Josef K. Azazello, eskvaier

Kalle K?er

Suurrahvastel ja väikerahvastel on üks erinevus, millele pole eriti suurt tähelepanu osutatud, kuid mis ometi avaldab küllaltki tugevat mõju nende eksistentsile, ja nimelt: viis, kuidas moodustub nende kirjanduskaanon. Pole saladus, ja ma loodan, et ka mitte poliitiliselt ebakorrektne, kui ma ütlen, et suurtel rahvastel, vähemalt suurtel kultuurrahvastel, on tavaliselt ka suurem kirjandus, nii mahult kui ka mõjujõult. See on sama hästi kui loodusseadus ja eitada seda ei maksa, nagu pole põhjust ka kompleksiks: on asju, mille vastu oleme võimetud. Vastavalt kujuneb välja ka suurrahva kirjanduskaanon, mis on valdavalt oma kirjanduse keskne. 

Võtame näiteks venelased. Nende kirjanduslugu pole küll väga pikk, kuid võrdlemisi saavutusrikas. Iga väike venelane imeb koolipiimaga sisse oma suurte kirjanike nimed ja nende peamised teosed. Puškin, Lermontov, Dostojevski, Tolstoi, Turgenev, Gogol, Tšehhov, lisaks XX sajandi luuletajad ja prosaistid – sellest kujuneb venelase vaimuilm. Iga keskkooli lõpetanud vene noormees või neiu oskab peast tsiteerida terveid lõike “Jevgeni Oneginist”. Üks minu vana tuttav, filmirežissöör Aleksander Zeldovitš on määratlenud vene tänapäeva inimese intellektuaalse miinimumi küüniliselt nii: “See koosneb kahest teosest, “Meistrist ja Margaritast” ja “Kaheteistkümnest toolist””. Ta peab silmas, et kui mõni pole neid raamatuid lugenud, siis on tegu täieliku idioodiga.

 

Kaanoni esikümme

 

Sest kaanon pole ju mitte surnud klassika (ka venelased ei tunne kuigi hästi Trediakovskit või Deržavinit), vaid niisugune kirjandus, mis elab edasi tänapäevas, millele kogu aeg vihjatakse, millest kirjutatakse, mida tsiteeritakse ja parafraseeritakse. «Погиб поэт, невольник чести», «прощай, немытая Россия!», “Moskvasse, Moskvasse!”, “teise värskusastme tuurakala”, “Jää hakkas liikuma, härrased vannutatud mehed!” – need ja veel sajad väljendid, mõtteterad, lööklaused korduvad venelaste kõnes ja kirjatekstides pidevalt ning ilma neid teadmata pole Venemaal lihtsalt võimalik normaalselt elada ja suhelda.

Venelaste kirjanduskaanoni esikümme, kui unustada korraks puhas luule (mida tsiteeritakse väga palju ja mida on võimatu üles lugeda) ja võtta peamistelt klassikutelt üks teos, võiks hüpoteetiliselt olla umbes selline: “Jevgeni Onegin”, “Häda mõistuse pärast”; “Surnud hinged”, “Sõda ja rahu”, “Vennad Karamazovid”, “Kirsiaed”, “Vaikne Don”, “Kannatuste rada”, “Meister ja Margarita”, “Tševengur”. (Jätsin meelega välja viimase poole sajandi kirjanduse, mis pole veel päriselt kanoniseerunud.) Üht-teist on siin muidugi vaieldavat, mõni eelistab ehk “Karamazovitele” “Kuritööd ja karistust”, mõni “Sõjale ja rahule” “Anna Kareninat”, “Tševengur” jääb nagunii väheste teoseks, kuid tendents on just selline, oma rahvuse keskne.

Seevastu väliskirjandus moodustab selle tuumikkaanoni suhtes otsekui kõrvalise, välise sfääri. Muidugi, ka venelased loevad Dumas´d ja Prousti, Hemingwayd ja Faulknerit, Akutagawat ja García Márquezt, ka nemad lähevad kaasa ühe või teise kirjanduse moevooluga, kuid see jääb suhteliselt väheoluliseks, lisades kõigest mõne nüansi nende venelikku maailmatunnetusse, kuid muutmata seda pöördeliselt.

Umbes sama võib öelda prantslaste kohta, ka neil on esiplaanil ikka ja alati oma kirjandus, mille suhtes kõik muu on kui mitte foon või eksootika, siis igatahes ka mitte “rahvust moodustav”. Päris kindlasti oli Dostojevski üksvahe Prantsusmaal väga populaarne, tema mõju paljude prantsuse intellektuaalide mõttemaailmale on vaieldamatu, kuid see ei tähenda, et ta oleks tunginud prantslase kirjanduskaanonisse ja seeläbi muutnud tema vaimu. Prantslase vaimu määravad ikka nende oma klassikateosed, mida on ka ilmatu hulk. “Gargantua ja Pantagruel”, “Manon Lescaut”, “Ohtlikud suhted”, “Inimlik komöödia”, “Kolm musketäri”, “Madame Bovary”, “Rougon-Macquart’id”, “Punane ja must”, “Ilus sõber”, “Perekond Thibault”, “Kadunud aja otsingud” – juba läks üle kümne, ja midagi siitki välja jätta on raske, vastupidi, tahaks lisada.

Inglased on küll vahetevahel olnud prantslaste mõju all, aga ma ei usu, et nemadki kunagi on pidanud “Inimlikku komöödiat” enda jaoks olulisemaks “Forsythe’ide saagast” või “Madame Bovaryd” “Edevuse laadast”. Ameeriklasi tunneme lausa eneseküllase rahvana (ehkki nende proosa parimad päevad olid tegelikult siis, kui ameerika kirjanikud Pariisi mööda jalutasid).

 

Eesti kirjanduse fänn

 

Täiesti teistsugune on olukord väikerahvastega. Üks tuttav haritud noor kaasmaalane, kellele kinkisin oma eelmise romaani, ütles pärast selle läbilugemist: “Tead, ma pole küll mingi eesti kirjanduse fänn, aga mulle päris meeldis.”

Jah, pole midagi parata, just nii see on: isegi üpris kultuurihuvilised eestlased pole tavaliselt “eesti kirjanduse fännid”.  Mis parata, vägisi armsaks ei saa. Venemaal pole mõeldav, et väljendit “Novõi Miri lugeja” kasutataks mõnitava alatooniga, meil on kogemus “Loomingu lugejaga” olemas. On üpris raske ette kujutada, et mõni Eesti Vabariigi president (suvaline) võtaks riigivisiidile kaasa kobara eesti kirjanikke; kuid Vladimir Putin tegi seda, ta viis mitukümmend vene kirjanikku Pariisi ja esitles neid Élysées’ lossis Jacques Chiracile. Kui Arno koolimajja tulek välja arvata, siis meie ajakirjanikud peaaegu ei tsiteeri ega parafraseeri eesti kirjandusklassikat, autoritele ei toetuta kui autoriteetidele, nad on meie igapäevasest ühiskonna- ja kultuurielust kas just lausa välja tõugatud, kuid igatahes lokaliseeritud kirjandusteadlaste artiklitesse küll. Seevastu kafkalikkust meenutatakse alailma.

Nii võikski meie nimekiri välja näha umbes selline: “Dekameron”, “Kolm musketäri”, “Sõda ja rahu”, “Madame Bovary”, “Vahva sõdur Švejk”, “Doktor Faustus”, “Protsess”, “Seitse venda”, “Meister ja Margarita” ja kindlasti ka “Ulysses”, kui see oleks eesti keelde tõlgitud (ja isegi ilma selleta).

Sellel on väikerahva jaoks nii plusse kui miinuseid. Plussiks on näiteks meie kaanoni suurem mitmekülgsus, miinuseks sama nähtuse vastaspoolus: killustatus ja eklektika. Üks on igal juhul selge: meie kirjanduskogemuse tuumik on valdavalt võõramaist päritolu, oma kirjandusklassikast suudavad ülaltoodutega võistelda ehk vaid “Tõde ja õigus” ja “Kevade”, seevastu näiteks “Mäeküla piimamees”, “Nipernaadi”, “Libahunt”, “Väike Illimar”, “Nõid”, “Jäljetu haud”, “Vaeste-Patuste alev” ja “Hingede öö” ei kuulu paraku kaanoni tuuma, vaid pigem perifeeriasse, s.t need on paremal juhul ühed loetud raamatutest või lihtsalt raamatud, mida koolis sunniti lugema, aga mis erilist huvi ei äratanud.

Mis tähtsus on sel faktil eestlase eksistentsile? Ma arvan, et suurem, kui esimesel pilgul võib tundudagi. Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes peavad keelt võimalikuks identiteedipidemeks. Keel on siiski eeskätt suhtlemisvahend; kui püüda tuua võrdlust inimorganismiga, mida sarnastel puhkudel sageli kasutatakse, siis võiks öelda, et keel – see on otsekui veresoonestik, milles voolab veri.

 

Kuid mis on sellises kontekstis “veri”?

 

“Veri” on kõik need tekstid, mis selles keeles on saadaval, ja mis ühtekokku kujundavad inimeste mõttemaailma. Need tekstid võivad olla religioossed, filosoofilised ja kirjanduslikud.

Mis puutub religioossetesse tekstidesse ja religioossusesse üldse, siis ehkki ühelt poolt on pärast iseseisvuse saabumist tehtud ponnistusi panna uuesti kõlama kristluse keeli eestlase südames ja teiselt poolt äratada tema muinasuskumusi, on objektiivselt võttes mõlemad üritused kaunis lootusetud. Nii et kui Allah on meile armuline ega tee meist muhameedlasi, siis võime rahulikult edasi elada normaalsete ateistidena.

Sellises olukorras suureneb filosoofia ja ilukirjanduse osatähtsus inimeste sisemaailma kujundamisel.

Filosoofiaga on meie seis õige kehv. Kõik, mis meil on, on “boreaalne maailmavaade”, ja ehkki armastus looduse vastu on tore asi ja meie president võiks USA presidendile püstoli meelekohta suunata ja sundida teda alla kirjutama Kioto protokollile (muid argumente kauboi vaevalt tunnistab), pole mul mingit himu elada iglus ja toituda hülgelihast.

Jääb järele ilukirjandus.

Just ilukirjandus oma mõtetega peaks tsementeerima rahva enesehinnangu, näitama kätte tema tugevad ja nõrgad küljed. Kui ta seda ei suuda, hakkab sellessamas veresoonestikus kulgema võõras “veri”, nagu ongi juhtunud. Meil on omad “inglased” ja omad “prantslased”, omad “ameeriklased” ja isegi mõned üksikud “venelased”; kuid kõige rohkem on neid, kelles kõik need rahvad sisemuses üheks suureks segaseks kokteiliks on mikserdatud.

Tänapäeva eestlane pole enam tabula rasa nagu Esimese Vabariigi hakul, ta on kas just välja kujunenud, kuid igatahes omandanud teatud kultuurinimese tunnused. Näiteks on tal nüüd olemas nimi – mitte see nimi, mille vägisi panid parunid, vaid see, mis talle on külge jäänud lemmikraamatuid lugedes.

Tema nimi on Josef K. Azazello, eskvaier.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming