Minaudier’ lugeja võrsub eheduse moest

INDREK KOFF

Selle raamatu kirjutas hulga eesti kirjandust tõlkinud Minaudier prantsuse lugejale mõeldes, nii et tõlkides tuli rohkesti kultuurilisi viiteid ja sõnamänge eesti omadega asendada. Autor on raamatusse lisanud ka eesti keele grammatikal põhinevaid selgitusi ja näiteid.

Keeled on sinu suur kirg, nende uurimine aktiivse puhkuse eest, nagu oma raamatus ütled. Miks just keeled, mitte kokandus või linnuvaatlused?

Jean-Pierre Minaudier: Täpselt ei mäleta. Juba siis, kui olin kümnene, olid vanemad mures, et ma ei lähe randa, vaid mõtlen välja uusi keeli, ja kolme­teistkümneselt (olin varaküps laps) tuhnisin kooliraamatukogust välja kõik lingvistika-alased teatmeteosed. Ilmselt juhtus midagi ema raseduse ajal: võimalik, et tema voodi kohal rippus Bruegheli Paabeli torni repro ja ta vaatas seda liiga kaua.

Ometi ei saanud sinust keeleteadlast, vaid asjaarmastaja lingvist. Kas keeled sobivad paremini mängimiseks kui tööks?

Puhas juhus: õpingutesse, mille kasuks pärast küpsuseksamit otsustasin, keeleteadus ei kuulunud. Pealegi olen väga vilets keeleõppija! Mind huvitab, kuidas keel toimib, kuid inglise ja saksa keeles on mu hinded olnud alati väga halvad. Vabalt räägin veel ainult prantsuse keelele väga lähedast hispaania keelt, mida ma muide koolis kunagi õppinud ei ole. Keeleteadlaseks saamine, kui see veel võimalik olnuks, ei tulnud mulle pähegi, seda enam et huvi pakkusid ka ajalugu ja kirjandus. Praegu olen väga rahul, et ei pea hobiga leiba teenima! See hoiab värske ja annab vabaduse: keeleteadlasena ei oleks ma kuidagi saanud kirjutada niivõrd nihkes raamatut nagu „Grammatika ülistus“.

Vaimustatud lugejatele oleks see olnud korvamatu kaotus! Aga kuidas tabas sind äratundmine, et need ääretult põnevad, aga valgustamata lihtsurelikule ehk kuivana tunduvad keeleteaduslikud rännakud tuleb raamatuks vormida?

Tunnistan, et mõte on täiesti absurdne. Enda õigustuseks võin öelda, et selle peale ei tulnud ma ise, vaid kirjastaja Frédéric Martin. Olime koos Andrus Kivirähaga jõudnud tema „Mees, kes teadis ussisõnu“ esitlustuuril Strasbourg’i. Õhtul hotellis mainisin oma keeltearmastust kirjeldavat tekstikest, mille olin kirjastajast sõbra (ja endise õpilase) Alice d’Andigné palvel kirja pannud ning mille ta oli lahkesti oma veebilehel avaldanud. Frédéric ei öelnud midagi, läks, kummaline muie näol, oma tuppa ning tegi järgmisel hommikul mulle ettepaneku see raamatuks vormistada. Ma ei söandanud talle öelda, et see on majanduslik enesetapp, ja nõustusin – puhtalt argusest.

Välja kukkus vastupidi: raamatule sai osaks suur menu. Selgub, et rahvad, kultuurid, keeled ja nende hämmastav mitmekesisus on aina ühetaolisemaks muutuvas maailmas miski, mis köidab – ja isegi väga.

See su väide on eestlase väide … Rahvad ja eriti keeled pakuvad prantslastele märksa vähem huvi kui eestlastele ja grammatika ei kuulu meil avaliku arutelu objektide hulka. Sellel on kaks põhjust. Esiteks ei ole Prantsuse identiteet seotud ennekõike keelega: prantslane ei ole mitte prantsuse keele kõneleja, vaid Prantsuse passi omanik, kes võib rääkida hoopis araabia või poola keelt, prantsuse emakeelega šveitslasi, kanadalasi ja belglasi ei peeta seevastu iial prantslasteks. Teiseks (ehkki see on eelöelduga vastuolus) on Prantsusmaa poliitilises ja intellektuaalses ajaloos 1789. aastast peale domineerinud ideoloogilise suuna keskmes ühtsus ja (liigagi) sageli koguni ühetaolisus. Prantslane usub, et on olemas universaalsed, s.t kogu inimkonnale samad (meie müütide kohaselt küll Pariisis leiutatud) väärtused, ja kahtlustab igasugust, sealhulgas kultuurilist partikularismi tagurluses. Tuleb öelda, et ajavahemikus 1789–1945 riigi kultuurilise ühtlustamise ning Pariisi keele ja kultuuri ümber koondamise vastu peetud võitlused segunesid suures osas võitlusega demokraatia vastu: näiteks Bretagne’is päädis oma keele kaitseks peetud võitlus Teise maailmasõja aegu kollaboratsiooniga! Siiamaani avaldub paljude prantslaste huvi maailma kultuurilise mitmekesisuse vastu üksnes prantsuse keele mõjuvõimu kahanemise üle kurtmises. Tüüpiline prantslane ei oska võõrkeeli, on selle üle uhke ning võtab pigem rõõmuga vastu uudise „kasutute“, „tulevikuta“ või koguni „tagurlike“ keelte ja kultuuride väljasuremise kohta, eriti muidugi Prantsusmaa territooriumil.

Selline mentaliteet pole küll õnneks üldine, eriti nooremate seas. Nagu mitmel pool mujal, on ka Prantsusmaal 1970. aastatest hakatud aina enam huvituma paikkondlikust kultuuri- ja ka usupärandist, tekkinud on eheduse mood: kasvab huvi eksootiliste kirjakeeleta kultuuride vastu, millel pole kreeka-ladina kultuuritausta. Siit võrsubki minu lugeja, ehkki, suhtes rahvastikuga on mu lugejaskond Eestis tõenäoliselt märksa suurem. See, et ma ennast Eestis nii hästi tunnen ja et Eesti mulle huvi pakub, ei ole päris juhuslik.

Kas oled saanud tagasisidet ka keeleteadlastelt? Tekstis on ju särava huumori kõrval paljugi niisugust, mille üle tasub tõsisemalt mõelda ja mis võiks ehk spetsialistegi diskuteerima ärgitada.

Keeleteadlaste vastukaja on olnud õige napp: nende silmis on mu raamat ilmselt liiga pealiskaudne. Pealegi ei ole ma ju teadlane. Mis mõtet on amatööriga diskuteerida? Küll aga tean, et mõnes ülikoolis soovitatakse keeleteaduse esimese kursuse tudengitel seda lugeda.

Oled oma suure armastuse nüüd raamatusse raiunud ja sinu grammatikaraamatute kogugi on tasapisi täielikuks saamas (teaduslikke grammatikaid pole ju lõputult). Kuidas edasi?

Kuna grammatikaraamatuid mul osta enam (peaaegu)ei õnnestu, otsustasin, et kirjutan ise mõne niisuguse. Täpsemalt olen koos ühe kaaslasega ette võtnud baski keele grammatika koostamise, kuna, nii kummaline kui see ka pole, ei ole prantsuskeelset normikohase baski keele (euskera batua) grammatikat siiamaani kirjutatud. Ühtlasi jätkan Eestiga seotud tegevust: järgmisel aastal peaks minu tõlkes ilmuma Andrus Kiviräha „Sirli, Siim ja saladused“ ja niipea kui olen baski keele grammatikaga ühele poole saanud, kavatsen ette võtta järgmise tõlketöö. Oma raamatus pole ma sellest rääkinud, aga naudin tohutult kirjanduse tõlkimist: see eeldab põhjalikku keele-, sealhulgas grammatikaalast ettevalmistust ja ka tugevat kirjandustausta. Hea tõlkija olulisim omadus on omaenda keele suurepärane valdamine. Ja eesti keeles on ju kirjutatud nii palju häid raamatuid, mida prantslasest lugeja lugeda ei saa! Näiteks oleksin ülimalt rõõmus, kui õnnestuks leida kirjastaja, kes tahaks välja anda Ristikivi või Lutsu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming