Kaks kasulikku käsiraamatut

Toomas Paul

Ajakiri Eesti Kirik koondsisukord 1950 ? 2000. Koostanud Aive Haljand, Krista Reimann ja Signe Pärt. Tallinna Pedagoogika­ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, 2005. Kiriku laulu- ja palveraamatu konkordants. Koostanud Siret Rutiku. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005. Koguja sedastas juba ligi kolm tuhat aastat tagasi: ?Sest raamatute tegemisel ei tule otsa ja suur lugemine väsitab ihu ära? (Kg 12,12). Vahepeal ei ole olukord paranenud. Raamatuid tuleb aina juurde. Et leevendada lugemise vaeva, täpsemini küll ? ülesleidmise vaeva ?, tuleb kirjutada uusi raamatuid, mis aitaksid orienteeruda.

Sel kevadel on trükist ilmunud kaks käsiraamatut, mis kaardistavad vaimuliku kirjavara  sisu. TPÜ akadeemiline raamatukogu on andnud välja teose ?Ajakiri Eesti Kirik koond­sisukord 1950 ? 2000?, mille on koostanud Aive Haljand, Krista Reimann ja Signe Pärt, S. Pärt oli ka koos Aurika Kruusiga toimetajaks. 320-leheküljeline raamat hõlmab 5655 kirjet.

 

Väliseestlaste usuelu

 

Kodueestlasele oleks vist vajalik öelda mõni sõna taustast. Esimene Eesti Kiriku number ilmus 1950. aasta detsembris. Johannes Oskar Lauri, kellest sai 1957. aastal piiskop, kirjutas seal (artiklis ?Kiriku ülesanded paguluses?) tundeküllaselt: ?Kes suudaks kirjeldada pagulaste esimesi jumalateenistusi suures maailmalinnas Berliinis, kus pisikestest keskustest tulnud kaasmaalased kogunesid vaiksesse jumalakotta keset maailmalinna kära. Seal kõlasid tuttavad eesti koraalid ja palvetajate huuled lugesid vaikselt ja hardumusega oma emakeelseid palveid. Tükk kodumaad võõrsil, see oli ja on pagulaskirik. Temale annab pagulane oma südame ja hinge, et edasi võiks püsida side, mis oli loodud kodumaal kirikuga.?

Kirik oli põgenikele väga oluline vaimne side minevikuga ja omavahel. Kohe pärast seda, kui eestlased olid enam-vähem oma paguluse olukorraga kohanenud, hakkas 1947. aastal Geislingenis Saksamaal ilmuma Aleksander Hinno toimetusel kuukiri Kirikuleht. Hiljem, kui suurem osa eestlasi oli Saksamaalt edasi rännanud, jätkas Kirikulehe väljaandmist Münchenis Konrad Veem (temast sai  1971. a EELK peapiiskop Stockholmis) Luterliku Maailmaliidu toetusel. Rootsis ilmus 1947. aastast Jakob Aunveri toimetamisel Kodukirik. Nende bülletäänide väljaandmine lõppes koos pagulaskonna hajumisega erinevatele maadele.

Teatavasti alustas 1932. aastal Eesti Vabariigis ilmumist nädalaleht Eesti Kirik. Selle vastutav ja tegevtoimetaja oli kuni lehe sulgemiseni 1940. aasta septembris J. Aunver. Kui 1950. aastal hakati paguluses välja andma ajakirja Eesti Kirik, sai taas selle tegevtoimetajaks Uppsalasse asunud J. Aunver. Vastutav väljaandja oli Sven Danell (mälestusteraamatu ?Kuldrannake? autor), toimetusse kuulusid J. O. Lauri, A. Hinno, Manivald Heinam, Richard Koolmeister, Karl Raudsepp, Friedrich Stockholm, Jaak Taul ja Arthur Võõbus.

Toimetaja seadis uue ajakirja ülesandeks kõigepealt sidepidamise kiriku keskuse ja selle üksikute osade vahel maailmas, püüdes neid üksteisele lähemale tuua ja ühtlasi oodates kogu kirikurahvalt rohket kaastööd ja kindlat poolehoidu. Algul ilmus Eesti Kirik 28-leheküljelise kuukirjana. Aastal 1975-1976 oli toimetajaks K. Veem, 1976. aasta septembrist R. Koolmeister.

Ametit üle võttes kirjutas R. Koolmeister: ?Ainsaks kogudusi ja ametikandjaid ühendavaks ajakirjaks on ?Eesti Kirik?. See on ka ainukeseks võimaluseks kogudustele ja õpetajatele globaalses ulatuses sõnavõtmiseks kiriku, koguduste ja usu probleemide arutamiseks… Veel on töötegijaid olemas, veel on neid, kes on valmis seda tööd toetama.? Tal oli põhjust korrata sõna ?veel? ? mida aeg edasi, seda hõredamaks jäi nende ring, kes ajakirjale kaastööd tegid või seda tellisid ja lugesid. Eestist põgenes 1944. aastal üle poole luterlikust vaimulikkonnast ja just aktiivsem osa. Poole sajandi pärast on neist väga vähesed veel alles. See kajastub selgesti ka ajakirja sisu muutumises: kui algul on rohkesti sisukaid artikleid, siis lõpupoole leiab peamiselt pagulaste seltskonnakroonikat (vabariigi aastapäeva ja emadepäeva tähistamised jms).

Pärast R. Koolmeistri surma (5. VI 1981) tehti põhimõtteline ümberkorraldus: vastutavaks väljaandjaks sai peapiiskop K. Veem Stockholmis ja moodustati ülemaailme toimetuskolleegium, kuhu kuulusid Rootsist Elmar Tõldsepp, Kanadast K. Raudsepp ja Oskar Puhm, Inglismaalt J. Taul, Saksamaalt Toomas Põld, Austraaliast Einar Kiviste, USAst Rudolf Kiviranna, Rudolf Reinaru ja A. Võõbus. Seda kolleegiumi on tulnud järgneva paarikümne aasta jooksul korduvalt uuendada.

 

Rikkalik varamu

 

Eesti Kiriku üksiknumber maksis ilmuma hakates 1.25 Rootsi krooni, aastal 2000 aga 5 Kanada dollarit. 1981. aastast, tingituna trüki- ja postikulude pidevast tõusust, hakati ajakirja välja andma korra kvartalis, iga number 48 lehekülge. Nii ilmus Eesti Kirik Stockholmis kuni 1988. aasta lõpuni K. Veemi juhtimisel, tegevtoimetaja oli Ervin Pütsep. 1989. aastal viidi toimetus ja talitus Torontosse. Peapiiskop K. Veem kirjutas põhjenduseks: ?Ajakiri on EELK Konsistooriumi häälekandja ja Torontos asuvad EELK piiskop ning kaks Konsistooriumi assessorit. Kanada koguduste elav kirikuelu moodustab iseenesest soodsa tausta ajakirja vaimule, mis kajastub loodetavasti ka ajakirja veergudel.? Vastutavaks toimetajaks sai piiskop K. Raudsepp, tegevtoimetajaks Lilian Tõnisson. Pärast K. Raudsepa surma (18. VI 1992) sai vastutavaks toimetajaks peapiiskop Udo Petersoo, tegevtoimetajaks 1996. aastast Valdek Raiend.

Viiekümne aasta jooksul trükitud ajakirjanumbrid on rikkalik varamu, milles orienteerumine oli seni väga vaevaline. Igal numbril on küll sisukord, aga ei ole aasta kokkuvõtteid, seega tuli mida tahes otsides läbi lehitseda kogu materjal. Nüüd on maastik korralikult kaardistatud.

Koondnimekirja sisuline ülesehitus on rubriigipõhine: pagulaskirik, kirikutegelased, kirjastustegevus jne. Suureks kasuks on olulisemate artiklite juures lühike sisukirjeldus. Lisaks artiklikirjetele on nimestikul autoriregister ja personaaliaregister, mis sisaldab ka kõik tekstis mainitud isikud ja fotodel olevad persoonid. Personaalialoend on mahukam kui nimestik ise.

Arvestades sellega, et tegemist on pagulaselu üsna olulise külje kroonikaga, on valminud koondnimekiri Eesti Kiriku kõigile kasutajatele hindamatu väärtusega abivahend, olgu kasutajaks väliseestlaste kiriku- või kultuurilugu uuriv teadlane või lihtsalt perekonna saatuse vastu huvi tundja, kes tahab oma sugulaste tegemiste kohta teavet leida.

 

15 ?saatanat?

 

Teine tulus teos on Siret Rutiku koostatud ?Kiriku laulu- ja palveraamatu konkordants? (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, 416 lk), mis on ilmunud Eesti Teadusfondi, Põhja-Elbe kiriku ja Eesti Hümnoloogia Seltsi toetusel.

Kui piiblikonkordantse on koostatud alates XIII sajandist, siis esimesed lauluraamatu (sõna)konkordantsid pärinevad alles XVII sajandi teisest poolest. Põhjuseks on lauluraamatute pidev ja sage muutumine, erinevalt piiblist, mille uued, märkimisväärselt revideeritud tõlked ilmuvad suhteliselt harva, on kirikulauluraamatud kogu oma ajaloo vältel pidanud läbi tegema pidevaid ümberkorraldusi, parandusi, muutmisi jmt.

S. Rutiku sõnakonkordants on koostatud täielikkuse põhimõttel: sellesse on koondatud kogu luterliku kiriku 1991. aastal trükitud ?Kiriku Laulu- ja Palveraamatu? (KLPR) lauluosas (numbrid 1 ? 473, 476, 477) sisalduv sõnavara. Eriti hea on see, et viimseni iga sõna esinemine on näidatud koos lausekontekstiga. Märksõna järel antakse sulgudes ka selle esinemissagedus. Nii näiteks saab teada, et kiriku praeguses lauluraamatus esineb sõna ?Jehoova? 10 korda, sõna ?kurat? aga 11 korda ja ?saatan? 15 korda!

Kahtlemata on sellisest raamatust kõige rohkem kasu lauluraamatu uuendajatel, kas või selleks, et edaspidi vältida mõningate trafaretsete fraaside liigset kordumist. Samuti aitab ta vaimulikul ja kirikumuusikul leida üles temaatiliselt vajalikke laule. Niisiis on tegemist erialase töövahendiga. Täpselt samuti, nagu seda on ?Georg Mülleri jutluste sõnastik? (2000) või ?Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika? (2002). On siiski üks oluline erinevus. Mülleri ja Rossihniuse Villem Reimani publitseeritud tekste on olemas ehk paarilsajal inimesel. Teised võivad küll endale hankida sõnaloendi, aga asja ennast ei ole kuskilt saada. KLPRi puhul on aga tegemist megatiraa?iga: seda trükiti 100 000 eksemplari, millest viis tuhat läks väliseestlastele, ülejäänu on siin käibel. Väiksema formaadiga lauluraamatuid saab osta mõõduka hinna eest (25 krooni kõvakaaneline 700-leheküljeline raamat), pool tiraa?ist moodustanud suurema formaadiga väljaanded on aga kirikus kohapeal kasutamiseks.

Ei ole liialdus, kui öelda, et ka praegu on kiriku lauluraamatu puhul tegemist kõige levinuma ja kasutatavama luuleraamatuga. Siret Rutiku konkordants esitab halastamatult ja objektiivselt kõik selle head ja vead.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming