Kindlustada riigikeele täisväärtuslik talitlemine

Kuue maa keelenõuandjate kohtumine EKIs 15. IX 2016

TIINA LEEMETS, EKI vanemkeelekorraldaja ; PEETER PÄLL, EKI peakeelekorraldaja

Eesti keelenõuande 50. aastapäeva puhul arutati 15. septembril EKIs keelenõuandeteenuste tuleviku üle. Kokku tulid keelenõustajad meilt ja mujalt: (vasakult) Tuuli Rehemaa, Maire Raadik, Tõnu Tender, Tiina Paet, Peeter Päll, Tiina Leemets, Argo Mund, Sirje Mäearu, Ingrīda Sjom­kāne, Dite Liepa, Evelīna Zilgalve, Salli Kankaanpää, Ulla Onkamo, Riitta Korhonen, Sigita Sereikienė, Aurelija Dvylytė, Harriet Kowalski, Irina Kuznetsova ja Darja Manšina.

Eesti keelenõuande 50. aastapäeva puhul arutati 15. septembril EKIs keelenõuandeteenuste tuleviku üle. Kokku tulid keelenõustajad meilt ja mujalt: (vasakult) Tuuli Rehemaa, Maire Raadik, Tõnu Tender, Tiina Paet, Peeter Päll, Tiina Leemets, Argo Mund, Sirje Mäearu, Ingrīda Sjom­kāne, Dite Liepa, Evelīna Zilgalve, Salli Kankaanpää, Ulla Onkamo, Riitta Korhonen, Sigita Sereikienė, Aurelija Dvylytė, Harriet Kowalski, Irina Kuznetsova ja Darja Manšina.

JÜRI VIIKBERG

Septembri algupoolel vahetasid eesti keele instituudis sümpoosionil „Keelenõuandeteenuste tulevik“ mõtteid ja kogemusi Eesti, Leedu, Läti, Rootsi, Soome ja Venemaa keelenõuandjad. Meiega enam-vähem sarnaselt antakse keelenõu kõigis naaberriikides. Leedus teeb seda tööd riiklik leedu keele komisjon (seimi juures), Lätis läti keele agentuur, Rootsis keele ja folkloori instituut (täpsemalt keelenõukogu), Soomes kodumaiste keelte instituut. Venemaal on nõuandetalitus olemas ka Moskvas, sümpoosioni külalised tulid aga Peterburist, kus teaduste akadeemia lingvistikainstituudi juures vastavad nõuandetelefonile vabatahtlikud: instituudi töötajad, aspirandid ja üliõpilastest praktikandid.

Kokkusaamiseks andis tõuke Eesti keelenõuande tänavune juubel. EKIs ja selle eelkäijas keele ja kirjanduse instituudis on keeleküsimustele vastatud õieti juba instituudi asutamisest 1947. aastal, algul pikka aega mitteametlikult ja põhitöö kõrvalt. Formaalseks keelenõuandetalituse alguseks võib pidada 12. augustit 1966, kui küsimusi ja vastuseid hakati kirja panema nõuandepäevikusse. Veebruaris 1975 jagati vastamise kohustus kindlate valvekordadena nelja töötaja vahel. Praegu on EKIs kuus pidevat keelenõuandjat, kellele see on üks tööülesanne paljude teiste hulgas. Novembrist 2003 on kantud küsimused-vastused paberpäeviku asemel elektroonilisse keelenõubaasi. Maist 2004 on saanud nõu küsida ka meilivormi kaudu. Alates augustist 2005 hakkasime keelenõuande kodulehel http://keeleabi.eki.ee/ paar korda kuus avaldama päevakajalisi või korduvatele küsimustele vastavaid lühikirjutisi. Varasematel aastatel peideti keelenõutegevus suuresti muude, sh teadusprojektide sisse ära, aga hiljemalt 2004. aastast on see täiemõõduline riigi toega teenus.

Statistika näitab, et 1960. kuni 1980. aastateni helistati keskmiselt 400–500 korral aastas (ühel helistajal võib mõistagi olla mitu küsimust). Veel 1990. aastal oli kõnesid 590. Seejärel tuli aga järsk kasv: 1993. aastal 1470 kõnet, 1996. aastal 4200, selle sajandi esimesel kümnendil oli aastas 7000 kuni 8000 kõnet ja viimasel viiel aastal keskmiselt 6000.

Kui varem saadeti instituuti umbes 30 keeleküsimus(t)ega paberkirja aastas, siis meilivormi kaudu saabub praegu keskmiselt 15 kirja päevas, 2015. aastal tuli neid kokku ligi 3000 (üks kiri võib jällegi sisaldada mitu küsimust).

Nagu näha, on telefonikõnede arv sel aastakümnel õige pisut vähenenud, kirjade hulk aga järjest kasvanud. Lisaks on üha enam materjali veebis vabalt kättesaadav ja küllap leidub ka rohkem inimesi, kes tahavad ja oskavad infot vajalikust kohast ise otsida.

Suulisel ja kirjalikul nõuandel on kummalgi oma head ja vead. Pika lause ehitust või võõrnime kirjapilti on kergem kontrollida, kui see on kirja pandud; nõuandja kirjalik vastus on küsijal must valgel silma ees ja seda saab vajaduse korral teistele näidata. Telefonivestluse käigus saab aga kohe täpsustada konteksti ja küsija vajadusi ning vastata kiiremini.

Agaramad küsijad on läbi aegade olnud toimetajad, tõlkijad, ajakirjandustöötajad, riigi- ja omavalitsusasutuste ametnikud ja sekretärid, kaubandus- ja toitlustustöötajad (näiteks menüüde koostajad), õpetajad ja lapsevanemad (koolide emakeeleõpetuse asjus). Küsimusi on aga kõigil keelehuvilistel. Viimastel aastatel pakuvad sageli huvi nimed: korrastatakse aadressiandmeid ja kontrollitakse uute lapsenimede vastavust nimeseadusele.

EKI keelenõuandjad on ettevalmistuselt eesti filoloogid ja vastavad küsimustele, mis puudutavad eesti kirjakeelt (ametlik inglise, vene vm keele nõuandetalitus meie riigis puudub, ehkki paljud otsiksid abi ka võõrkeeltes kirjutades). Põhjamaadel on viimasel ajal pööratud rohkem tähelepanu vähemuskeeltele: Soomes antakse nõu ka rootsi kui teise riigikeele kohta, Rootsis soome, roma, jidiši ning rootsi viipekeele kohta. Nõuandmisest saavad kõikjal kasu vastajadki: küsimused annavad ainest keelehooldekirjutisteks (meil on nüüdseks ilmunud viis artiklikogumikku „Keelenõuanne soovitab“) ning näitavad muutusi keeletarvituses.

Nii meil kui ka naabritel on järjest olulisem ja mahukam mitmesugustes veebikanalites pakutav info, mida saab iga kell iseseisvalt vaadata. Soome keelenõuandjatel on põhjalik ja mitmekesine koduleht (nõuandepäeviku digiteerimine aga alles lähituleviku plaanides), rootslased on loonud lisaks mobiilirakenduse, leedulased interaktiivse andmepanga. Laienev veebinõuanne on üldine tendents, sest nii saab hõlmata suurema hulga nõuküsijaid. Soomes töötab nõuandetelefon veel ainult kaks tundi päevas ja meili teel küsimusi saata ei saa. Telefonisuhtlusest päriselt loobuda ei plaanita ometi kuskil: alati on inimesi, kel on raske oma konkreetsele küsimusele üldreegli ja teistsuguste näidete põhjal vastus tuletada (nagu näitab meie nõuandekogemus, on keeles ikka veel ka reeglistamata seiku). Siiski kõlas mitme riigi esindajate suust veendumus, et keelenõuandja ei peaks ära tegema kellegi teise, näiteks päevast päeva helistava toimetaja tööd.

Kõigil osalejatel oli hea meel kuulda, et naabrite tööülesanded, rõõmud ja mured on suuresti samad, ometi on igal maal oma eripära ja ideed. Ettekannetele järgnenud tulevikumõtisklustes püstitati ka intrigeeriv küsimus, mis saaks, kui keelenõuannet praegusel kujul ei oleks. Kindlasti ei juhtuks midagi ühegi keelega. Tõenäoliselt leiduks aga ikka inimesi, kes abi vajavad, ning küllap leitaks autoriteet, kelle poole pöörduda. Nii oli see enne keelenõuteenuste algust ja on siiani riikides, kus ametlik keelenõuanne puudub (selliseid küll meie lähikonnas ei ole). Keelenõuandjaid ongi tegelikult lugematu hulk: õpetajad, toimetajad, kõik hea keeleoskuse ja -vaistuga inimesed ükskõik millisel ametikohal, kes saavad abiküsijale vajaduse korral tuge pakkuda.

Meie uusimate sündmuste kontekstis (äsja soovitas teadus- ja arendusnõukogu tulevikus ühendada keeleinstituut Tartu ülikooliga) on aga tähelepanuväärne, et neil maadel, kus keelenõuanne tegutseb, paikneb ta iseseisva keeleinstitutsiooni koosseisus, mitte ülikoolide juures. Institutsioonide ülesanded erinevad pisut maiti, näiteks Rootsis on keelenõukogul ka keelepoliitika kujundamise ülesanne ja Lätis on sisuliselt tegu keeleprojekte toetava riigiasutusega. Kõigi üldeesmärk on siiski kindlustada riigikeele täisväärtuslik talitlemine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming