Kas mitmekesisus on väärtus?

Tuuli Raudla, Leene Korp

13. ja 14. juulil toimus Tartu lähistel Emajõe Suursoo kaitseala keskuses Tartu ülikooli semiootika osakonna korraldatud keskkonnaeetika ja loodusfilosoofia seminar. Üritus sai algtõuke möödunudsügisesest konverentsist “Väärtused ja konfliktid keskkonnaeetikas”. Kahtlemata mõjutab teadmine inimeste otsuseid. Kahelda võib aga selles, kas teadus suudab eetikat vahetult mõjutada. Arusaam eetilistest/ebaeetilisest on ilmne ühiskondlik konstruktsioon, mis sõltub mitmetest teguritest. Ning on keeruline välja selgitada, mis õigupoolest on keskkonnale kasulik või kahjulik, veelgi keerulisem on aga muuta teadusliku teadmise abil ühiskondlikke hoiakuid. Konverentsi kõige nimekam külaline, taani teadusloolane Claus Emmeche leidis, et eetilisuse sfäär kattub ning seega ka piirdub elu sfääriga. Keskkond hõlmab küll nii elusat kui elutut, kuid eetilisi otsuseid kivide kohta me siiski langetada ei saa (ei saa ju kuidagi öelda, et vulkaanikraatris pole kividel hea). Erinevate teadusharude valduste paikapanemiseks lõi Emmeche eristuse viit laadi kehade vahel (füüsikalisest kehast kuni biopoliitika ja tehnoloogia loodud küborgkehani) ning väitis oma klassifikatsiooni alusel, et näiteks biosemiootika hõlmab küll bioloogilist keha (elusolendeid) ning ka intentsionaalsusest puudutatud “loomakeha”, kuid ei suuda selgitada nn kultuurkehaga seotud probleeme ennekõike seetõttu, et selline keha on inimkeelest ja kultuurist juba lahutamatu. Sellesama klassifikatsiooni alusel näitas Emmeche, et eetika lähtepunktiks saab olla siiski vaid inimene, kes lähtub paratamatult enda väärtushinnangutest, mille seosed teaduslike tõdedega eluslooduse kohta ei ole otsesed.

Saksa teadlane Hans Werner Ingensiep, kelle uurimisvaldkondadeks on bioloogia filosoofia, keskkonna- ja metaeetika, rõhutas, et kirjeldatud teema puhul tuleb silmas pidada praktilist vaadet eetikale – fakti, et inimene paratamatult otsustab sageli teiste elusolendite saatuse üle, on tal selleks õigus või mitte. Oluline on leida tee humaanse suhtumise laiendamiseks keskkonnale, kombineerides kaasaegse bio- ja keskkonnaeetika põhimõtteid traditsioonilise, kantiliku personalismiga, nii et ka taimi peetaks väärtuslikuks nende endi pärast, mitte üksnes utilitaarselt.

Nõnda põikas Ingensiep eemale vaidlusest keskkonnaeetikaalase diskursuse keskse mõiste “iseväärtus” üle, mida kõiges elusas kord öeldakse olevat, teisal jälle täielikult eitatakse, nimetades tavaliselt põhjuseks vaatleja vajalikkuse. Ingensiep leidis oluliste eetiliste probleemide ümbersõnastamiseks tee, mis loomult lähtub ikkagi inimesest – eetika kohta käivaid küsimusi ükski muu olend lihtsalt ei esita.

Samalaadselt ohtlikule ja äärmuslikule inimese eristamisele muust loodusest on ummiktee ka sootuks vastupidine tendents – üleliigne sarnasuste otsimine. Siin kipub teadus tihtilugu figureerima ammendamatu tõsiasjade allikana, milles leiduva juhuslikke kilde kasutatakse oma isiklike väärtushinnangute tõestamiseks. Heike Baranzke Bonni ülikoolist tõi siin näitena tuntud tõsiasja inimese ja teiste primaatide DNA ülimast, ligi saja protsendini küündivast sarnasusest. Ainuüksi nimetatud fakti põhjal eetilisusega seotud järelduste tegemist pidas ta äärmiselt lühinägelikuks. Eriti arvestades vähem tuntud asjaolu, et näiteks banaani DNA on meie omaga sarnane umbes viiekümne protsendi ulatuses. Nõnda ongi oluline küsida, kuidas niisugust pimedalt faktikeskset kallutatust vähendada – ning küsija võiks seejuures olla ka teadus ise. Samalaadsete sarnasuste ja erinevuste väljahüüdmine aga kannab vältimatult küsimust eetilisusest.

Kuna sel moel kirjeldatud ja keelevõimest tulenev vältimatu erilisus muudab eetika kohta küsimise paratamatult inimesekeskseks ning tühi teadusfakt võib hinnangutele mõjuda lammutavalt, asuti seminaril otsima ja kirjeldama hoopis võimalikke lähtekohti, mida eetilisust nõudvate küsimuste lahendamiseks kasutada võiks.

Ühe lähtepunkti pakkus välja Heike Baranzke, kes mõtiskles Šveitsi põhiseaduses määratletud väärikuse (dignity / die Würde) mõiste üle. Seaduselõigu eesmärk on geenitehnoloogia kasutamisele eetiliste piiride seadmine ning Baranzke leiab, et väärikus on seal kasutusel kahes eri tähenduses: üks neist kehtib vaid inimese kohta, teine haarab enda alla kõik loomad, sealhulgas ka inimese. Teoloogina leiab Baranzke sellise liigituse juured piiblist: loomisloost saab nimelt tuletada eristuse bonitas’e ja dignitas’e vahel. Bonitas  hõlmab kogu loodut, sest öeldud on: “Jumal nägi, et see on hea”, dignitas aga lähtub asjaolust, et inimene on loodud Jumala näo järgi, mis teeb ta vastutavaks muu loodu ees, kuid ei tõsta teda loodusest kõrgemale. Vana Testamendi rakendamine eetiliste probleemide lahendamiseks on Baranzke jaoks üks mitmetest võimalikest teedest, mida mööda käia. Piibli valimine seaduste aluseks on õigustatav fundamentaalse rolli tõttu lääne kultuuris valdavate väärtushinnangute väljakujunemisel.

Kalevi Kull ja Kaie Kotov Tartu ülikooli semiootika osakonnast pakkusid teise võimaliku baasina diversiteedi mõiste – mitmekesisusest võiks kõnelda kui alusväärtusest. Nõnda saabki öelda, et süvaökoloogia semiootiline edasiarendus, mida on sõnastada võtnud lisaks eelnimetatutele veel Riste Keskpaik, pakub eetiliste otsuste lähtekohaks arvestamise diversiteedi püsimise ja kosumisega. Niisuguse alusväärtuse tunnistamine võimaldab anda inimtegevusele hinnanguid ning võtab ära võimaluse väita, et me nagunii ei tea, mis on loodusele hea või halb. Oluline on siin ka see, et ehkki teaduskeel juba oma loomult väldib väärtuste väljatoomist (see tähendab ka osutamist diversiteedile kui alusväärtusele), saab eelkirjeldatud järeldusele jõuda just nimelt teaduse kaudu. Mitmesugusus asub ju kõikjal, nii inimkultuuris kui sellest väljaspool, samas ei kinnitu see ühelegi objektile, olendile ega liigile üksikult. Siin saab teadusest ühiskondlike tõekspidamiste toel alus meie igapäevaeetikale.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming