MARI MURDVEE 24. VIII 1959 – 21. III 2008

 

Pikk ja piinav haigus viis suurel reedel meie seast Mari Murdvee, väljapaistva antiigiteadlase, tõlkija ja näitleja, rahvalauliku. Harva antakse mõnele inimesele olla ühtaegu meister nii teaduses kui kunstis. Veel harvemini juhtub, et inimene suudab need mõlemad pooled üksteist teenima panna ja luua mõlemas valdkonnas midagi tõesti uut. Kahjuks teostus ainult murdosa sellest, mida Mari Murdvee teha kavatses ja teha võinuks, aga seegi, mida ta jõudis, on sügavalt imetlusväärne, isegi uskumatu oma mastaapsuses ja originaalsuses.

Õppinud eesti filoloogiat Tartu ülikoolis (õpingud jäid küll pooleli) ja olnud juba aastaid ansambli Hellero eeslaulja (mille raudvaraks ta jäigi), sai Mari Murdveest suurepärase ettevalmistusega näitleja Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa juhendatud Vanemuise draamastuudios (1985–1989). Oma õpinguid stuudios hindas ta vaimuelu tipuks, mis andis loomuliku vajaduse ennast üha täiendada. Kui Tartu ülikoolis taasavati klassikalise filoloogia eriala, sai Mari Murdveest, tollasest Tartu Lasteteatri näitlejast, selle I lennu üliõpilane, kes andis oma kursusele värvi nii teadusliku põhjalikkuse kui kunstiliste ettevõtmistega. Unustamatult võimsa esteetilise elamuse jättis juba tema Homerose „Odüsseia” VII laulu lavastus õpingukaaslastega, samuti Theokritose „Arbuja” ja Sappho luulekava.

Pärast ülikoolistuudiumi (1996) töötas Mari Murdvee edasi mitmes suunas: ta õpetas ladina ja vanakreeka keelt Tartu Teoloogia Akadeemias ja Tartu ülikooli usuteaduskonnas ning tegi arhiivitööd TÜ raamatukogu käsikirjade osakonnas, põhiliseks uurimisobjektiks XV–XIX sajandi ladina- ja kreekakeelsed autograafkirjad.

Neil aastail hakkas ta väga intensiivselt tegelema antiikteatriga ning antiikluule ja -draama tõlkimise ja lavastamisega, millele hiljem lisandus keskaja luule ja draama tõlkimine-lavastamine. Näitlejana ei saanud ta tekste jätta üksnes paberile, vaid püüdis neid „tõsta püsti”, mitte üksnes tõlkida, vaid anda neile inimlik ja kõigi meeltega tajutav vorm. Äärmise teadusliku põhjalikkusega võttis ta kunstinähtused tükk-tükilt lahti ning sisemistest printsiipidest, ideedest, milleni ta sel moel jõudis, proovis ta luua uut kunstiteost, millel oleks sama mõju, mis teose loomisajal. Ta proovis äratada lugejates-vaatajates unustatud tundmused ja mõtted, unustatud taju, unustatud esteetika – hõlmata elu sügavamalt ja asetada inimene oma päristisse perspektiivi. Et oma ideid võimalikult täpselt teostada, asutas ta Tartus mõttekaaslastest-näitlejatest ja üliõpilastest Antiigiteatri.

Tema töö andis täiesti originaalseid tulemusi: näiteks tema kontseptsioon „tantsitavast heksameetrist” (koostöös Külli Kressaga), kvantiteerivast tantsuliikumisest üldse, samuti heksameetri laulmise spetsiifikast, lähtudes viiekeelse lüüra häälestusest. Nende uute kontseptsioonideni jõudmine eeldab just nimelt teoreetilisele probleemile praktilist lähenemist, milleks teadlased oma ettevalmistuse ühekülgsuse tõttu pole enamasti suutelised. Oli ainult aja küsimus, millal tema vaated oleksid jõudnud rahvusvahelise auditooriumi ette.

Eesti heksameeter on Mari Murdvee tõlgetes tõusnud uuele tasemele, aga ta töötas detailideni välja oma süsteemid ka teiste antiigi keerukate kvantiteerivate stroofivormide ümberpanemiseks eesti keelde. Mari Murdveel oleks pidanud olema oma luuletõlkimiskool: tema eruditsioon, aga ka hoiak, suhtumine iga värsi tõlkimisse, lihvimisse ja esitamisse, nagu oleks see elu ja surma küsimus, oli midagi sellist, mida järgmine põlvkond oleks pidanud saama vahetult kogeda.

Mari Murdvee tõlkeid ilmus ajakirjades, aga jõudis ka „Vanakreeka kirjanduse antoloogiasse” (2006): Homerose hümn Apollonile, Sophokles, Hesiodos, Menandros, Proklos. Ilmumas on tõlked „Rooma kirjanduse antoloogias” (Horatius, Ovidius, Terentius), „Keskaja kirjanduse antoloogias” (Gandersheimi Hrotsvit, Archipoeta, Aquino Thomase luule). Mälestustesse jääb Homerose hümnidel põhinev tantsulis-muusikaline lavastus „Apolloni sünd”, mille videosalvestuse kallal ta kaua töötas, ja tema ise kui laulik selle lavastuse keskmes  Hrotsviti draama „Väepealik Gallicanuse pöördumine”, Petrarca 700. sünniaastapäevale pühendatud teatraliseering „Hinge killud”.

Erakordse loojaisiksusena oli ka tema võitlus surmaga täiesti faustlik. Inimelu võimalused ja võimatused olid ühekorraga meie kõigi ees ning kui saaks teda veel kõnetada, siis üksnes tiitliga Tema Inimlik Kõrgus.

Marju Lepajõe

Enn Lillemets

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming