Kalju Leht jälle targemaks

Peeter Olesk

  Tarkus koguneb teatavasti aastatega. Omaaegses mõistes filoloogiakandidaadil, praeguse nomenklatuuri järgi PhD-l Kalju Lehel sai 1. I neid aastaid 80. See on suur number, sajale märksa lähemal kui poolele sajandile.

Kalju Leht on küll vana koolimees, kuid minu jaoks mitte koolipapa. Ta on teinud seda, mille pealt on kasvanud mitu põlvkonda. Teinud ise ja võtnud ka teised kaasa. 1960. aastate keskpaigaks polnud Eestis põrmugi enesestmõistetav, et emakeelne haridus tuleb anda eestikeelsete originaalõpikute järgi. Mitmetes ainetes polnud see nõnda ka mitukümmend aastat hiljem. Venestamine ja sovetiseerimine käisid koos, teineteist võimendades ning süvendades.

Kalju Lehe teeneks on koos põlvkonnakaaslase Ott Ojamaaga gümnaasiumiõpik “Väliskirjandus” (1965), mida aastani 1988 ilmus 13 trükki. See õpik ei ole tõlgitud ega kustki maha kirjutatud. Ja William Shakespeare’i 66. sonett, erakordselt aktuaalne tänaselgi päeval, ilmus tolle õpiku autorite pisut vanema eakaaslase Harald Rajametsa tõlkes sessamas õpikus 10 aastat varem kui tuli trükist Shakespeare’i “Kogutud teoste” 7. köide (1975).

Eesti ja vene kirjanduse õpikute kirjutamine ning koostamine ei käinud samamoodi ega olnud nii järjepidev. Miks? Mul ei ole Kalju Lehe vastust, mul on professor Harald-Heino Peebu vastus. Kui ta, minu õpetaja ja hilisem väga lähedane perekonnasõber, hakkas lugema eesti kirjanduse ajalugu alates aastast 1940, ütles ta kohe alguses: seda tema lugeda ei taha. Ühegi mu enda loetud aine kohta ei ole ma öelnud nõndaviisi mitte kunagi…

Kuid õpikuid on vaja iga korra ajal ja Kalju Lehe ajalooliseks teeneks Ferdinand Eiseni selja taga ongi algupäraste õpikute osakaalu suurendamine. Muu hulgas ka ses mõttes, et see andis loovat tööd inimestele, kes nägid kooli pigemini oma laste pealt kui koolitunni seest.

On Kalju Lehe elutöös teinegi aspekt. Kosmose alistamine – võigas väljend küll, sest me ei valda ju kosmost, kuid just niipidi seda väljendit omal ajal tarvitati – tekitas matemaatikute puudujäägi. Ning siis ilmnes, et pöörane arvutamine ajab ühiskonna hulluks. Mäletan seda Kalju Lehe juttudest Novosibirski kohta. Oli vaja kategoorilise determinatsiooni tasakaalustamist kunsti kaudu. Siit siis esteetilise kasvatuse printsiip, mis on olemuselt interdistsiplinaarne ja mida saab järelikult viia läbi ainult iga-aastases sõjas õpetajate koormuse jne pärast. See sõda kestab kauem kui 100 aastat.

Kuidas vaatab 80 aastane koolimees haridusasjadele praegu, ei oska ma öelda, sest ma olen märksa noorem. Mul pole seda kogemust. Pragmatism valitseb ja pragmatism on alati julm. Romantika ei pruugi seda olla. Romantik loodab.

Lootkem siis, et ka Kalju Leht loodab.

Tähtveres jõulu teisel pühal 2005  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht