Küsitava väärtusega teatmeteos

Rein P?

Tegelikult avastasid planeedi Maa hoopis kosmonaudid.  

Fernand Salentiny, Maadeavastajad . Tõlkinud Imbi Arro.Tarian, 2005. 420 lk.

 

 

Väliselt igati silmatorkav väljaanne. Originaalis kõlab teose pealkiri “The Encyclopedia of World Explorers”, seega ingliskeelne, ehkki väljaandjad on sakslased, Düsseldorfis asuv kirjastus. Ning nüüd siis, tõlgitud kujul ja Tariani-nimelise kirjastaja märgiga varustatult, kannab teos pealkirja “Maadeavastajad”.

Tunnistan, et omal ajal läksin ka ise selle teose välimuse ohvriks ja tassisin Göteborgi raamatulaadalt koju hea mitu pagasikilo. Pisut lähemal tutvumisel hakkasid kohe selguma entsüklopeedia puudused ja möödalaskmised. Esmalt torkas silma selle rõhutatud Saksa-kesksus ehk teist ja kolmandat järku sakslastest reisimeeste rohkus. Toon sissejuhatuseks mõned muudest rahvustest maadeuurijad, kes oleksid ehk väärinud iseseisvat artiklit: Kolumbuse-aegne hiina meresõitja Zheng He, hispaanlane A de Hojeda, portugallane P. F. de Quirós, prantslane d’Entrecasteaux, USA admiral C. Wilkes, norralane Otto Sverdrup (mitte kui Nanseni kaaslane, vaid Kanada Arktika saarestiku lõplik kaardilekandja) ja nõnda edasi. Aga olgu, see on rohkem subjektiivne arvamus. Teiseks, aga suuremaks küsitavuseks pean kosmonautide lülitamist sellesse väljaandesse. Võib-olla et kaasaegsele geograafiateadusele on mõnest neist mingit kasu olnud, kuid öelge, mis maadeavastaja on näiteks Valentina Tereškova-Nikolajeva. Ja neid, kosmonaute, on teoses rohkelt. Kolmanda küsitavusena hakkas silma suurte, kaasaegsete värvifotode kasutamine kohtades, kus oleks pidanud paiknema midagi ajastuväärilist ja sisulist. Mul tekkis koguni kahtlus, kas väljaandjad pole seotud mõne turismifirmaga meelitamaks inimesi nõnda Kanaaridele, Tahitile ja mujalegi. Muidugi, teisal on vanad gravüürid (Theodore de Bry ja teised), samuti vanade kaartide reprod igati väljaande teenistuses. Kuid kuna entsüklopeedia on koostatud biograafilisel printsiibil, siis eeldanuks, et iga persooni juures oleks kõigepealt ta portree ning alles seejärel muud illustreerivad asjad. Selles osas on väljaanne tõesti ebajärjekindel.

Ent tõelised puudused selgusid alles sisusse tungimise järel. Märkasin, et kohe mitmes kohas on illustratsioonid ja nende saatetekst kummalises nihkes, mis on johtunud sellest, et üks käsi pole jälginud, mida teine teeb. Nõnda siis reisibki doktor Frederick Cook James Cooki laevaga Uus-Meremaa vetes ja Robert Peary ripub austerlase Payeri meeskonna liikmena Franz-Josephi maa jäälõhes (kuhu ta eales ei sattunud) ning sümpaatse inglise Antarktika-uurija Sir Shackletoni foto all ilutseb sakslase E. Seleri nimi. Ning veel samast ooperist – Jermaki Siberi vallutamist kujutava maali autoriks on keegi Ivan Šurikov ( pro Vassili Ivanovitš Surikov).

Surikovi juurest ongi vigade loeteluga hea edasi minna. Kõige rohkem isiku-(vähem ehk koha-)nimevigu on just venelasi ja Vene alasid puudutavas. Kohati oli lausa võimatu aru saada, keda või mida on mõeldud. Hea küll – Pajarkov, Sibirikov, Pjevzov, Tšikatšev, F. P. Lutke, aga kus küll asuvad Tola ning Oleka jõgi ning mis ajast asub Irkutsk Leenal ja Tunguska suubub Leenasse?

Ka muudes allvaldkondades on suuremaid ning väiksemaid ebatäpsusi, nii et pole põhjust rääkida saksalikust põhjalikkusest, vaid hoopis pealiskaudsusest.

Toon siinkohal noppeliselt rea vildakaid väiteid: Amundseni lennuki vrakki (mõeldud on prantslaste vesilennukit Latham-47) pole tegelikult kunagi leitud; Otto Schmidt ei hakanud pärast aktiivset polaarlasekarjaääri lõppu mitte Suurt Nõukogude Entsüklopeediat kirjutama, vaid asus selle peatoimetaja kohale; leitnant Hobson ei leidnud üles Sir John Franklini laevade logiraamatuid (mis siis viga, paljud selle jäise odüsseia asjaolud saanuks selgeks!), vaid kõigest kirja, milles konstateeriti ekspeditsioonijuhi surma; Le Maire’i ja Schouteni nimega väin ei vii Atlandilt Vaiksele ookeanile ning kannab tegelikult üksnes esimese mehe nime; Torrese väina avastas siiski Torres ise, ja muidugi ei andnud sellele enda nime (tema nimi anti sellele umbes paarsada aastat hiljem); Sir Raleigh’t ei poodud, vaid tal raiuti Toweri õuel pea maha (nagu T. More’ilgi). Ja W. Barentsit ei tapetud koos oma meeskonnaga tagasiteel Novaja Zemljalt (kes need tapjad siis olid, kas pomoorid?), vaid ta suri ikkagi skorbuudi ja üldise kurnatuse tagajärjel. Sealsamas Barentsi loo ligiduses leidub ka suurepäraselt absurdne lause: “S. Burrough avastas Kara mere ja liikus edasi Vaigatši saare poole.” (Võtkem nüüd hetkeks kaart ette!) Muide, originaalis on mitmes kohas kirjas koguni nimetus Kara Lake. Pisiasjad, ütlete ehk. Iga kord siiski pole. Kui need muule ei osuta, siis materjali kehvale valdamisele ometigi. Aga kui W. Bligh’st ja “Bounty” mässust kirjutades öeldakse, et karistusoperatsiooni käigus võeti mässajad Pitcairni saarel kinni ja toodi Inglismaale karmi kohtu ette, siis solvab see otseselt kõiki praeguseid Pitcairni ja ka Norfolki saare elanikke, sest nemad on ju kõik vabade bountylaste ja tahitilannade järeltulijad. Nende sündmuste tõelist kulgu teab ju iga Robert Merle’i romaani “Saar” lugeja ja “Bounty mässu” mitme filmiversiooniga tuttav inimene.

Vahelduseks võiks norida ka mõnede proportsioonide üle. Ka selle entsüklopeedia autorid peavad James Cooki kõigutamatuks autoriteediks ja suureks avastusreisijaks ning pühendavad talle rohkelt ruumi. Suur meresõitja küll (ikkagi kolm pikka reisi) ning märter kah inglaste jaoks, ent mitte eriline avastusreisija. (Kes minuga nõus pole, võiks lugeda J. Magidovitši autoriteetset eessõna omal ajal eesti keeles sarjas “Maailm ja mõnda” välja antud Cooki teosele.) Öeldule kontrastiks – hollandlasest Abel Tasmanist, kes oli avastajana Cookist kahtlemata kraad kangem mees (Tasmaania, Austraalia piiritlemine, Uus-Meremaa, Fidži saared, Uus-Britannia saar), on edaspidi väärt vaid põgusat artiklikest. Ja temagi on üks neist portreeta meestest. (Tean kindlasti õlimaali, kus Tasman ja tema perekond peal.)

Lisan tõe huvides veel ühe komplekti vigaseid nimevorme ja hooletusvigu: mitte Kubla-khaan, vaid Hubilai-khaan, mitte Khotan, vaid Hotan, mitte Torfinn Karsemme, vaid Karlsefne, mitte Ellswerth, vaid Ellsworth, mitte püha järv Manasarova, vaid Manasarovar, mitte Karusaared ja Rudolfi saared, vaid Karusaar ning Rudolfi saar ja nii edasi ja nii edasi.

Kõigest sellest poleks põhjust rääkida, kui… tõlge poleks neid ja veel paljusid möödalaskmisi truult korranud. Ehk teisisõnu – need ja teised puudused panevad teose kasutaja ka veavabades artiklites kahtlema.  Muidugi, üht-teist rumalat on ära parandatud või targu välja jäetud, kuid kuigi palju see pilti ei muuda. Oma negatiivse mulje leevendamiseks võiksin öelda, et Heyerdahli puhul on lisatud ta hiljutine surma-aasta, samuti on püütud mahendada sakslaste hoolimatust baltisaksa uurijate suhtes sellega, et lehekülgedele 54-55 on lisatud lühiülevaade Eestist pärit maadeuurijatest (Baer, Middendorff, Toll), mis on tõesti perfektselt esitatud (puudub vaid autor).

Ma ei oska öelda, mida väljaandjad, toimetaja (või toimetajad) pidanuks tegema. (Tegematajätmisi on nagunii üleliia!) Kõige õigem olnuks sellest teosest loobuda. Või vähegi kriitilisemalt suhtudes oleksid pidanud eestikeelse väljaande allservad  kirendama tõlkija ja/või toimetaja märkustest. Aga toimetajanime me ju väljaandest ei leiagi, nii et kogu mu kaastunne langeb tõlkija Imbi Arrole.

Ja veel üks kivi eestikeelse väljaandja kapsaaeda: isikunime- ja kohanimeregistrid tuleb siiski tõlketekstist endast lähtudes koostada ja hoolikalt üle kontrollida, mitte aga need automaatselt ära tõlkida. Originaali registrid olid nagunii rohkete väljajätetega ja vigaderohked. Nii näivad originaali autorid (ja ka tõlke tegija) arvavat, et James Cooki mainitud-külastatud Sandwichi saared ja Hawaii on kaks iseseisvat saarestikku. Aga ei ole ju! Rohkelt segasusi ja vasturääkivusi on ka üldosa, biograafilise keskme ning teose lõpus toodud lühikronoloogia andmestikus. Parimaks näiteks kas või seesama W. Barentsi lugu.

Kokkuvõttes tahaksin hoiatada kõiki selle entsüklopeedia kasutajaid, esmajoones geograafiaõpetajaid, ja lisada, et on olemas palju vigadevaesemaid väljaandeid, mis kahjuks küll võõrkeelsed. Moraal sai eelnevast ehk juba selgeks: mitte kõik, mis on välismaine ja väliselt silmatorkav (antud juhtumil suur ja kollane), ei pruugi seda sisuldasa olla. Kirjastajana annaksin kolleegidele, eriti väikekirjastajatele tagasihoidlikku nõu: tunnetage iga väljaande puhul siiski oma võimalusi ja intellektuaalset potentsiaali! Selle entsüklopeedia mahukus, komplitseeritus, faktide- ja nimederäga vajanuks tegelikult tervet asjatundlikku toimetajate brigaadi ning kainelt võttes oleks sellise teatmeteose väljaandmine olnud jõukohane vaid Eesti Entsüklopeediakirjastusele.

Aga tegu on paraku tehtud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming