Lahkus teadlane ja kunstnik John Smith

 

(13. XII 1943 – 14. III 2006)  

Taas on põhjust sisimas võpatada. Lahkunud on värvikas isiksus ja mitmekülgne looja, kes oleks võinud veel kaua viibida meie keskel, aga kellele saatus oli määranud ülekohtuselt lühikese elutee. Mäletame John Smithi energiliselt meie keskel toimetamas, uut isikunäitust ette valmistamas, noori kunstnikke juhendamas, vabariigi aastapäevaks dekoratsioone kavandamas, uusi muljeid talletamas ning ikka unistamas….

Paraku teeb elu meie plaanidesse korrektiive ja tuletab meelde, et kõik siin ilmas on mööduv ja meile antud elu on vaid lühike ajalik viiv. Rahvusvahelise teadlase ja tunnustatud kunstniku John Smithi  aeg peatus 14. märtsil.

John Smith sündis sõjast laastatud Saksamaal, keset suuri tapatalguid poola rahvusest vanemate esimese ja ainukese lapsena. Võime vaid püüda ette kujutada elu sõjast täielikult purustatud maal, kus tuli ellu jääda ja toime tulla oludes, mida heaolu keskel enam ealeski ei suuda ette kujutada. Vaimseid väärtusi hindavast kodust sai noor John Smith kaasa kustumatu õpihimu, mis viis ta Saksamaa koolidesse, ning tagas omas ajas väga hea hariduse, seda võrdselt nii humanitaar- kui reaalalal. Haridustee tipnes hiilgavalt kaitstud molekulaargeneetika-alase diplomitööga Goethe-nimelises instituudis Lääne-Berliinis, juhendaja oli kuulus dr. Heinrich Strauss ise. Noore teadlase perspektiivikas karjäär jätkus seejärel Stuttgardi geeniinstituudis, mis oli tollel ajal maailma üks juhtivaid teadusasutusi selles vallas. Juba esimesed John Smithi teaduslikud kirjutised polümeersest geenitoimest ilmusid rahvusvaheliste erialaajakirjade veergudel ja suutsid tekitada elava vastukaja ja poleemika asjassepühendatud ringkondades. Kõrgendatud huviga oodati tema doktoritöö valmimist, mis käsitles keskpärasuse geneetilisi põhjuseid.  

Seesama doktoritöö temaatika tõi noore John Smithi 1967. aastal mõneks ajaks Eesti NSVsse, kuid esialgselt planeeritud viieaastasest uurimisperioodist sai märkamatult palju kestvam ettevõtmine ning aegamööda katkes side endise kodumaaga. Edasised aastakümned veetis Smith Eestis väikeses Rapla alevikus, jätkates omal käel teadusetegemist ja mahuka andmebaasi rajamist. Aastate kulgedes sobitus ta üha enam alevi elurütmiga ja kohalikud võtsid ta sõbralikult omaks. Rapla elanikud meenutavad John Smithi kui huvitavat ja laia silmaringiga inimest, kohaliku hariduselu üht alustala, sest eks oli ta ju pikki aastaid kohaliku keskkooli füüsika- ja kunstiõpetaja, lüües samal ajal kaasa ka kultuurimaja rahvatantsurühmas Sõleke ning osaledes aktiivselt fotoklubi töös. Suurema osa oma ajast ja energiast pühendas ta aga siiski endiselt teadustegevusele, jätkates geneetilisi uuringuid ning kogudes erakordse visaduse ja järjekindluse tulemusel aukartustäratava koguse materjali oma väljavalitud uurimisteema kohta. Sellelaadset tulemust pole maailmas keegi suutnud korrata, sedavõrd järjepidevalt läbi viidud süstemaatilised uuringud koos väga täpse dokumentatsiooniga niivõrd pika aja jooksul on unikaalne teaduslik materjal põhjapanevate üldistuste tegemiseks. Paraku ei lubanud nõrgenenud tervis John Smithil endal seda tööd  enam lõpetada ning viimaks hävines suurem osa kogutud materjalist  traagilises tuleõnnetuses.

Tugeva isiksusena ei murdunud John Smith selles katsumuses, vaid pööras oma elus uue lehekülje, suunates edasised püüdlused kaunite kunstide valda. Olles juba küpses keskeas, suutis ta end kiiresti tõestada arvestatava maalikunstnikuna, astudes publiku ette mitmete meeleolukate isikunäitustega. Mitmed korrad valiti ta esindama eesti kunsti ka raja taga ning tema loojakarjääri tipphetkeks kujunes meie vabariigi esindamine ühel olulisemal rahvusvahelisel kunstisündmusel, 50. Veneetsia kunstibiennaalil. See on kaheldamatult suur õnnestumine igale meistrile ja edu kinnistas John Smithi positsiooni meie kunstielu ühe huvitavama ja olulisema tegijana lõplikult. Ehk võibki öelda, et see, mis tal jäi asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu saavutamata teadlasena, sai nüüd kuhjaga tasutud  kunstipõllul.

Kõik need hilised kordaminekud innustasid John Smithi kavandama üha uusi ja huvitavaid teoseid, millest ta jõudis kahjuks enne traagilist lahkumispäeva ellu viia vaid väikese osa. Lõpetamata jäid maalid kavandatavaks Kunstihoone näituseks, realiseerimata mitmed põnevad videoideed ja pooleli installatsioon koduaeda.

Aeg sai otsa. Ootamatult, nagu alati.

Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kultuuriministeerium, TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituut

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming