Millal saab valmis kogumik „Eestlased ja eesti keel välismaal”?

Aili Künstler

Millal saab valmis kogumik „Eestlased ja eesti keel välismaal”? Kuuldavasti tuleb see teistsugune kui senised rahvuskaaslaste eluolu käsitlevad ülevaated. Mida sealt leida võib? Jüri Viikberg, kogumiku koostaja: Nagu kunagi Hemingway aegadel, on eestlasi jälle pea igas sadamas ja igal kontinendil.  See ongi põhjus, et neist võõrsile veerenuist taas juttu teha ja lähemat aimu saada ning sestap on lõpetamisel kogumik „Eestlased ja eesti keel välismaal”. Jaanipäeval tõmbame joone alla, et mõni mõtlikumgi autor raatsiks lõpuks punkti panna. Esimene see kogumik tõepoolest pole. Kodueestlasi on alati huvitanud, kus maadel veel eestlasi elab, kui palju neid on ja kuidas nende käsi käib. Kaugete suguvendade,  rahvuskaaslaste või väliseestlaste kohta on infot kogunud ja saatnud nii kirikuõpetajad, hõimutegelased kui ka kirjamehed. Ses mõttes ei ole nad kodumaa jaoks päris kadunud olnudki. Millest vajaka jääda võinud, on tervikpilt. Ülevaateid on aeg-ajalt ikka ilmunud. August Nigoli aegumatu Venemaa eestlaste asunduste raamatu (1918) keskmes on ida- ja lõunakaarde väljarännanud, Viktor Maamägi (1980) piirdus NSV Liiduga, Hill  Kulu („Eestlased maailmas”, 1992) ning Raimo Raag („Eestlane väljaspool Eestit”, 1999) on vaadelnud väliseestlust tervikuna, ida-lääne vahetegemiseta.

Nende ja mitme üksikkäsitlusega (olgu näiteks Rootsi, Kanada, Austraalia, Maroko, Krimmi või Türgi eestlaste kohta) on huvilised arvatavasti tuttavad. „Eestlased ja eesti keel välismaal” pole kavandatud ajaloolis-statistilise ülevaatena, vaid selle keskmesse on seatud väliseestlaste  keelekasutus. Teose eellaseks võib pidada 1998. aastal Tartu ülikooli toimetiste sarjas ilmunud brošüüri „Väliseestlaste keelest”, keeleseminari ettekannete kogu, mis annab läbilõike toonasest väliseestlaste keele uuritusest ja kus arutletakse edaspidi tehtava üle. Kümme aastat hiljem on kogu see valdkond märgatavalt teisenenud ja läheb vaja kaasaegsemat ja värskemat ülevaadet. Omalaadse käsiraamatu esimesse poolde tulevad tausta loovad üldkäsitlused (eesti diasporaa kujunemine, keel ja ühiskond, keel ja poliitika, keel ja identiteet, kontaktid ja keelemuutused, väliseesti laste eesti keele omandamine) ning teise poolde juba konkreetsemad kirjutised eestlastest ja eesti keelest eri maadel (Ameerika Ühendriigid, Argentina, Austraalia, Inglismaa, Kanada, Läti, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa).

Nagu arvata võib, pole artiklid sugugi  ühetaolised ega -pikkused. Mõnes (lähemas) välisriigis on eestlasi elanud ja eesti keelt rääkinud juba mitu põlvkonda, mõnes teises on nad hilisemad või hiljutised asukad. Väljarändamise põhjusi, motiive ja ajendeid on kirevalt mitmesuguseid, nii mõnelegi võib välismaa tähendada – Eesti kõrval – ka lihtsalt teist elu- ning töökohta ja mitte tingimata väliseestlane olemist. Näiteid-juhtumeidüksikasju peaks ülevaateist leitama  omajagu. Artiklite autorid on leitud oma ala asjatundjate seast: Tiit Tammaru (Tartu), Kaja Kumer-Haukanõmm (Tartu), Kristi Anniste (Tartu), Martin Ehala (Tartu-Tallinn), Mart Rannut (Tallinn), Aune Valk (Tartu), Anna Verschik (Tallinn), Tiiu Salasoo (Sidney), Kristiina Praakli (Tartu), Piibi-Kai Kivik (Bloomington), Aivar Jürgenson (Tallinn), Mare Kõiva (Tartu), Katrin Hiietam (Manchester),  Harri Mürk (Toronto; kahjuks ei näe oma tööd trükis, suri 24.02), Lembit Vaba (TampereTallinn), Raimo Raag (Uppsala), Tiina Kälissaar (Hamburg), Maarika Teral (Tartu) ja Mari Allik (Brüssel-Tartu), kogumiku toimetajad oleme Kristiina Praakli (Tartu) ja mina (Tallinn), keeletoimetaja Ülle Niin (Tartu). Septembris algab vahetu koostöö kirjastuse, Eesti Keele Sihtasutusega ning kui taotletav trükitoetus jääb hinge, siis jõuab raamat lugemislauale  tänavu enne lume tulekut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming