Ilmar Talve 17. I 1919 – 21. IV 2007

 

  Laupäeva, 21. aprilli pärastlõunal katkes Soomes Turu haiglas rahvateadlase ja kirjaniku Ilmar Talve elutee.

Ilmar Talve elukäiku – kui see ei sisaldanuks nii palju kaotusi ja traagikat, millest vahest kõige paremini aitas üle saada tema isikupärane piibumehe huumor – võiks võrrelda seiklusromaaniga. Sõda ja okupatsioonid, osalemine soomepoisina otseses sõjategevuses, kutsed mitme riigi armeeteenistusse, sakslaste poolt vangistatuna pääsemine Läänemerel põhja lastud konvoilaevalt Nordstern, illegaalsed piiriületamised teel sõjalõpu Saksamaalt Rootsi ja igaks juhuks antud vale sünnikoht isikutunnistuses. Sest miks taotleb üks Ingerimaal Petrogradi kubermangus Mga asulas sündinud põgenik asüüli Rootsis? See kõik pakuks piisavalt ainet romaaniks. Kelmiromaan oligi tal kunagi kavas, ent see jäi poolikute tööde hulka ja pärast polnud enam antud piisavalt aega. Valminud tööd kultuuriloo, kirjandusloo ja kirjanduse vallas aga sai sellestki hoolimata tehtud mitme mehe eest. 

Ilmar Talve kasvas üles ja käis koolis Tapal. Aastail 1938–1942 õppis ta Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas etnograafiat, folkloristikat ja kirjandust, lõpetades cum laude. Pärast sõda jätkas Ilmar Talve etnoloogiaõpinguid Stockholmi ülikoolis ja väitles 1960. aastal end doktoriks. 1959. aastast elas ta Soomes Turu linnas ning täitis Turu ülikoolis mitmeid õppeülesandeid. 1984. aastast oli Ilmar Talve emeriitprofessor, mis vaimuerksale töömehele tähendas vabadust tegelda segamatult teda huvitavate kavatsuste jätkuva elluviimisega. 

Ilmar Talvet on õigustatult nimetatud meheks kolme elutööga ja see pole sugugi liialdus. Soomlased tunnevad teda eelkõige etnoloogina, seni ületamata “Suomen kansankulttuuri” (1979, ilmunud kolmes trükis ja ka inglise keeles) autorina, eestlased aga alles hiljaaegu rohkem kirjanikuna, kelle igast olgugi harvast ilukirjanduslikust teosest sai ilmudes omaette sündmus. Talve esimene ilukirjanduslik raamat “Ainult inimene” (1948) on jutukogu, milles isiklike muljete vahendusel kajastub tema põlvkonna saatus II maailmasõja keeristes. Poliitiline romaan “Maja lumes” (1952) on ajalooline düstoopia väikeriigist kahe totalitaarse režiimi haardes. Eesti kirjanduse “Švejkiks” nimetatud romaanis “Juhansoni reisid” (1959) ilmneb kirjaniku hea huumorisoon, mis aitas üle saada sõjaaja painetest. Head vestekirjaniku talenti väljendasid Talve Teatajas ilmunud “Krati kriipsud” ja muudki kirjatööd. Henrik Visnapuu auhinna pälvinud suurromaanis “Maapagu” (1988) sulavad Noor-Eesti põlvkonna rännakud ja Euroopa-avastamine esseistlikus ühtsuses kokku autori enese maapaokogemusega. Maapagu kui saatus oli Talvele oluline ja sellest lähtusid tema paljud hilisemad arutlused, ent ta säilitas kaasaja sündmusi ja poliitilisi tendentse hinnates alati vaimuerksuse ja kaine meele. Ta oli suur eurooplane ja iseseisva Eesti patrioot ning jäi selleks lõpuni.

Ilmar Talve romaani “Maapagu” ja eestlaste kujunemisest ja arengust üle aegade kõneleva “Eesti kultuuriloo” läbilugemisest saadav haridus võib asendada paljude teiste raamatute lugematajätmist, kuid tekitab ühtlasi katkematu soovi uute teadmiste järele, et edasi minna ja mõista – mõista paremini eesti kultuuri vintsket säilimist ja kosumist maailmasõdade ja okupatsioonide ja pikkade paoaastate kiuste. Kirjanik, kes paguluse algusaastail sõnastas oma suurejoonelise essee “Halli horisondi ees”, kirjutab oma romaani “Maapagu” peategelase Sebastian Alkmani päevikusse 1906. aastal järgmised read: “Praegu oleme ainult põgenejad, aga kindlasti saavad mitmetest emigrandid, kuigi sellel on rohkem vabatahtliku väljarändaja tähendus. Sest millal ja missugustes oludes kodumaale tagasipöördumine võimalik on, seda ei oska praegu mitte keegi ennustada.”

Ilmar Talvest ei saanud kunagi emigranti, sest ta ei taganenud oma kultuuriliselt ja rahvuslikult võitlejapositsioonilt. Ka polnud tema maapagu vabatahtlik valik. Temasugused mehed, kes jäid kodumaale, viidi niikuinii sunniviisil itta või hävitati. Aga pagulasena sai ta kultuuri pinnal seista viimse linna – vabaduse ja demokraatia – kaitsel, kui vihjata siin tema akadeemilise isa Karl Ristikivi sõnadele. Tuge selleks vankumatuseks andis Talvele samasugune usk, mida taas loeme tema romaanitegelase Alkmani päevaraamatust: “Mina olen inimesse uskuda tahtnud ja usun üha, ja see on ehk valgustusaja ja demokraatlike ideede tulemus. Kui demokraatiat tahta ja tunnustada, siis peab selline usk olema.”

Need on isamaa kaotuse läbi elanud suure humanisti, eurooplase ja demokraadi sügavalt läbitunnetatud sõnad, mida ei suutnud kohutada pettumused XX sajandi suurriikide poliitikas ega ka isiklikud saatuselöögid. Ta kasvatas üles kolm aastail 1951–1961 sündinud last, kaotas abikaasa Liisa-Marjatta juba 1966. aastal ja poja Juhan Kristjani 2003. aastal. 

Kolmanda elutööna valmis Ilmar Talvel 2004. aastal suurejooneline “Eesti kultuurilugu” ning selle küpsemise kõrval suutis ta jäädvustada kolmes köites ka oma rikka elu ja kaasaegseid haarava autobiograafia: “Kevad Eestis”, “Kutsumatu külaline” ja “Kolmas kodumaa” (1997–1999). Aastal 2004 ilmus ka selle soomekeelne kohandatud tõlge. Pole sugugi juhuslik, et selle teose moto pärineb Klaus Mannilt – Ilmar Talve kodusel raamaturiiulil oli aukartust äratav hulk kõikvõimalikku ja mitmes keeles materjali perekond Mannide kohta. See kinnitab veelgi tema loomingu juurdumist Euroopa suures romaanitraditsioonis.

Ilmar Talve oli Tartu ülikooli audoktor ja esimene Rahvusmõtte auhinna laureaat, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu ja seejärel ka Eesti Kirjanike Liidu liige, Eesti Kirjanduse Seltsi auliige ning veel paljude oma kolme kodumaa ja mitme muu maa teadusühingute liige ja auliige ning Eesti Vabariigi Riigivapi III klassi teenetemärgi kandja.

Inimesena oli Ilmar Talve suurepärane näide, kuidas kõrgeski eas hoiab vaimu erksa uudishimu. Ta oli teadlane ja kirjanik, kes sidus enne II maailmasõda sündinud ja Tartu ülikoolis hariduse saanud põlvkonda üle poliitilise maapao ja mitme vahepealse asukohamaa ning läbi mitme tegevussuuna meie kaasajaga. Talle oli antud võimalus olla sidemeheks viimse võimaluse, viimse suletõmbe ja telefonikõneni. Ta ootas ja kasutas alati seda võimalust. Tema panus on voolanud küll mitme maa ja rahva kultuuri, kuid oma viimastes telefonikõnedes kahetses ta, et ei jõua enam tulla Eestisse ega Tartusse. Need üha tihenenud käigud uue iseseisvusaja kindlustudes olid alati toonud kaasa elevust ja mõnusaid jutuajamisi meist paljudele.

Nüüd ei kordu need enam kunagi.

Me mälestame ja langetame pea.

 

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjanduse Selts

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Rahva Muuseum

Karl Ristikivi Selts

EYS Veljesto

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming