Keelestrateegia mõttekusest kõrvaltvaataja pilguga

Mart Rannut, keelepoliitika professor

Selle aasta jaanuaris sai 20 aastat taasiseseisvumise ühe põhimootori, keeleseaduse vastuvõtmisest. See tegu tõukas tagant iseseisvumist ning oma keele, kultuuri ja riigi arengut, mõjus ka äratuskellana nii teistes Balti (vaba)  riikides kui ka mujal. Just keeleküsimuste valdkond tõi Eestile laiemat tuntust: meid väisas mitukümmend delegatsiooni, kes meie keelealase tegevusega tutvusid ja meile (kohati tarbetut) nõu andsid. Siinsetest keeleküsimustest sai omalaadne Nokia: just Eesti kompaktsuse, üldise kirjaoskuse ning kirjakeele kvaliteedi, aga ka seda pingestava segregeeritud sotsiaalse  lähteoleku tõttu oli võimalik katsetada ka teisi maid järjest rohkem vaevava lõimumisprobleemi lahendusi.

Haridusministrit nõustav Eesti keelenõukogu korraldas jaanuaris II keelefoorumi, mille eesmärk oli anda nõukogu poolt koostatud seiredokumendi põhjal hinnang aastatel 20072008 tehtule. Aruanne, mis on ka netis kättesaadav, on piisavalt detailne, tegevussuundi  on palju. Arusaamatuks jääb aga üldine eesmärk ning selleni jõudmise viis. Selle asemel saab lugeja saavutuste kohta teada, et Tartusse on rajatud keelehooldekeskus ning meie nimedega on midagi lahti. Osaliselt on süsteemitus seletatav 2004. aastal tehtud keelestrateegia eesmärgipüstituse ebaselgusega, sellest ongi võimatu aru saada. Mõisted, keelekorraldusmõõtmed  ja valdkonnad on segamini, mitmed seosed arusaamatud. Rõhud on paigast ära: strateegia põhitähelepanu on korpuskorraldusel, keelekeskkonna tegelik mootor staatuskorraldus leiab mainimist mokaotsast ja laiali pillutatud kildudena. Aruandes torkab silma raha jaotamise suvalisus: ilmselt ei lähtuta riigi vajadustest ja huvidest. 

Keelestrateegia hinnang meile tervikpilti Eesti keelekeskkonna ning selle ohtude kohta ei anna, mitmetes olulistes valdkondades on siiani puudu arenduskava ja visioon. Riigi keelelisi huvisid ega olukorda keeleliste inimõiguste vallas ei mainita. Seetõttu on ka mõistetav, et muukeelsete noorte märatsemine 2007. aasta aprillis on hoopis mainimata jäänud.  Strateegia elluviidud saavutuste pealkirja tagant avaneb sisuline tühjus, nt „Keelehariduspoliitika raport” (see peaks küll olema „Hariduse keelepoliitika aruanne”) sisaldab ainult statistilisi arve ja nende kommentaare, mis nende taga peitub ja mida tulevik toob, on puudu. Seda hoolimata kümnetest uuringutest, monograafiatest ja artiklitest, mis sel teemal kirjutatud!  Ilmselt HTMi ametnikud ei tea, mida Eesti teaduses tehakse. Keelestrateegia elluviimisraport ja tegelik elu on kaks eri maailma: ühelt poolt koostajate kõmisev kiidulaul iseenesele, teiselt poolt saamatus, sealhulgas HTMi põhivaldkonna, hariduse keeleküsimuste ümberkorraldamisel. Siiani jätkub meil kahe lahus haridussüsteemi okupatsiooniaegne  traditsioon. Vene koolide puhul on HTMi põhimureks vene emakeelega põhikooliõpilaste vene keele tase, mille mõõtmiseks korraldab Eesti riik eksameid ja tasemetöid, tunduvalt vähem tuntakse huvi eesti keele õpetamise olukorra vastu, kuigi just see on riigi peamine kohustus (keeleline inimõigus!). Tulemus 2008: pool keskkoolilõpetajatest  ei ole oma keeleoskusega kesktasemelgi. Ülikoolides, kuhu astuvad parimad, selgub veelgi hullem: osal pole eesti keel omandatud isegi algtasemel mitte, hoolimata uhkest pallide arvust keskkooli riigikeeleeksamil! Rahast otseselt puudust ei ole olnud, valdkond on saanud aastate jooksul toetust ligi pool miljardit, ent tihti pole selle kasutamisel arvestatud 

ühiskonna vajadusi ega huve. Teadlased on korduvalt juhtinud tähelepanu riigi saamatusele selles vallas: juba aastal 2001 hoiatati valitsust muulasnoorte mässude ohu eest, aastal 2002 tehti ettepanek peaministrile, et iga rahaeraldise mõttekuse kohta võiksid keeleteadlased hinnangu anda, aastal 2005 juhiti tähelepanu Integratsiooni Sihtasutuse töö ebakvaliteetsusele.  Tulemus: liialt tülikad teadlased kõrvaldati komisjonidest. Näiteks Eesti keelenõukogust, mis peaks andma ministrile keeleküsimustes asjatundlikku nõu, on tehtud klubi, lojaalne ja asjatundmatu „kummitempel”, kust roogiti välja teadmine keelepoliitika kohta. Pole siis imestada, et nõukogu heakskiidu said sellised totrused nagu valitsuse määrus kirjakeele normi  kohta, mis näeb ette trahvimise aktsendiga rääkimise, kogelemise ning häälikute z ja ž kasutamise eest, samuti keeleseaduses taas kakskeelsuse (sildid, teated, reklaamid) lubamine, ka mõttetu integratsiooniprogrammi koha pealt oli nõukogu suu lukus. Viimasel nõukogu koosolekul paigutati aga keelekaitse uue kavandatava strateegia struktuuris kirjakeele alla! Kas  tõesti ei ole kogu Tartu peal inimest, kes oskaks teha vahet keele kvaliteedi ja keelevaliku küsimustel?

Mis on siis ministeeriumiga lahti? Miks saab Tartu ülikooli ja eesti keele instituudi tööplaanidest äkki riigi keelestrateegia ning riiklikuks huviks mõne sõna päritolu uurimine? Suurt muidugi päästa ei anna, kui lähtutakse teadusvabast keelestrateegiast,  mille arusaamad esimese laulupeo aegsed, õrnalt on esindatud ka eelmise sajandi 30ndate mõttemaailm. Tänapäeva keelepoliitika ja keelekorralduse üldpõhimõtetest pole strateegia ning selle seire koostajatel aimugi. Viimane keelestrateegia aruanne, mis riigi vajadusi eirab, teeb nukraks. Seetõttu on ka karmid sõnad omal kohal. Kas nendest ka kasu on ning kas praegune minister, kes sõnades küll rahvuslik, jõuab keelepoliitika valdkonnas kunagi ka tegudeni, näitab aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht