Millest lugeda kooli algust:

Olav Renno

 

Ajalehe Sakala eelmise aasta 14. detsembri numbris on tervelt poolteist lehekülge pühendatud Viljandi Maagümnaasiumi 130. aastapäevale. Tegelikult aga ulatub kooli ajalugu hoopis kaugemale, see on oma praegusegi, maagümnaasiumi nime all tegutsenud juba 1875. aasta sügisest.

Tartu ülikooli taasavamise järel tõusis jõukamatel rahvakihtidel, eeskätt mõisnikel, kirikuõpetajatel ja varakatel linnakodanikel huvi anda oma poegadele ülikooli astumiseks vajalik gümnaasiumiharidus. Kuna Tallinna, Tartu ja Riia kroonugümnaasiumid olid üsna üle koormatud ning pealegi Pärnu ja Viljandi kreisist kaugel, siis hakati taotlema vastava kooli asutamist oma kodu lähedusse. Pärnus ja Viljandis töötanud elementaar- ja kreiskoolide lõpetanutel ei olnud aga õigust edasi gümnaasiumi siirduda. Enamik saksa poisse astus gümnaasiumisse koduõpetajate käest saadud teadmistega, millest mõnikord ei piisanud eksamite sooritamiseks.

Viljandimaa poisid õppisid eeskätt Tartu ja Birkenruh’ gümnaasiumis. Viimane oli erakool Valmiera lähedal, 1832. aastast anti seal gümnaasiumiharidust. Ka Krümmeri Anstalt Võrus (1832–1866) oli ülikooli poole pürgivate viljandimaalaste seas tuntud.

Kui Saksimaalt pärit, Leipzigi ülikooli triennium’i hariduse ja 12aastase kooliõpetajakogemusega Gustav Max Schmidt tuli mitmete Viljandimaa sakslaste kutsel Lätimaalt Viljandisse, hakkas ta juba paari kuu pärast, 3.veebruaril (vkj) 1844. aastal üheteistkümnele õpilasele koolitarkust jagama. Sama aasta septembriks saabus ka ametlik luba, mis andis Schmidtile õiguse pidada kõrgema kreiskooliga võrdsustatud neljaklassilist kooli, mille lõpetamisel tohtinuks siirduda haridust jätkama mõnda gümnaasiumi.

1845. aasta augustis saabus Tartu õpperingkonna kuraator G. Graffströmilt kontsessioon, mis lubas „G. M. Schmidti Poiste Era-õppe- ja Kasvatusasutuses” (Schmidtsche Privat-Lehr- und Erziehungsanstalt für Knabes) anda õpilastele täieliku gümnaasiumihariduse. Kujunes välja seitsmeklassiline humanitaargümnaasium. Õpilaste arv suurenes tol sügissemestril kohe 46ni. Õpetajaid oli esimestel aastatel 9-10. Niisiis täitus sel sügisel 162 aastat Viljandis gümnaasiumihariduse andmise algusest.

Schmidti kooli tuli õpilasi aasta-aastalt üha juurde: 1846. aasta kevadeks oli neid 53, aastal 1847 61, 1849 64, 1850 70 jne. Pansioniasukaid oli neist kaks kolmandikku, mõnel aastal ligi kolmveerandki. Nii tuli järjest ruume juurde hankida lausa ameerikalikus tempos, nagu on öelnud kooli külastanud misjonär Fritschel. 1848. aastal osteti Karksi mõisniku krahv Dunteni toetusel Wittichi maja Veski uulitsas, edaspidi ka naabruses suurem maja, mis 1903. aastal maha põles.

Schmidti õpilaskond suurenes kuni õppeaastani 1855/56, kui sügissemestril oli hingekirjas 125 ja kevadel 122 nime; kooli viimasel kevadel oli neid kirjas 63. Kolmekümne gümnaasiumiaasta kestel Schmidti kooli vastu võetud kuni 620 poisist sai lõputunnistuse üle 200 noormehe. Õpetajaid on olnud kokku 117, nende hulgas ka Friedrich Kuhlbars.

1874. aasta 18. septembril suri legendaarne koolimees oma 64. eluaastal ja Anstalt’i hakkas juhtima Jaani koguduse pastor Leopold Krüger. See õppeaasta jäi Schmidti koolile viimaseks, sest nii krundi kui ka hooned ostis Liivimaa rüütelkond, asutades vastavalt juba 1872. aastal tehtud otsusele siin saksakeelse ja -meelse maagümnaasiumi – Livländisches Landesgümnasium zu Fellin. Avaaktus peeti 29. augustil 1875 (vkj).

Schmidti koolist üle tulnud õpilastele lisandus veel paarkümmend ja kui pärast uusaastat lisandus veel eelkool, osutusid senised kolm hoonet nii pinna kui ka ajanõuete poolest ebapiisavaiks. 1876. aasta suvel algaski uue koolimaja ehitamine kooli krundi idaserval. Tänini alles maja (ehkki sõjatules 1944. a suurelt osalt hävinud ja 1946. a sügiseks taastatud) pühitseti pidulikult sisse 17. detsembril (vkj). Suure kingituse tegi koolile Riidaja mõisnik Friedrich Heinrich Alexander von Stryk, kes ostis pargi ja mänguplatside tarbeks ligi 1,5 hektari suuruse maatüki – see teenib praegustki kooli.

1887. aastast, pärast tsaar Aleksander III korraldust Balti provintside koolid vene õppekeelele üle viia, ei võtnud maagümnaasium enam uusi õpilasi vastu. Kooli lõpuaktuseni (10. juunil /vkj/ 1892) sai Livländisches Landesgymnasium zu Fellin töötada niisiis seitseteist õppeaastat. Siin õppis kokku 498 noormeest, kellest lõputunnistuseni jõudis 162 (nende hulgas oli 34 eesti soost õppurit.)

Ajutiselt, 1894/95. õppeaastal töötanud neljaklassilises saksa progümnaasiumis õppis 55 poissi, kuid see kool kestis vaid ühe aasta. 14 aastat seisis koolimaja pooltühjalt. Aastail 1895–1905 töötas seal venekeelne viieklassiline progümnaasium (see oli 1867. a asutatud Knüpfferi kõrgema tütarlastekooli järglane) mõnekümne kuni 70 õpilasega. Selle ruumid paiknesid Veski (nüüdse Jakobsoni) tänava poolses osas, kuna Uue tänava tiivas oli õpetajate ühiselamu ja Ditmari muuseum. 1906. aasta sügisel avati saksakeelse erakoolina progümnaasium, mis mõne aasta järel muudeti reaalkooliks (Deutsche Schule zu Fellin). Ent kaheksa aasta pärast jäi maja jälle õpilasteta, sest tsaarivalitsus sulges Esimese maailmasõja alguses ju kõik saksa koolid ja seltsid. 1915. aastal evakueerus siia Miitavi Reaalkool, mis sügisel 1917 viidi edasi Pjatigorskisse.

Seejärel avas Viljandi linnavalitsus siin Viljandi Eesti Reaalgümnaasiumi. 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal töötas samas majas jälle Deutsche Schule, kuid suurema osa koolimajast hõivas laatsaret ja eesti kool leidis ulualuse põiki üle pargi asuvas koolimajas Viljandi Eesti Hariduse Seltsi Reaalgümnaasiumina.

Eesti Vabariigi alguses pidas haridusselts kaht gümnaasiumi endale üle jõu käivaks ja pakkus poistekooli Viljandi maavalitsusele. 1920. aasta sügisel sai vanasse asupaika tagasi kolinud kool Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumiks. 1921. aasta kevadel lõpetas I lend, kuid 1941.aastal see numeratsioon katkes. Koolidirektor Theodor Koik (sünd 4. I 1888) suri Verhoturje vangilaagris 4. novembril 1941… 

Hoolimata nimemuudatustest ja eriharudest (kaubandus-keskkool 1934.–1944. a), samuti aastail 1940–1994 kasutatud nimedest (Viljandi II Keskkool, 2. Gümnaasium, Viljandi IV Mittetäielik Keskkool, J. Köleri nim Keskkool) on seda tarkusetemplit rahva hulgas nimetatud ikka maagümnaasiumiks.

Kooli järjepidevus on täiesti selge. Samuti on näiteks Tartu ülikoolilgi olnud mitmeid valdajaid, tegevuse vaheaegu ja taasloomisi. Nii peamegi ka Viljandi Maagümnaasiumi ajalugu käsitlema keskharidust andva poistekooli asutamise ajast, s.t septembrist 1845. Alates 1970ndatest tähistatud, koolimaja valmimisega seostatud aastapäevad tuginesid ilmselgelt tollasele ideoloogiale, mille kohaselt ei tohtinud ju mis tahes asutise ajalugu alata mingist saksa mõisnike loodust.

Senist, 1877. aastast arvutatud  tähtpäevade rodu inertsi toimel jätkates peaksime analoogilise näitena arvestama, äsja oma 235. aastapäeva tähistanud Viljandi Valuoja Põhikooli vanust mitte Viljandi esimese linnakooli algusest, vaid tema uue koolihoone valmimisest 1928. aastal! Ja C. R. Jakobsoni Gümnaasiumi omaga jääksime hoopis kahevahele: kas pidada alguseks Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi maja sisseõnnistamist 1882. aastal (1908. a paigutati sinna haridusseltsi tütarlaste progümnaasium) või uue suure maja saamist 1976. aastal?

Kooli ajalugu on siiski midagi rohkemat ja olulisemat kui koolimaja oma!

Aga direktor Aavo Soopa kutsub 28. juuniks 2008 vilistlasi tähistama kooli 130. aastapäeva.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming