Kuidas hinnata humanitaarteadusi?

Epp Lauk

  Aili Aarelaiu osutusele (Sirp 17. III), et sotsiaalia on ikka veel Eesti teaduse võõraslaps, pole keegi vastu vaielnud. Eestis kehtib teaduspublikatsioonide hindamisel hierarhia, mille tipus on eriala mainekamad rahvusvahelised ajakirjad – need, mida indekseerib ISI Web of Knowledge. ISI andmebaasidesse kuuluvad näiteks Current Contents e CC e “sii-sii” (esindatud nii loodus- ja täppisteadused kui sotsiaal- ja humanitaarteadused), tsiteerimisindeksid nagu Science Citation Index, Arts and Humanities Citation Index, Social Sciences Citation Index jpt.

ISI Web of Knowledge on kommertsalusel töötava USA kompanii The Thomson Corporation üks “toodetest”. Ettevõte omab ja haldab maailma suurimaid andmebaase infoga tervishoiu, rahanduse, teaduse jm kohta. Korporatsiooni kodulehekülg ütleb, et nende äri on informatsioon. Andmebaasidesse pääsemiseks ja seal püsimiseks maksavad ajakirjade väljaandjad liitumis- ja aastamaksu. Ettevõtte 2005. aasta kogutulu oli üle 8,7 miljardi dollari, sealhulgas moodustas ISI toodetud tulu 1,018 miljardit. ISI kasumi marginaal oli 23,1%. Kes vastab küsimusele, mis vahekorras mõjutavad ISIsse pääsemist ajakirja maksujõulisus ja teaduslik tase?

Üldiselt arvatakse, et ISI Web of Knowledge sisaldab maailma mainekate teadusajakirjade enamikku. Lähemal vaatlemisel saab kiiresti selgeks, et ISI seadmine universaalseks mõõdupuuks paneb teadused ja teadlased ebavõrdsesse olukorda ning ahendab oluliselt eriti humanitaar- ja sotsiaalteaduste väljundivõimalusi. Norra ülikoolide ja kõrgharidusnõukogu läinudaastane “inventuur” näitas, et ISI 9370 ajakirja jagunesid humanitaar- ja sotsiaalteaduste ning loodus- ja täppisteaduste vahel vahekorras 24% ja 76% (vastavalt 2239 ja 7131 ajakirja). Nagu Norra analüüsist selgub, sisaldab ISI küll enamikku loodus- ja täppisteaduse tähtsamaid ajakirju, kuid ka andmebaasi haldajad ise ütlevad, et see ei hõlma kaugeltki kõigi teaduste kõiki tippajakirju. 

Veelgi enam, tegemist on valdavalt ingliskeelsete, USAs ja Inglismaal ilmuvate ajakirjadega. Hispaania-, prantsuse- ja saksakeelset teadust ISI jaoks justkui ei eksisteerikski. Kommunikatsiooni valdkonnas loetletud 55 ajakirjast on 54 ingliskeelsed ja üks saksakeelne. Sotsioloogia ja sotsiaalteaduste kategooria 140 ajakirjast on üks venekeelne, üks norra-, üks prantsus- ja üks saksakeelne. Inglise keel võib olla lingua franca loodus- ja täppisteadustes, kus see aitab teadlastel nn objektiivset reaalsust paremini kirjeldada, sest keemia või füüsika valemid ja seadused on universaalsed ajast ja kohast sõltumata. Sotsiaal- ja humanitaarteadused uurivad aga oma objekte väga erinevas keele- ja kultuurikontekstis, mistõttu inglise keele eelistamist avaldamiskeelena pole siin kuidagi võimalik põhjendada. Keelteoskus on pealegi omaette väärtus ja artikli avaldamine prantsuse või itaalia keeles ei tohiks olla vähem hinnatud kui inglise keeles. 

 

Puuduvad valdkonnad

 

ISI sisaldab 1742 sotsiaal- ja käitumisteaduste ajakirja, mis on jaotatud 15 kategooriasse. Nende hulgast ei maksa otsida märksõnu “media”, “mass” “communication” või “journalism”. Kommunikatsiooni kategooria alt leiab küll 55 nimetust, kuid neist on eelmainitud valdkondadega enam või vähem seotud ainult 16 (k.a kaks reklaami- ning kaks diskursuseanalüüsi ajakirja). Need 16, mis on ISIsse sattunud (just sattunud, sest valiku põhimõttest on valikut vaadates raske aru saada) ei esinda kaugeltki meedia, massikommunikatsiooni ja ajakirjanduse alastest teadusajakirjade kogu paremikku. Vastupidi – just paremik on jäänud välja, igatahes, mis puutub ajakirjandusse.

Ajakirjandusuuringuid esindab ISIs otseselt ainult üks ajakiri, Ameerika-keskne Journalism & Mass Communication Quarterly, mis on USA Lõuna-Carolina ülikooli ajakirjanduskolledži väljaanne. Miks peaksid selle lugejad olema huvitatud Eesti ajakirjandusest või selle uurimisest? Võib ju optimistlikult oletada, et see neli korda aastas Ameerikas ilmuv ajakiri ehk isegi avaldaks eksootilise näitena kümne aasta jooksul ühe niisuguse artikli. Ent vaesed eesti doktorandid, kelle kaitsmine sõltub “siisikese” olemasolust, jäävad sel juhul mitmekümneks aastaks järjekorda.

ISIst ei leia kahte Euroopa, (kui mitte maailma) juhtivat ajakirjandusajakirja Journalism Studies (Routledge) ja Journalism (SAGE). ISI andmebaasis on sees aga Sloveenias ilmuv kommunikatsiooni ja meedia ajakiri Javnost/The Public, üks väheseid selles nimekirjas, mis ilmub väljaspool Ameerikat või Inglismaad.  Põhjamaade juhtiv massimeedia-alane eelretsenseeritav ingliskeelne ajakiri Nordicom Review ületab samuti oma teaduslikult tasemelt Sloveenia Javnosti, aga ISI tõstab viimase meie teadlase ja doktorandi jaoks avaldamiskohana kõrgemale kõigist kolmest eelmainitust.

ISIst puuduvatest ajakirjadest rääkides ei saa mööda ka ajakirjast Media Ethics. Meediaeetikat õpetatakse kõigis ajakirjanduskoolides ja see on ka väga ulatuslik uurimisvaldkond. Samas ei ole Index on Censorship, mis seisab CC/Arts and Humanities nimekirjas, üldse teadusajakiri, vaid survegrupi ajakiri tsensuuri vastu meedias. Artikleid ei eelretsenseerita ning avaldatakse ka ilukirjanduslikke tekste, sealhulgas luulet. 

 

Kuidas mõõta?

 

Usun, et toodud näidetest peaks piisama tõestamaks, et ISI ei saa olla ega tohikski olla põhiline mõõdupuu, mille järgi hinnata kogu Eesti teaduse ja teadlaste taset. Ka ei saa see olla universaalne mõõdupuu.

Siit tuleb kurioosne olukord, kus napi uurimisraha jaotamisel on viieleheküljelise õiges andmebaasis esindatud ajakirjas avaldatud artikli kuues autor paremal positsioonil kui Austria Teaduste Akadeemia sarjas saksakeelse monograafia avaldanud teadlane. Artiklid rahvusvahelistes eelretsenseeritavates kogumikes ning monograafiate peatükid jäävad kõik astme või paari võrra ISI andmebaasides avaldatust allapoole. Kui aga sotsiaalteadlased hakkavad pragmaatilistel kaalutlustel vaid ingliskeelseid ISIsse mõeldud lugusid tootma, kuivab omakeelne ühiskonna ja kultuuri analüüs kokku. Näide sellest, kuidas viia ISI fetišeerimine absurdini, on koostada musti nimekirju professoritest ja doktorantidest, kes on valitud kohtadele või kaitsnud doktoritöö ilma ISI-ta, põhiliselt eestikeelsete publikatsioonide põhjal. Samas eeldatakse akadeemilistele ametikohtadele valimisel “hoolitsust emakeelse oskussõnavara arendamise eest” (tsitaat TÜ professorite ametikirjeldusest). Mis küll motiveerib seda tegema, kui eestikeelset publikatsiooni ingliskeelsega võrdseks ei peeta?

Kui me tahame end võrrelda ja kaasa rääkida rahvusvahelises teadusmaailmas, tuleb muidugi rahvusvaheliselt publitseerida. Vaieldamatult teeb iga teadlase portfoolio kaalukamaks kõrge renomeega ajakirja artikkel ja tsiteeringute rohkus. Ent Eesti teadus tervikuna ainult võidaks, kui teaduskompetentsi nõukogu võtaks oma ülesandeks töötada välja teadlaste töö hindamise kriteeriumid, mis aktsepteeriksid ja arvestaksid sprinteri ja kõrgushüppaja erinevust, hindaksid vääriliselt eestikeelseid publikatsioone ning usaldaksid rohkem ka koduste ekspertide pädevust. Eeskuju saaks võtta Norrast, kus teadusraha jaotamisel arvestatavate publikatsioonide uude nimekirja on lisatud 4652 ISIga võrdsustatud ajakirja, millest 2830 on “võõraslaste” omad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming