Kelle mure on eesti oskuskeel?

Siiri Lauk, Eesti Terminoloogia Ühingu juhatuse esimees, Eesti Rahvusraamatukogu teadus- ja arenduskeskuse terminoloogia juhtivspetsialist

Selle aasta veebruarikuus kinnitati haridus- ja teadusministri käskkirjaga riiklik programm „Eestikeelse terminoloogia toetamine  (2008–2012)”, mis on seniajani üks väheseid katseid toetada eri valdkondade terminiloomet ja -korrastust. Programmi eeltööna analüüsiti oskuskeelekorralduse seisundit ja võimalikke variante terminoloogiategevuse ühtlustamiseks ning toetamiseks. Töö kestel hakkasid üha enam silma torkama suuresti väärarusaamadest tekkinud probleemid.  Arvamus, just nagu oleks terminoloogia ainult haridus- ja teadusministeeriumi keelekorradusprobleem, on selgelt väär. Aastate pikku kujunenud tava kohaselt loovad ja korrastavad mingi kindla ala termineid erialaasjatundjad, kaasates tegevusse filolooge või lingviste. Eri valdkondade terminoloogia ei ole, ega saagi olla, ühe ametkonna  või ministeeriumi pädevus. Säästaksin siinkohal lugejat värvikatest näidetest selle kohta, mis juhtub siis, kui näiteks meditsiinitermineid hakkavad looma ehitusspetsialistid või vastupidi ehk hoopis keeleteadlased isekeskis. Ei olegi vaja väga arenenud fantaasiat, et mõista, mida selline olukord kaasa võib tuua. Leebemal juhul on tulemus halenaljakas,  hullemal aga suisa traagiline. Ka ei koolitata terminolooge, kes oleksid pädevad korrastama võrdselt kõigi alade oskuskeelt, ning ei ole see ju võimalikki. Paaril viimasel aastal ülikoolide õppekavadesse võetud terminikoolitusel saab selgitada küll terminiloome teoreetilisi aluseid, kuid mingi valdkonna eriteadmised omandatakse praktilise töö käigus või siis vastupidi – pakutakse erialaasjatundjatele terminiloome teooriat käsitlevat täienduskoolitust.

Ühe institutsioonina on sageli nimetatud ka Eesti Terminoloogia Ühingut, kes rahulolematute sõnutsi võiks „jagada soovijaile vajalikke termineid”. Eespool kirjeldatu põhjal on vahest pikematagi selge, et sellised ootused ei ole kuidagi põhjendatud.  Ühing koondab eri valdkondade tippasjatundjaid, kes on valmis andma ekspertabi, korraldab võimalusel täienduskoolitusi tegevterminoloogidele jne.

See, et terminoloogiatöö on viimastel aastatel huvikeskmes, näitab ilmselt sedagi, et olukord pole just kiita. Ju on iga sellegi loo lugeja kokku puutunud kirjatükkidega,  mille terminikasutus jätab soovida, seaduste ja muude normdokumentidega, millest ka kolmandat-neljandat korda lugedes suurt aru saada pole võimalik; rääkimata ravimite, tarbekaupade, kodumasinate vm kasutusjuhistest, mille puhul mõnikord on küll targem igaks juhuks n-ö talupojamõistus appi võtta, et mitte kõikehaaravat kaost tekitada.  Kui eelmainitud probleemidega saab igaüks lõpuks ka ise hakkama, siis kogu riigi elu suunavad ja korraldavad ametlikud dokumendid peavad olema koostatud korrektset ja asjakohast omakeelset terminoloogiat kasutades. Vastasel juhul ei tule valusa kooliraha tasumist kaua oodata.

Mõned aastad tagasi likvideeriti Eesti Õiguskeele Keskus ning Eesti  Keele Instituudi hallata jäi seadustekstide tõlkijaile äärmiselt vajalik andmebaas ESTERM. Mahuka andmekogu täiendamine ja n-ö elushoidmine on jäänud paari terminoloogi õlule. Kui asjatundlikke terminolooge olekski võimalik leida, siis on ülekohtune eeldada, et erialakoolituse saanud spetsialistid peaksid tegema tasuta tööd. 

Paljudes valdkondades tegutsevad võimekad komisjonid ja töörühmad aastakümneid, mõnedes vaid üksikud asjahuvilised, mõnedes ei pöörata eestikeelsele terminikasutusele vähimatki tähelepanu – juhul kui terminil omakeelsed vasted puuduvad, ei kõhelda hetkegi pikkimast teksti võõrterminitega, parimal juhul esitatakse muukeelne termin vähemasti  kursiivkirjas jne, jne.

Tulemuslikult tegutsevate komisjonide hulgas on vaid mõned üksikud, kes saavad oma tegevuseks väikestki toetust, ülejäänud teevad aastakümneid tööd missioonitundest ja oma erialavajadustest lähtuvalt. Enamikul juhtudest on ka töö tulemus kasutajaile kättesaadav, kas siis trükiste või e-andmekogudena.  Lühidalt kokku võttes on tegu kollektiivse intellektuaalse loominguga ja sellesse ei saa ega tohi suhtuda nii, nagu see tänini tavaks on olnud.

Napp leheruum ei võimalda välja tuua kõiki ja kõigi valdkondade terminoloogiatöö kitsaskohti ning ega olukorra pikemgi kirjeldus suurt midagi muudaks.

Rahapuudus ei ole praegusele  haprale majandusolukorrale vaatamata kuigi veenev argument, pigem on asi suhtumises. Majandusolud on tõusude-mõõnadena muutunud aastakümneid, ohtusid tuleb osata ette näha ning ka eelistused selgelt paika panna. Ei ole põhjust arvata, et terminoloogia ei puuduta kuidagi riigi üldist (majandus)arengut, rääkimata keele ja kultuuri mandumisohust. 

Terminoloogiategevuse toetamise riikliku programmi juhtkomitee algatusel ning haridus- ja teadusministeeriumi toetusel on plaanitud 2009. aasta jaanuarikuus korraldada üleriigiline terminoloogianõupidamine, kuhu on kutsutud nii ministeeriumide kui ka eri ametkondade esindajad, terminikomisjonide juhid, ülikoolide esindajad ja terminoloogiatööga  seotud asjaomased isikud. Nõupidamise eesmärk on vaagida institutsioonide koostöö ja terminoloogiatöö rahastamise võimalusi. Kõneks tuleb kindlasti ka tegevuse koordineerimine, mis ei saa olla ühe institutsiooni võimupädevus. Terminoloogiatöö eripära eeldab paindlikku ja koostööaldist tegutsemist. Vältida tuleks ülekoordineerimist,  mis võib kaasa tuua absurdse olukorra, kus tööd juhivad mitmed koordinaatorid, projektijuhid ja muud palgaametnikud, sisuloojate osaks jääb aga endiselt vaid loomerõõm ning õilistav missioonitunne. Nõupidamise tulemuslikkuse üle on vara otsustada, jääb vaid loota, et sellest kujuneb arukas ja kaalutletud diskussioon.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming