Kuidas säästvat arengut ära tunda

Kalevi Kull

Mida tähendab säästlik areng ehk ökoloogilises tasakaalus eluviis? Selle all mõeldakse sellist elu ja majandamisviisi, mis teistel ega tulevastel eluvõimalust ära ei võta, mis elutingimused alles jätab. See on ka tasakaalu määratlus: võime teha õige palju, aga sinnamaani, kus me elukeskkonda pöördumatult ei muuda. Mismoodi need pöörduvad ja pöördumatud ehk säästlikud ja mittesäästlikud muutused teineteisest erinevad? Uuriks mõne näite peal. Näiteks veekasutus, veeringe. Võtame vajaliku vee jõest või järvest, või ojast, või allikast, või kaevame kaevu. Siis me tarvitame seda vett, sellest saab kust ja solki või ka mustemat, nagu mõnes vabrikus ette tuleb ja tarvis on. Musta vee valame maha või kompostihunniku peale ? ja bakterid ja seened ja kogu muu rikas mulla elustik sööb ära need meist sinna jäetud jätted, ja vesi aurab puhtana pilvedesse ja teine pool jookseb tagasi ojadesse.

Aga muidugi saame ka niisuguseid asju veeringele teha, mida enam tagasi, heaks teha ei saa. Üks selliseid asju on, mis me siin Eestimaal ette võtsime sada aastat tagasi ja jätkame vahest tänini: tegime Eestimaa siniseruuduliseks ? kui kaardi pealt vaadata ? ehk kraavitasime maa ära. Mis sellest siis on, said ju heinamaad kuivaks ja Vargamäe jõgi risust puhtaks ja veed rutemini mere poole voolama. Aga väga palju järvesid jäi madalamaks, vee koguhulk jõgedes-järvedes-soodes kahanes ning kalade ja enamiku muude mageveeorganismide koguhulk samuti.

Muidugi, aja jooksul vajuvad väiksemad sookraavid ise kinni ja suuremad tänu kobraste abile ning vesi koguneb uuesti. Ent isegi kui jõed ja ojad tagasi kõveraks kaevata, mida on küll väga raske uskuda, ikkagi on midagi suurt pöördumatult läinud. Pole enam paljut seda turvast, mis vett hoiaks ja salvestaks, üleujutusigi puhverdaks. Huumuse ja üldse mullaorgaanika varu on kuivenduse (ja orgaanilist väetist mitte lisava künnipõllunduse tõttu samuti) vähenenud võib-olla poole võrra. Nende muudatuste tagasisaamiseks pole lootust, kui räägime mõistlikest, kultuuritasakaalu ajamastaapidest, see on sadadest või tuhandetest aastatest.

Teine näide olgu elusast loodusest. Kooslusi me majandame, paljusid elukooslusi, veekogudes, niitudel, metsas. Mis välja püüame, paljuneb püsivast populatsiooniosast tagasi, mis lõikame, kasvab ise uuesti. Aga piir on ka muidugi teada. Kui meie tegevuse pärast mõni olendiliik nii otsa saab, et neid üldse järele ei jää, siis ? seda me heaks teha ei saa. Sellepärast on põhjendatud haruldastele liikidele tähelepanu pööramine. Oht heastamatuid asju teha tuleb hoopis ootamatust paigast ? mitte metsa lõikamisest, vaid metsa istutamisest. Sest kui istutada siia olgu Ameerika või Siberi või Kaug-Ida puid ? liike, mis meie abita nii kaugele isegi mitme tuhande aastaga tõepoolest ei leviks ? ja kui need siin ise paljunema hakkavad, nagu mitmetega on juhtunud, siis muudavad nad ära meie kooslused. Need on juba pöördumatud muutused.

Et nii võib juhtuda, teame Inglismaa näitel, kus metsadeski, parkidest kõnelemata, on üheksa puud kümnest Ameerikast või Aasiast pärit, pärismaiseid metsi peaaegu pole enam. Suur osa pöördumatutest muutustest ongi kommunikatiivsed: rajatakse ühendustee sinna, kus seda enne ei olnud. Selle tulemusena vähenevad erinevused paikade vahel, kaob mitmekesisus. Niimoodi siis ? säästliku teguviisi või majanduse otsustamisel ei ole asi lihtsalt ebamäärases kas natuke rohkem või natuke vähem säästmises, natuke rohkem või natuke vähem keskkonnaga arvestamises. Sest siin on ka järsk vahe, mis on niisama suur kui hea ja kurja piir. See on pöörduva ja pöördumatu piir.

XX sajand tähistas ? kellele varem, kellele hiljem ? mitu sajandit (Descartes?ist saati) kestnud modernismiperioodi lõppu. Modernismiajastu üheks keskseks iseäraks oli looduse ümberkujundamise, pöörduvate muutuste, oma tegevuse püsivate jälgede hindamine. Üks modernismiajastu lõpu tähtsamaid tähiseid on ökoloogilise vaate, keskkonnateadlikkuse, säästliku arengu süvenev mõistmine. See on olnud muutus arusaamades, suuresti teaduse mõjul, et suur looduse ümberkujundamine meile ? küll tüki aja pärast, aga siis väga valusalt ? kätte maksab ja tasakaalu asemel sellest hoopis eemale viib.

Muidugi jääb igast jalaastest jälg. Ent jälje liival uhub järgmine vihm, jälg rohul kaob koos liblede kasvuga. Elanud elu, võib tagasi mullaks saada. Need, mida teha pole tark, on pöördumatud jäljed. Selles ongi vist progressivaate ja säästva ehk rohelise arusaama sügavaim erinevus. Progressivaate järgi on ihaldusväärne jätta endast kustumatuid jälgi; rohelise vaate järgi aga, vastupidi, tuleks elada nii, et maailm ei muutuks seeläbi teistsuguseks.

Säästlik areng on see, et me kogu aeg uurime, mida õigeks pidada. Ja teeme, kuidas õigeks peame. Ja eluga ära ei harju. Hea tuleb igal põlvkonnal uuesti avastada, halb püsib ise alles.

Artikkel põhineb säästva arengu foorumil 27. IV 2005 TTÜs peetud ettekandel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming