Koraal ja rahvusküsimus

Toomas Paul

  Kirikumuusika ei ole ala, kus tegutseks liiga palju teadlasi. 2000. aastal kaitsti Eesti Muusikaakadeemias esimene magistritöö, Anu Kõlari “Eesti luterlik kirikumuusika 1930. aastatel. Institutsioonidest, ideoloogiast ja repertuaarist”. Täpselt kuus aastat hiljem, 30. V 2006 järgnes teine, Pille Raitmaa muusikateaduse magistritöö “Arutlused koraalilaulu teemal Liivimaal 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algusaastatel”.

Professor Toomas Siitani juhendamisel valminud töö on väga põhjalik, selgelt üles ehitatud ja sügavuti minev analüüs ühest konkreetsest probleemideringist siinses muusikaelus. Magistrant on allikate põhjal rekonstrueerinud pildi tolleaegsest poleemikast Liivimaa kleeruse hulgas ning selle seostest Euroopas valitsenud ideede ning suundumustega. Uurimus näitab, kuivõrd keerukas ja mitmekoeline on koraalilaulu kujunemisprotsess, kus teoloogiliste, kiriklike, esteetiliste ja muusikaliste aspektide kõrval mängivad rolli ka poliitilised ja sotsiaalsed tegurid, mis võivad teatud ajajärkudel kujuneda määravaks.

XIX sajand oli kirikumuusika- ja kirikulaulualase kirjanduse poolest silmapaistvalt rikas. Praegune ajaloometodoloogia, mis pöörab suurt tähelepanu ajalookirjutuse sõltuvusele selle kirjutajast, tema huvidest ja väärtushinnangutest, pakub XIX sajandi mõtteavalduste käsitlemiseks uut vaatenurka. Anton Kasemetsa, Juhan Aaviku ja Karl Leichteri eesti muusika ajalugu on kirjutatud varasema saksa muusikateaduse traditsiooni järgides ning esindavad rahvuslikku vaatepunkti. Huvitudes peamiselt kunstmuusikast ning muusikaelust, milles on olulisel kohal koori- ja pasunakooride liikumine ning laulupeod, on nende muusikalugudes koraalilaulu käsitletud kui rahva muusikahariduse esimest etappi, s.t kui pelka ettevalmistust ilmalikuks koorilauluks, mille tippsaavutuseks on laulupeod.

Pikka aega valitsenud muusikaloost mõtlemise-kirjutamise traditsioon kujutas endast heliloojate- ning meistriteoste-keskset stiiliajalugu. Sellise vaateviisiga ei tahtnud kirikulaulu uurimine kuidagi haakuda, kuna siin pole tegemist klassikalises mõttes “heliteostega”, vaid pigem “tarbemuusikaga”, mille funktsioon erineb kunstmuusika omast paljuski. Kirikumuusika, sh koraalilaulu tõus muusikaloo uurimisobjektiks ja selle nägemine täiesti uues valguses on tingitud paradigma muutusest ehk juhtivate maailmanägemisviiside vahetumisest muusikaloo käsitluses. Paradigma muutus tähendas muusikaloo kaanoni avardumist: järjest rohkem hakati uurima neid teemasid, mis varem näisid kõrvalise tähtsusega. Uute uurimisalade hulka kuulub ka koraalilaul, mille puhul on vaja traditsioonilise teostekeskse muusikalooga võrreldes esitada hoopis teist laadi küsimusi. Siin pole tegu mitte niivõrd kunstiteosega, vaid muusikaga, millel on eriomane sotsiaalkultuuriline funktsioon. Koraalilaulu puhul tõuseb esiplaanile pigem muusika funktsiooni uurimine kõigi oma seostega kogu kultuurikeskkonnas.

Raitmaa vaatleb kirikulaulu ning selle kujunemist XIX sajandile iseloomulike ideede ning suundumuste mõjuväljal. Selgub, et kirikulaul peegeldab väga tundlikult rahvusliku eneseteadvuse tõusuga seonduvaid protsesse.

Saksamaal pälvis luterlik kirik olulise positsiooni rahvuslikus liikumises. Vene valitsuse surve tulemusena aina enam süvenevate rahvuslike tunnete tekkimisel hakati ka Liivimaal mõistma usku ja kirikut uues valguses. Olukorras, kus venestamisreformide tulemusena oli baltisaksa aadel kaotanud mitmed privileegid ning Venemaa huvid olid hakanud järjest enam domineerima kohtu-, haridus- ja haldussüsteemis, kulges kiriku sisemine areng siiski üsna avara autonoomia tingimustes. Nii sai kirikust peagi ainus koht, kus võis avalikult kasutada saksa keelt ning avaldada vabalt oma arvamust riigis toimuva kohta, mistõttu omandasid jutlused sageli poliitilise värvingu. Koolides oli jäänud kiriku järelevalve alla ainult usuõpetus ning seda võis õpetada emakeeles. Tartu ülikoolis jätkus saksakeelne õppetöö ainsana vaid usuteaduskonnas. Kui venestamise käigus püüti Balti provintse teha võimalikult sõltuvaks Venemaast, siis luterlik kirik oli ja jäi baltisakslastele üheks olulisemaks pidepunktiks.

Rahvuslike huvide sidumine usu ja kirikuga aitas kaasa baltisakslaste rahvusliku ja ka usulise teadvuse tõusule ning parandas mõnes mõttes Liivimaa kiriklikku olukorda. Kiriku institutsiooni, õpetuse ning pärandi säilitamise eest võitlemisel ei olnud tegemist mitte ainult kiriku huvide kaitsmisega, vaid see tähendas ka baltisaksa rahvusteadvuse edendamist ja kindlustamist. Teiselt poolt andis luterliku kiriku konservatiivne hoiak, püüd säilitada vanu traditsioone ning tõrjuv suhtumine kõige uue suhtes talle teatud määral ajastuvõõra ilme, mis jällegi soodustas rahva kirikust võõrandumist. Igal juhul – luterlikul koraalilaulul oli neil aastatel oluline roll baltisaksa rahvusliku identiteedi kujundamisel ning säilitamisel.

Kirikulaulu puhul on üheks huvipakkuvaks teemavaldkonnaks traditsiooni ja reformi problemaatika, mille hulka kuulub koraalirestauratsiooni ja sellega seonduva uurimine. Intrigeerivaks momendiks on siin paradoksaalne situatsioon, kus restauratsioon, mille taotluseks oli katkenud traditsiooni taastamine, katkestab käibiva traditsiooni.

Rütmiseeritud koraalilaulu teema oli juba vana tüliküsimus ning seetõttu püüti seda XIX sajandi lõpul Liivimaal vältida. Kasutusel koraaliviiside muutmist raskendas nüüd kiriku sidumine baltisaksa rahvuslike huvidega. Punscheli koraaliraamatu viisid olid juba ein Stück unserer Volkskirche ja seetõttu ei tulnud nende muutmine enamuse arvates kõne alla. Kui Saksamaal tiivustas rütmiseeritud koraalilaulu eest võitlejaid rahvuslike meeleolude tõus ja nad pidasid reformatsiooniaegseid viisikujusid “ehtsaksalikeks” ja “ehtluterlikeks” ning võrdsustatud vältustega meloodiakujude teket seostati peamiselt võõramaise kunstmuusika mõjudega, siis mõjutas ka Liivimaal rahvuslike ideede tõus koraalilaulu kulgu, kuigi sootuks teises suunas. Siin olid koraalilaulude autoriteediks Punscheli koraaliraamatu meloodiakujud, mida püüti igati kaitsta ja säilitada kui osa baltisaksa luterliku kiriku traditsioonilisest pärandist.

Pille Raitmaa töö on suurepärane näide, kuidas ka rahvusküsimusi saab ilma üle- või alaväärsustundeta analüüsida – asjalikult ja avarat tausta arvestades.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming