Kuhu me unustasime juju? ehk Kas eesti keelel on võimalusi väljaspool Eestit?

Jüri Estam

Lihtne, kuid õige vastus on: ei, eesti keelel pole praegustes oludes võimalusi väljaspool Eestit. Kui anda noortele üksnes eestikeelne haridus, kuid suur osa neist haihtub pärast siit lahkumist, ei taga see eesti keele kestmist. Kõik ei lahku muidugi alatiseks, nagu pole ka vaja eriti muretseda nende pärast, kes lähevad diplomaatidena välismaale. Diplomaatide peredes võrsuvad tavaliselt „eliitkakskeelsed” lapsed, kellest paljud ei lähe eestlusele kaotsi ja kes tulevad igal pool hästi toime. Probleem on kiire ümberrahvustumine (Michael Roosi sündroom).

Vähem kahjulik, kuid siiski tupikuks osutuv variant on see, kui Eestist lahkunud inimene valdab eesti keelt elu lõpuni, aga tema lapsed-lapselapsed lähevad eestlusele kaduma. Võitjaks jääb sel juhul see teine kultuur. Keelesaarte püsiva eksisteerimise eelduseks on tiheasustus, palju oleneb ka saare suurusest.

Eestlased võõrsil ei ela üldiselt lähestikku, rääkimata sellest, et kõrvuti. Pärssiv tegur on sagedased eesti keelt mitte sallivad segaabielud. Seda näitavad Tõnu Parmingu 40 aasta tagused uuringud. Tänapäeva eesti emigrandid elavad isegi veel laialipaisatumalt kui kunagised pagulased. Internet omakorda kujutaks endast päästerõngast üksnes koostoimes mitme teise jõulise ümberrahvustumisevastase abinõuga. Tee mis tahad, aga võõrsil sündinud teise põlvkonna liikme identiteedi peamine kujundaja ei saa olla eesti kultuur, kui selleks ei ole kohapeal väga spetsiaalseid tingimusi. Parming pidas eestlaste ebanormaalselt kiiret lülitumist ameerika keskklassi ellu tõsiseks probleemiks. Kui tahame peatada eestlaste arvu langemist Eestis või luua toimivaid keelesaari välismaal, on vaja teadvustada ja juurutada uutmoodi käitumist. 

Juudid, amišid, hiinlased. Mida oskavad nemad, mida meie ei oska?

Jidiši keel on teinud energilise comeback’i sellises kohas nagu New Yorgi osariigi Kiryas Joeli asula. Aastal 1990 elas seal 7400 inimest, enamasti juudid. 15 aastaga on neid juba 18 300. Seletusi on kolm. Sealsed juudi naised ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid. Peredes on palju lapsi. Kui noorpaar abiellub, ehitatakse neile viivitamatult maja. Võtmeteguriks on tütarde pidev juurdesünd, täiskasvanuna loovad nad ka ise suuri peresid. Tolles asulas toimib edukalt keele kasutusala laiendav perpetuum mobile ehk meem. Selline on „viiruslik” ellusuhtumine, milles peitub igavese elu kasvuretsept. 2000. aasta loendus näitas: vaid 6,2% Kiryas Joeli elanikest kõneleb kodus inglise keelt, 89% kasutab jidišit, 2,3% aga heebrea keelt. Pole vaja juute matkida üks ühele. Piisab nende edu lahtimõtestamisest ja selle modifitseerimisest nii, et eestlased oleksid nõus seda kasutusele võtma. Ilmselt on seda kerge öelda, läbi viia juba raskem. Seda ideed tuleks vähemalt edasi arendada.

Eesti keele õpetamist välismaal on vaja kindlasti jätkata, ja rahvuskaaslaste programm on hea mõte. Eestlased peavad olema polüglotid ja lapsed omandavad mitu keelt peaaegu automaatselt koos grammatikaga, kui vaid anda neile võimalus. Euroopa Eestlaste Koori idee on võluvalt positiivne asi. Ajutist vastumeedet ei tohi siiski ära segada sellega, mis annab püsiva võidu assimilatsiooni üle välismaal. Täiskasvanud inimesed, kes võõrsile lähevad, ei sulandugi lõplikult uude kultuuri. Koduigatsus jääb paljusid painama, aga vähestel on see nii kange, et sunniks astuma tõsimeelsesse võitlusesse eestluse hääbumise vastu, nagu tegi seda Aino Järvesoo. Kui meie ei muuda oma suhtumist ja käitumist, ei tarvitse püsima jääda eestlaste populatsioon isegi Eestis. Ükski eestlaste koloonia maailmas pole siiani püsivaks osutunud, ei Albertas, Shanghais, Karsis, Erzurumis ega mujal. Ka Toronto eestlaskond, mis koosnes kunagi 12 000 eesti keele kõnelejast, kus on võideldud vapralt keele ja kultuuri säilimise nimel, ei kujuta endast tegelikult tiheasustusega keelesaart. Pigem näeme seal midagi, mis sarnaneb sellega osaliselt. Meie tugevaimas kantsis välismaal kaob kriitiline mass tõenäoliselt ühe-kahe generatsiooni pärast. Pole eestlastel siiani oma Goad,kus portugali keel pidas vastu 450 aastat ega ole praegugi lõplikult kadunud, Brasiiliast rääkimata. Uute lainete siit emigreerumine ei päästa eestlaskonda Kanadas või Rootsis – seda loota oleks petekas. Suur osa uusi emigrante ei külasta isegi meie väheseid Eesti Majasid. Kunagine pagulus ja „iiri laine” erinevad oma olemuselt vähemalt mõnevõrra.

Kokkuvõttes nõrgendab väljarändamine kodueesti rahvuskeha. Maailm on kui magu, mis seedib aja jooksul kõik sellesse sulpsatavad eesti keelt rääkivad inimesed. Kui heitunud mesilaspered ei suuda hoida ühte õigete kasvutingimuste garantiita, siis sobivate ökotoopide loomine on meie endi mure. Juudi keelesaared pole ainsad, mida uurida tasub, maroonid Jamaical, mitmed hiina kogukonnad ja amišid USAs on vaid osaline loetelu. Kas Kiryas Joeli loogika saab pöördprojekteerida eesti keele püsimise kasuks? Pärast Teist maailmasõda olid jaapanlased tuntud kui teiste maade leiutiste ja toodete paremaks meisterdajad. Sama moodi tuleb kasutusele võtta teiste gruppide hästi toimivad käitumismallid. Lastekasvatamise osas kannavad meie emad ebaõiglaselt suurt koormat, ei tohi jääda üksnes nende poole vaatama. Suuremad pered sünnivad igatahes ainult siis, kui naised sellega nõus on. Traditsioonilistes hõimudes aitab kogu hõim lapsi kasvatada, on emadele abiks.

Ainult mehed saavad tulevastele emadele anda turvatunde, kuid kogu ühiskonna lojaalsus on mördiks, mida noored pered vajavad. Aino Järvesoo tegi ju algust Kiryas Joeli eesti variandiga, aga see jäi pooleli. Üks asi, mis annab mulle lootust, on „Minu Eesti” projekti sünd: väga hea, et ühistegelik alge püüab eesti ellu tagasi tulla. Aga kas ka selleks, et saaks põlve parema? 

Usu ja uskumise tähtsusest

Juutide sillapead võõrsil rajanevad usul. Kiryas Joelis on juudi usund, jidiši keel ja juudi etnos sama nähtuse lahutamatud osad. Kas üksnes ilmalikust usust piisab selleks, et kodumaine keelesaar kosuda ja kasvada saaks? Praegu ei ole meis vist isegi seda. Juutide ja amišite kogukonnad tuginevad aga kahele ususambale. Üks on spirituaalne usk koos sellest tulenevate tavadega, mis on jäänud eesti hõimu nõrgaks lüliks. Tuginegu see pooleldi Maavalla Koja või siis luteri usu või mingile muule koodeksile, aga ühine usund annab hõimule selle, mida ta vajab. Palvetest on abi, ka vabas vormis. Luuletuses „Matusebluus” kirjutab W. H. Auden: „Ta oli mu põhi, lõuna, ida ja lääs, mu töönädal ja pühapäevane puhkepäev, mu lõunatund, mu kesköö, mu jutt ja mu laul …”.

Eesti keel suudab püsida – eriti Eestis – alles siis, kui eestlane tunneb teise eestlase küünarnukki, ja kui meie maa- ja linnanaised loovad suuri peresid, teades, et neid selles toetatakse. Vajame usku. Eesti keele võimalus tuleb sel päeval, kui Eestist saab uuesti meie põhi, lõuna, ida kui ka lääs.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming