Kas boheemlus või aktivism?

Vahur Linnuste

Mati Unt ja Arvo Valton tõstavad mind esile seoses mu esseekogumikuga ?Uued tuuled teatris ? ühiskonnaarengu mõjutamise võimalus? kui legendaarset isikut 1970ndate-1980ndte Pariisis (Sirp 11. II 2005). Arvo Valton räägib oma novellide esitamisest minu prantsuskeelses tõlkes paarikümne inimese ees minu pool Pariisi vanalinnas  novembris 1976 koos flöödimängu ja veiniga. Ta ütleb, et ?Vahur Linnuste isiku kaudu avanes minule tõeline ja mitte demonstratiivne boheemlus?. Kui üks mu prantsuse sõpru kuulis, et mind on boheemlasena esitatud, reageeris ta teravalt selle vastu, öeldes, et boheemlane pole ma kunagi olnud. Arvan ise ka, et boheemlus on midagi muud kui mu tolleaegne tegevus Pariisis. Käsitlen ise boheemlust oma mainitud raamatus seoses Valle Incláni draamaga ?Boheemia valgus?. Peategelane on selles Hispaania rahvusteadvuse kujunemises suurt rolli mänginud poeet, kes kõrgesse ikka jõudes jääb pimedaks ja elab suures vaesuses. Oma vanade raamatute müügist saadud raha eest läheb poeet koos teda imetlevate sõpradega rahasaamist kirjandusrahva kõrtsides sisse õnnistama, mis raha juurdesaamisel pikeneb mitmepäevaseks ja lõpeb poeedi traagilise surmaga. Ka Puccini ooperi ?Boheem? peategelane Rodolfo on majandusliku häda küüsis ega tea, kust saada raha toa kütmiseks ja kõige lihtsamaks eineks. Boheemlus on esitatud majandusliku probleemina: kust saada raha edasielamiseks vaimselt ja füüsiliselt täisväärtusliku inimesena?

Minu olukord Pariisi ülikooli eesti ainete dotsendina oli sellisele boheemlusele vastupidine. Olin just ostnud ühes Pariisi vanalinna XVII sajandi härrashoones pool esindussaali koos kõrvalruumide ja kolme nende all asuva võlvkeldriga. Juba sissekäik oli esinduslik-ajaloolise hoone peaukse kaudu. Eesmärgiks oli need ruumid välja ehitada mitteametlikuks eesti kultuuri- ja poliitiliseks keskuseks, kuhu olnuks võimalik arvukalt inimesi kutsuda mõttevahetusteks ja kontaktide loomiseks. Tegin suuri pingutusi, et ostuks vajalikku raha säästa. Hüpoteeklaenu saamiseks aitasid kaasa Arvo Hormi Stockholmist saadetud tõendid Eesti Rahvusnõukogult, kelle esindajaks ja prantsuskeelse bülletääni väljaandjaks ma olin. Väljaehitamisel osalesin üsnagi ulatuslikult omaenda füüsilise tööga. Kogu see üritus sellistes mõõtmetes oli algatatud Eesti probleemide ja taotluste esiletoomiseks ja mitte mu isiklikuks äraelamiseks, mis oleks saanud jätkuda lihtsamas vormis. Eelnenud oli pealegi samalaadne tegevus mu tollase elukaaslase Maire Männiku avaras skulptoriateljees Montparnassil 1960ndatel.

 

Seos Eestiga

 

Iseloomulik mu võlvkeldri-kokkutulekutele oli, et need toimusid eranditult eesti ainestikuga seonduses. Üks järgmisi, kellega koos mu samalaadne üritus pärast Valtonit toimus, kui sisetrepp võlvkelrisse laskumiseks oli rajatud, oli Kalju Raid, helilooja ja baptistlik kirikuõpetaja Torontost. Tal oli kaasas t?ello, millel ta esitas mitu oma helitööd ?Largo?ga? eesotsas. Ta oli meeldivalt üllatunud, et mul oli olemas ta Ameerika Ühendriikide avangardmuusika keskuses Aspenis 1950ndate keskel esitatud puhkpillikvintett, mida saime kuulata lindilt. Veini maitsmine kuulus ka selle võlvkeldrikontserdi juurde koos sõnavõttude ja vestlustega, ka kultuurilise ja poliitilise situatsiooni kohta Eestis ja paguluses. Osalejaskond oli Valtoni õhtust märksa suurem ja haaras inimesi ka Prantsuse riikliku teadusinstituudi ringkonnast, rääkimata paarist prantsuse arhitektist ja nende sõpradest, kes mind ruumide väljaehitamisel olid aidanud professionaalselt.

Kokkutulijate ringid laienesid nii kultuuri kui ka poliitika suunas. Omamoodi kõrgpunktideks kujunesid eesti luule ja muusika nädalad 1980ndatel, mida ma korraldasin koostöös Pariisi ülikooliga, kohale kutsudes osalejaid ja kõnelejaid ka väljastpoolt Prantsusmaad. Põhimõtteks oli, et väljast saabunud inimene peab oma ettekande ülikooli ruumides ja et ülikooli enda ja prantsuse inimesed tulevad kõnelema võlvkeldrisse. Ülevaks hetkeks kujunesid Ilmar Laabani häälutused, kuhu kutsusin kohale ülikooli helitehniku oma aparatuuriga. Helitehnik esitas Laabani kolm omahäälset salvestust, millele Laaban neljanda juurde häälutas oma loomuliku häälega. Neli häälutust kõlasid samaaegselt, nagu keelpillikvartetis ? Laabani täiesti originaalne lisand kõlaluulele. Samal õhtul kõneles võlvkeldris ka soome-ugri kateedrijuhataja Jean-Luc Moreau oma ?kolmest kohtumisest eesti luulega? Ivar Ivaski, Jaan Kaplinski ja meie rahvaluule näol.

Pariisi tähtsaima sümfooniaorkestri Orchestre de Paris tegevdirektori Hervé Desarbre jaoks, kes lepinguid esinejatega (dirigendid, solistid) sõlmis ja repertuaari kindlaks määras, sain korraldada eriõhtu eesti heliteoste salvestuste kuulamisega, esile tõstes Anti Marguste Eestis vähe mängitud teist sümfooniat (koos meeskooriga) Kuldar Singi ja Arvo Pärdi kõrval. Kui hiljem kohtasin sama direktorit, ütles ta, et järgmisel Neeme Järvi sümfooniaorkestri dirigeerimisel saab ta juba ette panna, et ta esitaks ühe eesti helitöö. Eestile soodsat arengut mõjutas, et perestroika oli hoogsalt käiku läinud ja Eestist räägiti juba kui omaette maast. Dirigeerima kutsutud oli hiljem ka Paavo Järvi.

Sageli Eestis viibinud Harry Oldi kaudu oli mul võimalik saada salvestusi eesti uusloomingust täies ulatuses, ka prooviettekannetest. Meie kunsti arengu jälgimiseks oli mul kasutada Eestist Imant Rebasele Sotckholmi Balti Instituudi käsutusse saadetud 400 diapositiivi. Eesti kirjanduse tutvustamisel oli põhimaterjaliks meie modernistlike autorite Arvo Valtoni, Mati Undi, Toomas Vindi, Rein Saluri, Vaino Vahingu, Andres Ehini, Toomas Liivi, Jaan Kaplinski, klassikutest Jaan Oksa mu enda prantsuskeelsed tõlked. Lisandus Ilmar Laaban, kellelt oli ka ta enda prantsus- ja saksakeelseid tõlkeid.

 

Oma kulu ja kirjadega

 

Poliitilistel arutluskoosolekutel oli sageli kohal mu kolleeg Charles Urjewicz, prantsuse sotsialistliku valitsuspartei juhtivjõud Ida-Euroopa küsimustes. Ta oli ka läänemaailmas esimene valitsuspartei esindaja, kes minult saadud andmete põhjal 1990. aastal kiirustades Eestisse sõitis esimese sotsiaaldemokraatliku erakonna asutamiskoosolekule tolleaegse N Liidu sfääris. Poliitilise aktiivsuse kaasamine võlvkeldri üritustesse oli minu poolt seda loomulikum, et olin eelnevalt tegev olnud Eesti Rahvusnõukogu esindajana Prantsusmaal, andes välja ka prantsuskeelset bülletääni Bulletin d?Estonie ? Presse Balte nii Rahvusnõukogu kui ka mu enda koostatud materjalide põhjal. Samuti olin olnud Kaarel Robert Pusta vahendusel Eesti esindaja Ikestatud Rahvaste Pariisi Komitees, niikaua kui see Ameerika Ühendriikide toetusel tegutses oma elegantsetes ruumides Avenue Montaigne?il eksministrite Aueri (T?ehhoslovakkia) ja Gafencuga (Rumeenia) eesotsas.

Sellist kaugeleulatuvat aktiivsust kultuurilisel ja poliitilisel alal ei saa kuidagi boheemluseks pidada vaid selle tõttu, et kokkutulekutel veini serveeriti ja vesteldi. Analoogia pakuvad pigem diplomaatilised suursaatkonnad, erinevusega siiski, et luksuslikkus puudus ja võlvkeldrite lõplik väljaehitamine aeglaselt edenes. Mu eripära oli aga eriti, et nii jooki kui ka köögitoimkonna korras valmistatud sööki pakkusin omaltpoolt isiklikult, omaenda kulul, milleks taldrikuid ja klaasegi mul oli poolsada ? ehkki Laabani häälutuste puhul osalejate arv kuuekümneni tõusis. Boheemluseks ei saa ju pidada ka seda, et ma Eesti Seltsi tavakokkutulekutel käisin või oma kursusi ülikoolis tihti pidasin kampsunis, nagu ka kateedrijuhatajat Jean-Luc Moreau?d oma loengutel peaaegu alati kampsunis võis näha. Esinduskokkutulekute jaoks oli mul ju ikka esindusülikond.

Veine tõin puhkusereisidelt naastes autoga maalt otse tootjate käest, välja otsides vähe konservante sisaldavaid veine. See läks 1970ndatel ja 80ndatel Prantsusmaal kiiresti raskemaks, aga oli kauem võimalik Hispaanias ja Itaalias, kus koguni veel ka naturaalkäärimisega veine võis leida. Kui suvepuhkusel Lõuna-Korsikal Monaccias leidsin mehe, kes tegi naturaalkäärimisega agrobioloogilist külaveini, siis võtsin seda kõhkluseta Pariisi kaasa nii palju kui mu kämpingauto välja kannatas, 550 liitrit. Mu enda alkoholitarvitus oli seejuures mõõdukas. Oma veinikeldri varudest jõin ise ära küll üsna väikese osa ja peaaegu mitte kunagi üksi. Kangeid alkohole ma paar aastakümmet üldse ei tarvitanud. Hommikuti asusin tööd jätkama üsnagi vara, sest ülikoolikursuste kõrval olid mul mitme ala süvauuringud pidevalt käigus.

 

Valtoniaadid Pariisis

 

Veel nõukogude ajal pöördus Arvo Valton mitmel korral tagasi Pariisi, seoses nii oma teoste kirjastamisega kui ka osalemisega programmides. Minu ülikoolikursuse raames pidas ta uusi andmeid sisaldava loengu soome-ugri rahvaste represseerimise kohta N Liidus. Toimus terve Valtoni päev Alain de Castries? eramus mitme ülikooli kirjandusala õppejõu osalusel. Et minu tõlgetest alguse saanud Valtoni entusiastide ring kiiresi laienes, tekkis Arvo võimest oma tippnovellides ühte sulatada igas inimeses peituvate ihade ja soovide vastuolu tegelike elutingimustega nii, et tekib uus reaalsus, milles kõik muutub võimalikuks. Alain de Castries iseloomustab Valtoni sellist kirjanduslikku vormelit kui absurdi näilisust, mina ise käsitlesin seda oma ettekandes vastuvaidluse ja utoopiana.

Lõpp-punktiks Arvo Valtoni minupoolsele vahendamisele Pariisi ülikoolis kujunes terve Valtoni päev 5. VI 1990 Ida Keelte ja Ida Tsivilisatsioonide Instituudi pidusaalides Louvre?i vastas Seine?i kaldal. Esitamist leidsid ta teoste järgi tehtud lühifilmid, ettekanded olid programmis Alain de Castrie?lt, nende ridade kirjutajalt ja Eevi Nivankalt Helsingi ülikoolist (Valtoni aforismid). Pikema ettekande oma taotluste ja arendustehnika kohta pidas Valton ise eesti keeles, tõlkega minu poolt. Suur saal oli osalejaist tulvil, seda enam, et ülikool pakkus lõpetuseks vastuvõtu ?ampanjaga. Kohale oli ilmunud kirjastuste esindajaid, aga eriti austavana Nobeli laureaat Milan Kundera, kelle kohta liikus kuuldus, et ta elas eraldunult, end vastuvõttudest  ja isiklikest kontaktidest eemale hoides.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming