium tublide ja asjatundlike ametnikega hästi toimiv väike haldusüksus, mis tuleb toime jooksvate küsimustega kultuurielu suunamisel. Nõrgem tunduski olevat ministeeriumi kui strateegia väljatöötaja ja ideepakkuja roll. Selge on ka, et ministeeriumis napib inimesi ja ametnikud on üle koormatud, mis viib selleni, et sisuliste probleemidega tegelda suurt ei jõuta, ning kustutatakse pidevalt tulekahjusid. Mingis mõttes annab see võimaluse ka probleemide süvakäsitlemisest kõrvale hoida. Nii lähebki kõik vana, sissetallatud rada mööda, aga nii mõnigi rada ei vii enam kusagile. 

Ministeeriumis tööd alustades oli algusest peale selge, et ministri initsieeritud protsess ei ole sugugi kõigi ametnike meelest vajalik. Oli ametnikke, kes identifitseerisid end suuresti Alliku ja Kivi ajal välja töötatud dokumentide alusel ja leidsid, et põhiseaduse preambuli ja Alliku põhialustega on kõik öeldud ja enam lisada midagi ei ole. Siiski oli ka suhtumist, et n-ö üldistavat ja peegeldavat instantsi on ministeeriumis vaja. Sai otsustatud, et enne kui asume uusi kultuurielu korraldavaid printsiipe välja töötama, vaatame üle kehtivad. Järgmise etapina plaanisime sõnastada järeldused, siis pakkuda välja uue dokumendi algversiooni, misjärel alanuks laiema kultuuriavalikkuse kaasamine. Võtsime põhialuste teksti printsiipide kaupa läbi ja esitasime küsimusi iga suunise ja selle kehtivuse kohta, näiteks, kas mõte on ajakohane ja tuleviku mõttes kandev, kas öeldu katab kõik olulised aspektid või tuleks midagi lisada, kas sõnakasutus on hea.

Tänu mitmetele asjatundlikele ja tublidele ametnikele sai kokku päris hea materjal, millest piisas püstitamaks hüpoteesi, et need põhialused on tõepoolest end ammendanud ning vaja oleks uut strateegiat kultuurielu kujundamisel (esialgses sõnastuses said kirja ka uued printsiibid). Muidugi ei piisa hüpoteesi tõestamiseks sellest analüüsist, vaid peab vaatama ka, kas tänane kultuuripraktika lähtub või arvestab neid printsiipe. See on suuremat sorti uurimus, millega M. Lagerspetzi juhendamisel edasi tegeleme.  Kõnealuse protsessi katkestas detsembris jõustunud vabariigi valitsuse määrus riiklike strateegiliste dokumentide koostamise kohta, see ei jäta võimalust põhialuste stiilis dokumentidele. Määrus nõuab terviklikku ja üsna konkreetset strateegilist plaani, mis hõlmab nii põhisuundade väljatöötamise kui ka rahastamisprintsiibid. Ühel päeval teataski kantsler Siim Sukles pikemalt põhjendamata, et mingit kultuuripoliitika analüüsi ja strateegilise planeerimisega tegelevat osakonda ei tule (ministriga ei õnnestunud sellest loost üldse kõnelda). Hiljem selgus, et osakond siiski loodi ning selle etteotsa asetus sujuvalt minister Palmaru senine poliitnõunik. Küsimus on, miks kõnealust protsessi sügisel üldse alustati, kui ministeeriumis pidanuks kindlasti teada olema, et säärane põhjapanev määrus on valmimas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming