Keel areneb pidevalt

Anto Raukas

Korrastatud oskuskeeleta ei ole Eesti Vabariigis mõeldav õppimine, õpetamine ja korralik uurimistöö.        Eesti keel areneb kiiresti ja eriti kiiresti muutub teaduskeel. See on ka loomulik, sest teadus ise areneb kiiresti ja viimastel aastakümnetel on kujunenud paljud täiesti uued teadussuunad, nagu näiteks küberneetika, geenitehnoloogia jpt. Või võtkem arvutiteaduse, kus terminoloogia loomisel tuli alustada peaaegu nullist. Kui aga vaadata minevikku, pole siin midagi täiesti uut. Eesti teaduskeele hoogne areng sai tuule tiibadesse alles Eesti Vabariigi  väljakuulutamisega 1918. aastal, misjärel sündisid keeleteadlaste ja teiste eriteadlaste ühistöös paljude erialade oskussõnastikud. Just seetõttu sai võimalikuks ka ennesõjaaegse Eesti entsüklopeedia väljaandmine, mis on tänini meie rahvuslikuks uhkuseks.  

Kuid eesti teaduskeel pole olnud kunagi nii ohustatud kui praegu, eriti inglise keele suure surve tõttu. Kõigile on hästi teada, et eesti keeles kirjutatu ei leia täisväärtuslikku hindamist teaduse rahastamisel. Eesti teadlaste sidemed teiste maade teadlastega üha kasvavad. Ühest küljest on see hea, kuid sellega  seoses on toimunud teadlaste võõrandumine oma rahvast ja emakeelest. Sageli näeme, et juba mõni aasta välisriigis stažeerinud noorteadlane ei oska kodumaal ennast enam korralikult väljendada. Seoses inglisekeelse õppe laienemisega kõrgkoolides hakkab ka osa õpet toimuma võõrkeeles ja me ei saa olla kindlad, et Tartu Ülikool jääb rahvusülikooliks. Pigem mitte!       

Kuid me ei tohi kunagi unustada, et eesti  teadus pole mitte ainult maailmateaduse osa, vaid ta on eelkõige meie rahvuskultuuri lahutamatu osa ning see seab meile kohustuse vääriliselt hinnata ja kasutada oma töös ja õpingutes riigikeelt. Korrastatud oskuskeeleta ei ole Eesti Vabariigis mõeldav õppimine, õpetamine ja korralik uurimistöö.       

Teaduskeele mõisted ja terminid peavad olema täpsed, lihtsad ja selged. Seda on võimalik saavutada vaid filoloogide ja erialaspetsialistide ühistöös ning siin kuulub jäme ots viimastele, sest paljudes valdkondades, näiteks elektroonikas või masinaehituses on  filoloogidel raske sisu taibata. Mis oleks saanud Eesti meditsiiniterminoloogiast, kui seda tööd poleks juhtinud prof Valdes ja selles poleks osalenud meie meedikute paremik?       

Minu erialal, geoloogias, on koostöö filoloogidega olnud viljakas. See algas juba väga ammu, kui Tartu Ülikooli geoloogia ja geograafia õppejõud tolleaegse eesti keele lektori, hilisema akadeemiku Johannes Voldemar Veski aktiivsel osavõtul panid aluse eestikeelsele geoloogia sõnavarale ja ilmutasid 1929. aastal brošüüri „Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu”. Rohkesti uusi  termineid nägi ilmavalgust „Eesti entsüklopeedias”. Pärastsõja-aastail valmis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi ning Keele ja Kirjanduse Instituudi ühistööna vene-eesti ja eesti-vene geoloogia sõnastik, mis ilmus trükist 1963. aastal. Kahjuks ei suutnud selle väljaande juhtivad toimetajad akadeemik Karl Orviku ja Ernst Nurm elimineerida liialt tugevat vene keele mõju ja sõnastikku ilmus palju ebaloogilisust. Näiteks kohustati  spetsialiste kirjutama, nagu vene keeleski, geograafilistest nimedest tuletatud stratigraafilisi üksusi häälduspäraselt (nt uenloki ladejärk versus Wenlocki ladejärk). Et nimede täpset hääldust oli mõnikord raske kindlaks teha, siis sündis rohkesti sõnaebardeid, nagu nt ländouveri versus Llandovery. Sama nõude kohaselt hakati ka näiteks Keila ladet kirjutama väikese algustähega, samal ajal kui Keila linn ja Keila jõgi kirjutati jätkuvalt suure  algustähega.   

Taasiseseisvunud Eestis kirjutati esialgu osa stratigraafilisi üksusi (lade, kihistu jne) suure algustähega, teine osa (ladestu, ladekond jne) väikese algustähega, mis tekitas segadust ja oli vastuolus üldkehtiva põhimõttega, et ühe ja sama klassifikatsiooni piires tuleb rakendada samu reegleid. Ja kust peaks mingi väljaande toimetaja-filoloog teadma, mis vahe on näiteks ladestul, ladejärgul ja ladestikul? Kümmekond aastat tagasi toimus Eesti  geoloogiaasutustes diskussioon stratigraafiaterminoloogia osas, kuhu kaasati ka Eesti juhtivad keeleteadlased. Viimased (nende seas ka ÕSi toimetaja Tiiu Erelt) kinnitasid, et teadusliku terminoloogia korrastamine on eeskätt erialaspetsialistide ülesanne. 27. detsembril 2001. aastal toimunud Eesti Stratigraafia Komisjoni koosolekul, kus osalesid ka keeleteadlased, võeti vastu üsnagi üksmeelne otsus,  mille kohaselt edaspidi kõigi stratigraafiliste üksuste kirjutamisel kasutatakse suurtähelist kirjaviisi, näiteks Siluri ladestu, Porkuni lade, Lontova kihistu, Lõo kihid, sest tegemist on ühtset hierharhilist süsteemi moodustavate PÄRISNIMEDEGA. Kõik stratigraafilised ja geokronoloogilised üksused kannavad nimesid, mitte nimetusi. Need pärisnimed tähistavad nähtusi, mis on oma liigis (kategoorias) ainsad ja kordumatud ning mille sisu on  rangete rahvusvaheliste reeglite järgi täpselt määratletud. Näiteks Ordoviitsiumi ladestu (aga ka Porkuni lade) on kindlalt määratletud ja ühene mõiste. Olemas ei ole ega saagi olla mitut Ordoviitsiumi ladestut, ühte Eestis, teist Austraalias ja kolmandat Hiinas. Seejuures on ladestu piirid ajaliselt täpselt kindlaks määratud ja vastavates otsustuskogudes kinnitatud. Selle poolest erineb näiteks geoloogiline Keskaeg (e Mesosoikum) inimajaloo  periodiseerimisel kasutatavast ebamäärase ajalise mahuga mõistest keskaeg, mida tuleb kirjutada väiketähelisena.       

Kahjuks ei ole mõnedel noorematel filoloogidel akadeemik Veski kasvatust ja pieteeditunnet ning kui Eesti entsüklopeedia tegemisel (vt 11. köide, lk 103 ja 105) sellest otsusest juhinduti, siis ÕSi tegemisel jätkus mõnel inimesel põhjendamatut jonni ja seetõttu leiame sellest teatmeteosest endiselt nimekujusid kambrium, devon, perm jne. ÕS 2006 on õpetajatele ja õpilastele koolis, aga ka ajakirjade keeletoimetajatele vastuvaidlematuks  juhindumiseks ja seetõttu on minu poole pöördunud paljud toimetajad ja kooliõpetajad küsimusega, mida teha, kuidas tekste parandada ja õpilasi õpetada. Eesti entsüklopeedias, juhtivates populaarteaduslikes ajakirjades (Eesti Loodus, Horisont) ja ka geograafiaõpikutes on need kõik kirjutatud suure algustähega. Võtkem näiteks üldmaateaduse õpiku gümnaasiumile (AS Bit, 2003), kus lk-l 26 on selgesõnaliselt kirjutatud: „Aegkonda,  mis on kestnud viimased 65 miljonit aastat, nimetatakse Uusaegkonnaks e Kainosoikumiks. See jaguneb omakorda kaheks suuremaks epohhiks Paleogeeniks ja Neogeeniks, ning Kvaternaariks ehk Antropogeeniks jne”. ÕSis kirjutatakse neid kõiki väikese algustähega, mis baseerub kahjuks erialasel asjatundmatusel.     

Rong on hoogsalt liikunud juba palju aastaid ja ÕSi käsul ta õnneks ei peatu! Ma ei kõnele siin Eesti ajalehtedest, mille keel on alla igasugust taset. Kuid ehk mõni keeletoimetaja loeb seda artiklit ja ka lehtedesse  ilmub peagi õige kirjapilt. Loodetavasti saab ilmselge viga parandatud ka ÕSi uues väljaandes.     

Eesti keel areneb kiiresti ja eriti kiiresti muutub  teaduskeel. See on ka loomulik, sest teadus ise areneb kiiresti ja viimastel aastakümnetel on kujunenud paljud täiesti uued teadussuunad, nagu näiteks küberneetika, geenitehnoloogia jpt. Või võtkem arvutiteaduse, kus terminoloogia loomisel tuli alustada peaaegu nullist. Kui aga vaadata minevikku, pole siin midagi täiesti uut. Eesti teaduskeele hoogne areng sai tuule tiibadesse alles Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aastal, misjärel sündisid  keeleteadlaste ja teiste eriteadlaste ühistöös paljude erialade oskussõnastikud. Just seetõttu sai võimalikuks ka ennesõjaaegse Eesti entsüklopeedia väljaandmine, mis on tänini meie rahvuslikuks uhkuseks. Kuid eesti teaduskeel pole olnud kunagi nii ohustatud kui praegu, eriti inglise keele suure surve tõttu. Kõigile on hästi teada, et eesti keeles kirjutatu ei leia täisväärtuslikku hindamist teaduse rahastamisel. Eesti teadlaste  sidemed teiste maade teadlastega üha kasvavad. Ühest küljest on see hea, kuid sellega seoses on toimunud teadlaste võõrandumine oma rahvast ja emakeelest. Sageli näeme, et juba mõni aasta välisriigis stažeerinud noorteadlane ei oska kodumaal ennast enam korralikult väljendada. Seoses inglisekeelse õppe laienemisega kõrgkoolides hakkab ka osa õpet toimuma võõrkeeles ja me ei saa olla kindlad, et Tartu Ülikool jääb rahvusülikooliks. 

Pigem mitte!       

Kuid me ei tohi kunagi unustada, et eesti teadus pole mitte ainult maailmateaduse osa, vaid ta on eelkõige meie rahvuskultuuri lahutamatu osa ning see seab meile kohustuse vääriliselt hinnata ja kasutada oma töös ja õpingutes riigikeelt. Korrastatud oskuskeeleta ei ole Eesti Vabariigis mõeldav õppimine,  õpetamine ja korralik uurimistöö. Teaduskeele mõisted ja terminid peavad olema täpsed, lihtsad ja selged. Seda on võimalik saavutada vaid filoloogide ja erialaspetsialistide ühistöös ning siin kuulub jäme ots viimastele, sest paljudes valdkondades, näiteks elektroonikas või masinaehituses on filoloogidel raske sisu taibata. Mis oleks saanud Eesti meditsiiniterminoloogiast, kui seda tööd poleks juhtinud prof Valdes ja selles poleks  osalenud meie meedikute paremik? Minu erialal, geoloogias, on koostöö filoloogidega olnud viljakas. See algas juba väga ammu, kui Tartu Ülikooli geoloogia ja geograafia õppejõud tolleaegse eesti keele lektori, hilisema akadeemiku Johannes Voldemar Veski aktiivsel osavõtul panid aluse eestikeelsele geoloogia sõnavarale ja ilmutasid 1929. aastal brošüüri „Valik saksa- ja eestikeelseid geoloogilisi oskussõnu”. Rohkesti uusi  termineid nägi ilmavalgust „Eesti entsüklopeedias”. Pärastsõja-aastail valmis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi ning Keele ja Kirjanduse Instituudi ühistööna vene-eesti ja eesti-vene geoloogia sõnastik, mis ilmus trükist 1963. aastal. Kahjuks ei suutnud selle väljaande juhtivad toimetajad akadeemik Karl Orviku ja Ernst Nurm elimineerida liialt tugevat vene keele mõju ja sõnastikku ilmus palju ebaloogilisust. Näiteks kohustati  spetsialiste kirjutama, nagu vene keeleski, geograafilistest nimedest tuletatud stratigraafilisi üksusi häälduspäraselt (nt uenloki ladejärk versus Wenlocki ladejärk). Et nimede täpset hääldust oli mõnikord raske kindlaks teha, siis sündis rohkesti sõnaebardeid, nagu nt ländouveri versus Llandovery. Sama nõude kohaselt hakati ka näiteks Keila ladet kirjutama väikese algustähega, samal ajal kui Keila linn ja Keila jõgi kirjutati jätkuvalt suure  algustähega. 

Taasiseseisvunud Eestis kirjutati esialgu osa stratigraafilisi üksusi (lade, kihistu jne) suure algustähega, teine osa (ladestu, ladekond jne) väikese algustähega, mis tekitas segadust ja oli vastuolus üldkehtiva põhimõttega, et ühe ja sama klassifikatsiooni piires tuleb rakendada samu reegleid. Ja kust peaks mingi väljaande toimetaja-filoloog teadma,  mis vahe on näiteks ladestul, ladejärgul ja ladestikul? Kümmekond aastat tagasi toimus Eesti geoloogiaasutustes diskussioon stratigraafiaterminoloogia osas, kuhu kaasati ka Eesti juhtivad keeleteadlased. Viimased (nende seas ka ÕSi toimetaja Tiiu Erelt) kinnitasid, et teadusliku terminoloogia korrastamine on eeskätt erialaspetsialistide ülesanne. 27. detsembril 2001. aastal toimunud Eesti Stratigraafia Komisjoni  koosolekul, kus osalesid ka keeleteadlased, võeti vastu üsnagi üksmeelne otsus, mille kohaselt edaspidi kõigi stratigraafiliste üksuste kirjutamisel kasutatakse suurtähelist kirjaviisi, näiteks Siluri ladestu, Porkuni lade, Lontova kihistu, Lõo kihid, sest tegemist on ühtset hierharhilist süsteemi moodustavate PÄRISNIMEDEGA. Kõik stratigraafilised ja geokronoloogilised üksused kannavad nimesid, mitte nimetusi. Need pärisnimed tähistavad  nähtusi, mis on oma liigis (kategoorias) ainsad ja kordumatud ning mille sisu on rangete rahvusvaheliste reeglite järgi täpselt määratletud. Näiteks Ordoviitsiumi ladestu (aga ka Porkuni lade) on kindlalt määratletud ja ühene mõiste. Olemas ei ole ega saagi olla mitut Ordoviitsiumi ladestut, ühte Eestis, teist Austraalias ja kolmandat Hiinas. Seejuures on ladestu piirid ajaliselt täpselt kindlaks määratud ja vastavates otsustuskogudes kinnitatud.  Selle poolest erineb näiteks geoloogiline Keskaeg (e Mesosoikum) inimajaloo periodiseerimisel kasutatavast ebamäärase ajalise mahuga mõistest keskaeg, mida tuleb kirjutada väiketähelisena.     

Kahjuks ei ole mõnedel noorematel filoloogidel  akadeemik Veski kasvatust ja pieteeditunnet ning kui Eesti entsüklopeedia tegemisel (vt 11. köide, lk 103 ja 105) sellest otsusest juhinduti, siis ÕSi tegemisel jätkus mõnel inimesel põhjendamatut jonni ja seetõttu leiame sellest teatmeteosest endiselt nimekujusid kambrium, devon, perm jne. ÕS 2006 on õpetajatele ja õpilastele koolis, aga ka ajakirjade keeletoimetajatele vastuvaidlematuks juhindumiseks ja seetõttu on  minu poole pöördunud paljud toimetajad ja kooliõpetajad küsimusega, mida teha, kuidas tekste parandada ja õpilasi õpetada. Eesti entsüklopeedias, juhtivates populaarteaduslikes ajakirjades (Eesti Loodus, Horisont) ja ka geograafiaõpikutes on need kõik kirjutatud suure algustähega. Võtkem näiteks üldmaateaduse õpiku gümnaasiumile (AS Bit, 2003), kus lk-l 26 on selgesõnaliselt kirjutatud: „Aegkonda, mis on kestnud viimased 65 miljonit aastat,  nimetatakse Uusaegkonnaks e Kainosoikumiks. See jaguneb omakorda kaheks suuremaks epohhiks Paleogeeniks ja Neogeeniks, ning Kvaternaariks ehk Antropogeeniks jne”. ÕSis kirjutatakse neid kõiki väikese algustähega, mis baseerub kahjuks erialasel asjatundmatusel. Rong on hoogsalt liikunud juba palju aastaid ja ÕSi käsul ta õnneks ei peatu! Ma ei kõnele siin Eesti ajalehtedest, mille keel on alla igasugust taset. Kuid ehk mõni keeletoimetaja loeb seda artiklit ja ka lehtedesse ilmub peagi õige kirjapilt. Loodetavasti saab ilmselge viga parandatud ka ÕSi uues  väljaandes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming