Marginaale Clausewitzile

Jaakko Hallas

Carl von Clausewitz, Sõjast. Kindral Carl von Clausewitzist järele jäänud teos. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Tõlkinud Krista Räni. Saatesõna kirjutanud Rein Helme ja Peeter Helme. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2004. 1114 lk. Tunnen sõjaasjandust väga katkendlikult. Et pilti veidigi süsteemsemaks muuta, võtsin vastu väljakutse lugeda läbi Preisi sõjateoreetiku ja -ajaloolase kindralmajor Carl von Clausewitzi (1780 ? 1831) kuulus raamat. Andes endale muidugi aru, et üks lugemiskord täisstuudiumi puudumist ei korva.

Võhikuna võõrsil, kui parafraseerida Mark Twaini.

Selle sõjakultuuri tähtteose esmatrüki eessõna aastast 1832 pärineb autori  leselt Maria von Clausewitzilt (neiuna krahvinna Marie Sophie von Brühl). Ka tõlkija on naisterahvas, mis ei ole seda tüüpi raamatute puhul just tavaline. Eesti keeles ilmus ?Sõjast? sarja ?Sõjandusvaramu klassika? teise raamatuna (esimene oli Sun Zi ja Sun Bini ?Sõja seadused?, 2001). Tõlke saatesõna, mis on omaette meistriteos ja lisab palju vajalikke selgitusi, on kirjutanud toimetajad Rein Helme ja Peeter Helme. Toimetajad on joonealustes märkustes ära õiendanud ka mõned autori näpuvead.

Clausewitz ei kavatsenud oma peateost ega teisigi sõjandusalaseid töid avaldada. ?Sõjast?, mille käsikiri olnuvat autori surres üsnagi kaootilises seisus, seadis trükivalmis ja andis välja ta lesk ? kindrali tütar ja kindrali abikaasa, Clausewitzi lähim mõttekaaslane ja kaastööline. Tõlke ilmumist ei näinud ka ootamatult surnud Rein Helme, kelle lahkumist kommenteerib kolmas toimetaja Andres Langemets.

Ei tea, võib-olla oleks Clausewitz käsikirja kallal veel kaua edasi kõpitsenud. Ometi ei jää teosest viimistlematuse muljet. Isegi ?visandiks? nimetatud seitsmes raamat ?Rünnak? ei mõju sugugi konspektiivselt. Saatesõnas avaldatakse siiski kahetsust, et tõlke aluseks on võetud väljaanne, mis ei kuulu teaduslikult heakskiidetud, kanoniseeritud publikatsioonide hulka, kuna selles on väljajätteid ja palju moonutusi. Tuginedes väärikamatele publikatsioonidele, üritati  toimetamise käigus halvimat vältida.

Huvitav, kelle asjatundmatuse tõttu valiti eestindamiseks just see konkreetne väljaanne, mille pealkirjagi (originaali tiitlit) tõlke tiitellehe pöördelt ei leia? Nii tekitati toimetajatele ju ränka, tarbetut lisatööd. Puudulikult vormistatud tiitlipöördele pole märgitud isegi keelt, millest tõlgitud!

Ei tea sedagi, keda kiita entsüklopeedilist teavet pakkuvate ja üldharivate lisade eest. Kas need on võetud originaalist või on tõlkija ja toimetajate koostatud? Valikkirjanduse nimestik toob ära nii Clausewitzi enda teosed kui ka temast kirjutatud elulood, samuti teemakohased üldkäsitlused. Isikunimede register ei ole tavaline pelk nimede loetelu, vaid annab teada ka tiitlid ja ametid ning eluaastad. Üles loetakse ka tekstis nimetatud sõjalised sündmused (lahingud, piiramised, laagrid, rahulepingud).

Eespool mainitud puudused on vormilised, sest asjaosalistelt äärmiselt suurt tööd ja visadust nõudnud tõlge ise on väga heas eesti keeles. Ent Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste egiidi all ilmunud raamat peaks siiski olema ka tehnilisest küljest laitmatus korras nagu ohvitseri univorm.

Kuigi saatesõnast leiab piisavat infot autori kohta, kordaks siiski paari tõika.

Vanasti muutsid mõned kodanlased oma perekonnanimed ?peenemaks? ja hakkasid omavoliliselt pruukima aadliseisusele viitavaid tunnuseid de või von ? kes karjääri, kes edevuse pärast. Nii toimis näiteks Balzaci esiisa, nii tegid paljud Preisi poolakad ja Austria russiinid. Ka Carl von Clausewitzi isa, kes põlvnes üsnagi kroonukaugetest Sileesia esivanematest (nende hulgas domineerisid peamiselt kirikuõpetajad), muutis  slaavipärase Clauswitzi von Clausewitziks. Ta orienteerus sõjaväelisele karjäärile, kuid läks erru kõigest leitnandina. Seevastu said ta neljast pojast kolm kindraliks; kõik neli kirjutati ka päriselt aadlimatriklisse. Maailmakuulsaks oma postuumse teosega sai poeg Carl, kindralmajor, Prantsusmaaga peetud sõdades osalenu ja hilisem Berliini üldsõjakooli direktor, kes oli muide aastatel 1812 ? 1814 teeninud ka Vene sõjaväes. Otsese sõjategevusega oli Carl von Clausewitz esmakordselt kokku puutunud juba poisikesena, võttes 12-13aastaselt osa Mainzi piiramisest. Seal üles näidatud vahvuse eest ülendati ta lipnikuks!

Tundub, et autor on kätkenud oma kaheksast raamatust koosnevasse teosesse maismaal toimuva sõjapidamise kogu tarkuse. Enamat ei saagi öelda.

Kas sõdimine kui inimsuhtluse akt kaldub rohkem teaduse või kunsti poole? Sama küsimuse, mille retoorika ei eeldagi vastust, saab esitada ka praktiseeriva arsti, õpetaja, advokaadi või isegi malemängija tegevuse kohta. Mis see sõda üldse on? Kui me Clausewitzist muud ei teagi, siis seda ikka: ?Sõda on kõigest poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega? (lk 49). Sõja definitsiooni on autor kirja pannud aga hoopis nii: ?Sõda on seega vägivallaakt, et sundida vastast toimima meie tahte kohaselt? (lk 27). Määratlusteks kõlbaksid paljud teisedki ütlused, olgu need siis filosoofilisemad ja üldistusküllased või lihtsamad, otseütlevad. Kas või seegi: ?Sõda pole midagi muud  kui laiendatud kahevõitlus? (ibid.). Hämmastav, kui rohkesti sententslikke kilde ja mõtteteri, mida kõikvõimalike poliitikute ja oraatorite suust ning sulest üha kuuldud-loetud, pärineb tegelikult ?Sõjast?. Need on lisanud paljude asjameeste tuimale mõttele sära ja ilmekust nagu keskaegsetesse kroonikatesse põimitud, ent viitamata jäänud piiblitsitaadid.

Teisalt on Clausewitzi raamat väga konkreetne, praktiline, õpetlik. Vaadeldakse maavägede kõikvõimalikke strateegiaalaseid üksikküsimusi. Näited on toodud peamiselt kaasajast, enamasti Napoleoni sõdade perioodist. Võib tekkida kahtlus, kas Clausewitzi teooria ongi üldse tänapäeval rakendatav või on sel meie päevil vaid kultuuriline, sõjandusajalooline väärtus. Mingid suuremad, üldisemad põhimõtted jäävad ehk muidugi kestma. Tänapäeva sõjapidamine erineb 200 aasta tagusest tohutult. See, mida teeb tänapäeval mootor, oli vanasti hobuste töö. Sel pinnal, loeme toimetajate järelsõnast, kritiseeris Clausewitzi ka Stalin, kes pidas tema teooriat iganenuks: Clausewitz olnud sõja ?manufaktuurse? perioodi esindaja, kuid tänapäeval on meil sõja ?masinaline? periood. Hobune, ?kondimootor?, kes aastatuhandeid on olnud asendamatu nii moonavooris kui ka võitluses, on tänapäeval vaid dekoratiivne paraadloom, ja sedagi mitte igas armees.

Tänapäeva sõda on väljunud maastiku kahemõõtmeliselt tasapinnalt. Sõjajumal on saanud tiivad ja uimed, ta võib tegutseda nii õhuvallas kui ka vetesügavuses. Leiutatud on massihävitusrelvad, mida on pruugitud ka tsiviil­elanike kallal. Üksiksõduri hind ja väärtus on aga mõõtmatult tõusnud. Kunagine värviline univorm asendati juba enne I maailmasõda odava ja otstarbeka välihalliga. Nüüd on kasutusele võetud laiguline kamuflaa? ja kuulivestid. Massiga enam rünnakule ei minda, iga sõduri hukkumist kajastab meedia.

Samas on vana kooli sõjapidamise ?õilsate? viiside asemele siginenud kuratlik petukaup. Kuigi Genfi konventsioon kehtib veel, on kadumas sõjamehele ? eelkõige ohvitserile ? vähemalt ideaalis loomuomane või sissekoolitatud au- ja häbitunne. Clausewitzi ajal peeti sissisõda alatuks. Nüüd on vabadusvõitlus tõmmanud ülle terrorismi vormi. Käes on äärmine piir. Kui nii edasi läheb, on meid kõiki ootamas bellum omnium contra omnes ? olukord, mis Thomas Hobbesi sõnul iseloomustas inimühiskonda enne riigi tekkimist.

Kummalisel moel sisendab Clausewitzi raamat isegi paadunud patsifistisse erilist militaarset õhinat ja ülevust. Mõned sõja apologeedid on vaadanud sõda kui puhastustuld, kus katastroofile, ängile, valule, mõõtmatutele piinadele ja kaotustele järgneb katarsis. Sõjajärgne ahervaremete koristamine, taastamine, loov ülesehitustöö, ainueesmärgile pühendumine ? see kõik liidab rahvast, kasvatab entusiasmi ja patriotismi. Linnaplaneerijatel, arhitektidel ja ehitajatel laiub ees avar tööpõld. Kujurid loovad monumentaalskulptuure langenud sangareile. Kirjanikele, kunstnikele ja filmimeestele jätkub teemat kauaks. Helge tuleviku lootus ei lase välja paista teravatel sotsiaalsetel probleemidel. Kõik on rõõmsad, tulvil innukat teotahet, vaatamata kesisele elujärjele.

Ernst Jünger, kahe ilmasõja veteran, kuuldavasti üle kümne korra haavata saanud, 102aastaseks elanud, on kirjutanud ?Tulevärgi?-nimelise laastu, mille on tõlkinud Peeter Helme. See räägib vaikusest ?pärast tormi?. Pärast kõige vihasemat lahingumöllu, pärast järelejätmatut kanonaadi ja mürskude plahvatusi ? siinsamas kõrval! ? laotub sõjaväljale ootamatu vaikus. Läheb aega, enne kui ellujäänute kurdistunud kõrvad taas kuulma hakkavad.

Kujutan ette Clausewitzi-aegset vahvat üksust, kõik noored terved poisid, värvilised mundrid seljas, lipud püsti, ühtlases rivis trummipõrina saatel positsioonile marssimas… Kõmatab suurtükipauk. Üheainsa hetkega on lugematute õppuste käigus sissedrillitud kord, absoluutselt kõik sõjalised oskused ja Preisi karastunud võitlusvaim nagu pühitud. Maas väänleb kari sante. Räbalad, veri… Kostab oigeid ja nuttu, keegi hüüab ema. Haavatud on muutunud lapseks, mõni lausa abituks imikuks.

Inimese materjal on pehme ja õrn, mooloki vastu ei kesta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming