Keelekeskkonna ja polüglottide müstifitseerimisest

Mõtteid Ungari keeletarga Kató Lombi raamatu puhul

SZILÁRD TIBOR TÓTH, TÜ Narva kolledži eesti keele lektoraadi soome-ugri keelte lektor

Kató Lomb, Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed. Ungari keelest tõlkinud Sander Liivak, toimetanud Sven-Erik Soosaar. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2016.

Kató Lomb oli sotsialistliku Ungari Rahvavabariigi üks ustavaid teenreid ja staare, esimesi sünkroontõlke, kes võis tõlkida 16 keelest. Ta elas pika elu: sündis 1909. aastal Lõuna-Ungaris Pécsis ning suri 2003. aastal. Tema isikut müstifitseeriti juba ta eluajal: polüglott Lomb oskab hulgaliselt keeli, tõlgib, õpetab, publitseerib … Hoian käes tema 1983. aasta omakirjastusel ilmunud teost „… nyelvekről jut eszembe …“ ehk „… keelte puhul meenub mulle …“. Tollal oli paljudel väärikatel kultuuritegelastel avaldamiskeeld, mitmed ungari kirjanduse suurkujud olid maha vaikitud, aga Lomb elas hästi, sõitis ringi välismaal, kirjastas oma raamatuid. Ka nüüd eesti keeles ilmavalgust näinud keelte õppimist populariseerivas raamatus „Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed“ ilmneb autori sügavalt konformistlik maailmapilt: juudi soost kommunist Lomb mainib 1945. aastat kui „vabanemist“, pidades silmas muidugi vabanemist sakslaste alt ja ühtlasi nõukogude võimu tulekut. Lomb on õppinud vene keelt hea meelega (vene keel oli tollal ühiskonna silmis vihatud süsteemi sümbol) ning väidab järgmist: „Ükski teine maailmakeel pole rahulikul teel vallutanud nii suurt maa-ala“ (lk 141). See on olnud juba raamatu tõlkijale liig mis liig ning ta on lisanud märkuse: „Tänapäeval võib siiski öelda, et vallutamine pole enamasti olnud rahumeelne“.

Kató Lombi tuntuse ja tunnustatuse taga ei olnud sotsialismiajal aga üksnes tema kommunistlik meelsus – keeleoskuse müstifitseerimine on palju üldisem nähtus. Lubatagu siinkohal omast elust näiteid tuua. Mina ei pea end üldse keeletargaks (nii nimetab ennast Lomb) ega polüglotiks, siiski on tuttavad, pooltuttavad ja võõradki hakanud mu keelteoskuse tõttu siiralt imetlust avaldama. Ikka on küsitud, et mitut keelt ma täpselt oskan. Sellele on raske vastata, pealegi tabab mind sellise küsimuse puhul pigem häbi kui uhkus. Kui väga peale käiakse, siis loen oma oskused üles: kõrgtasemel valdan ungari, eesti, vene ja saksa keelt, veidi halvemini soome ja inglise keelt ning veelgi halvemini udmurdi, läti ja poola keelt, slovakkia ning permikomi keele oskus jääb ikkagi algtasemele. Selle keelte jada peale kuulen kiidusõnu „tubli!“, „polüglott“ ning ülestunnistust „minul küll keelte peale sellist annet ei ole“ jne. Eriti imetlusväärseks on mind peetud Udmurtias, kui saadi aru, et oskan udmurdi keeles arvsõnu kasutada ja neid isegi käänata. Arvsõnu on aga ju teadagi kindel hulk ja neid pähe õppida pole üldsegi raske.

Inimesed imetlevad alati neid, kes neist rohkem keeli oskavad või on mõne haruldase keele mitteemakeelena ära õppinud, eriti aga neid, kelle pagasis on mitu keelt või palju keeli. Keeleteadlased väidavad siiski, et see, kes oskab oma emakeelt, ehk inimene, kes ei põe afaasiat, võib täiesti piiramatu hulga keeli ära õppida. Miks siiski tavaliselt palju keeli ei osata? Vastus on ülilihtne: selleks pole vajadust või pole aru saadud, et mitme keelega on elus lihtsam hakkama saada. Teinekord puudub võõrkeelte omandamise strateegia ja taktika. Laps õpib oma esimese keele ära ellujäämisinstinktist, üht keelt juba valdav inimene aga ei tunne, et teiste keelte oskus oleks hädavajalik, ja nii jäävadki need õppimata.

Baltimaade põliselanikest noored on võib-olla sellest kuulnud, et vene keele oskus on töölesaamisel suur eelis, kuid ei teadvusta seda siiski piisavalt – võidavad eelarvamused, rahvuslik uhkus, mugavus ja laiskus. Nõnda kipub välja tulema, et hea haridusega Eesti venelased võivad tööturul eestlastest edukamaks osutuda, sest valdavad riigikeele ja inglise keele kõrval ka suurepäraselt vene keelt, mida noored eestlased kas ei oska üldse või valdavad vaid üsna kasinalt. Olukord Lätis on samasugune. Ja hakataksegi vene keelt müstifitseerima: vene keel olevat raske, tähestik teistsugune, lisandub ka politiseerimine (kunagiste okupantide keelt ei ole vaja õppida jne).

Sedasama võib täheldada Ida-Virumaal, ainult et vastupidises keelesuunas. Ma ei unusta kunagi hetke, kui üks venekeelne noormees lahkus Narva kutseõppekeskuse keeletunnist sõnadega: „Mul pole seda teie Eesti poliitikat vaja“. Huvitav, mismoodi mina, sünni­pärane ungarlane ja Ungari kodanik, Eesti poliitikaga seotud olen … Narvas olen kogenud seda, et eesti keelt õpivad hea meelega narvakad, kes juba eesti keelt üsna hästi oskavad, ja need, kellel on soliidne ühiskondlik positsioon. Olukord tundub üsnagi absurdne: need, kes eesti keelt ei oska või oskavad halvasti ning kellele oleks riigikeele omandamine hädavajalik, eesti keelt ei õpi, õpivad aga need, kes ei peakski seda justkui enam õppima. Mõlemat rühma iseloomustab aga üks ja sama aspekt – ja see on eesti keele müstifitseerimine. Meemist, et eesti keel on üliraske, ei tahaks siin rääkida, kuigi lõpuks ometi peaks ka need uskumused ümber lükkama. Eesti keel ei ole ühestki maailma keelest raskem, vaid sama raske nagu iga teinegi keel. Kolme välte ja sellesarnaste asjade ületähtsustamine kuulub jällegi müstifikatsiooni valda. Lausa lugulauluna levib uskumus, et eesti keelt on Ida-Virumaal sellepärast võimatu ära õppida, et puudub keelekeskkond.

See mõttekäik võib isegi tõepärane tunduda, sest kui vaadata Narva või Kohtla-Järve rahvuslikku koosseisu või Ida-Virumaa tänavatel ringi kõndida, veendub igaüks, et eesti keeles ei ole seal võimalik suhelda. Ja siin tulen ma Lombi raamatu juurde tagasi. Nimelt on selle kuulsa sünkroontõlgi raamat hea vastuargument neile, kes usuvad, tahavad uskuda või lihtsalt kuulutavad, et keelekeskkond on keeleõppes esmatähtis. Lomb soovitab keeli nõnda õppida, et võtad sõnaraamatu, õpiku või ilukirjandusteose, loed iseendale ette, kirjutad sõnad välja, koostad sõnaperede ja fraaside loetelu, lased oma vigu parandada, kuulad raadiot, käid kinos, koostad tekste, vestled kas või iseendaga – ei, mingit keelekeskkonda ei ole ilmtingimata keeleõppimiseks vaja.

Mulle meenub Tartu ülikooli rootsi keele professor Stig Örjan Ohlsson, kes aastaid ülikoolis töötades ja Tartu kesklinnas elades eesti keelt ei osanud ega kasutanud. Ju ei läinud eesti keelt vanal heal Stigol vaja. Mina suhtlesin sõber Stigoga saksa keeles, mida ta valdas suure­päraselt. Ta oli väga huvitav ning haritud inimene, külalislahke, hea suhtleja, oskas palju keeli, kuid eesti keelekeskkond ei pannud teda eesti keelt kasutama. Germaani keelte asjatundjana ei näinud ta vist põhjust täiesti teist laadi keelde süvenemise nimel pingutada.

Ma ei vaidle vastu: keelekeskkond võib keeleõppimisel olla oluline soodustav tegur. Nagu kirjutab Lombki: „Ideaalne lahendus on muidugi intensiivne suhtlemine“ (lk 104). See aga, kes viitab oma keeleoskuse puudulikkuse põhjusena keelekeskkonna puudumisele, otsib ainult oma laiskusele vabandust – e-õpikud, interaktiivsed õppevahendid, sõnaraamatud, ajalehed, saated jms on igaühel käepärast. Pealegi võib õppida keelt ka traditsiooniliselt, isegi üksinda. Hea teejuht on selleks Kató Lombi pehmete kaantega ladus raamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar