Illusioonideta kristlus

Jaan Lahe

Inimene ei suuda leppida tegelikkusega, milles ta elab, sest isegi siis, kui see tegelikkus näib olevat meeldiv ja turvaline, on inimene ometi teadlik, et maailmas on olemas kurjus, kannatused ja surm. Jaan Kaplinski on öelnud, et on kaks põhimeetodit, mis aitavad meil tõelust ignoreerida, asendada tõelus millegi meile sobivamaga, pehmemaga, inimsõbralikumaga. Need on usk ja unustus. Unustus ei vaja tõde ega usku, vaid ainult unustust. Ja Kaplinski arvates elame me praegu kultuuris, kus inimese suhtumist maailma ja elu tõesse valitseb unustus, püüd kõige sügavamatest ja valusamatest asjadest mööda vaadata, kõige rängemad probleemid teadvustamata ja sõnastamata jätta. Mõte, et religioon on põgenemine tegelikkusest, ei ole nõukogude ajal üles kasvanud inimese jaoks midagi uut. Kuulus ju väide, et religioon pakub inimesele illusoorset lohutust ja püüab asendada troostitut reaalset tegelikkust fantastilise tegelikkusega, teadusliku ateismi põhipostulaatide hulka. Nüüd on hakanud ajakirjanduses kostma hoopis vastupidiseid etteheiteid: kirik ei tee piisavalt, et pakkuda inimestele illusoorset tegelikkust, mille järele nood emotsionaalselt janunevad. Nii räägib Evi Arujärv oma arvamusartiklis ?Lapse silmadega? (Sirp 24. detsember 2004, lk 3) kaunist ja idüllilisest jõulumaailmast, kuhu kuuluvad lõhnad, värvid ja soe valgus ning päkapiku jäljed aknalaual ja paljude inimeste jaoks ka jõulujutlus. Kuid selle lapseliku jõulumaailmaga sobib Arujärve arvates halvasti kokku kirik, kes ei ole lapsesilmadega, kes on külm, võimukas ja inimkauge ning kuulutab verist Ristilöödut, kellel ei tundu jõuluaistingutega midagi tegemist olevat.

Inimeste ootused kiriku suhtes on erinevad, kuid järjest enam leviv ootus näib olevat, et kirik oleks meelelahutusasutus, mis peab rahuldama inimeste emotsionaalseid vajadusi. ?Jõulutunde loomine? on vaid selle üks erijuhtum. Kirik ise on näinud oma missiooni siiski milleski hoopis muus. Osa Euroopa protestantlikke kirikuid on sellest probleemist juba ammu aru saanud ja vastavalt sellele ka toiminud. Nii on need kirikud loobunud oma jutlustes puudutamast näiteks sellist inimesele ebameeldivat teemat, nagu patt. Nõnda on loodetud säilitada oma liikmeskonda, kuid vaatamata kõigele väheneb Euroopa kirikute liikmeskond ikkagi. Ilmselt näitab see, et kirikust eemaldumise põhjused on siiski kusagil mujal, mitte kiriku inimkauguses ja vanamoelisuses.

On selge, et kirik peab arvestama sellega, et tänapäeva inimese maailmapilt ja enesemõistmine erinevad suuresti piibli-aegse inimese omast. Kirik peab arvestama ka inimeste erinevate ootustega. Kuid on ootusi, millele ta mitte ainult ei pea, vaid ka ei tohi vastu tulla ? kui ta ei taha, et tema kuulutus kaotaks igasuguse tõsiseltvõetavuse. Üks selline ootus on ootus illusoorse tegelikkuse järele, mis on ilmselt inimloomusele omane.

Piibli sündmused ei toimu kusagil kauges muinasjutumaailmas mingil vanal hallil ajal, vaid reaalses maailmas ja konkreetses ajaloolises ajas. Ka inimesed, keda me piiblis kohtame, on reaalsed lihast ja verest inimesed kõigi oma puuduste ja voorustega. Ristiusk ei eita kannatuste, surma ega kurjuse reaalsust ega püüa nende olemasolu mingilgi moel ignoreerida. Ja ta ei püüa seda teha ka jõulude ajal. Sest kuigi jõuluevangeelium kõneleb tõepoolest mitte Ristilöödust, vaid Jeesus-lapsest sõimes, teavad kõik kristlased ometi: seesama Jeesus, kes oli kord Petlemma sõimes, rippus hiljem surevana ristil. Ja seepärast ei kõrvaldata krutsifikse ega kaeta kinni altaripilte, mis kujutavad ristilöödud Kristust, ka jõulujumalateenistuste ajaks. Ühe vana kristliku pärimuse järgi valmistati Jeesuse rist Petlemma sõime puidust. Kui võtta seda pärimust kui metafoori, on selle tähendus sügav: kogu Jeesuse elu oli tee ristile. Seega on juba Jeesuse sünnis prefigureeritud tema rist ja nõnda on Petlemma sõim ja Kolgata rist lahutamatud ? nii nagu sünd ja surm iga inimese eluski.

Ristiusu maailm on midagi hoopis muud kui illusoorne muinasjutumaailm, milles ei ole surma, kurjust ega kannatusi. Ja kuigi ka Jeesus on öelnud: ?Tõesti, ma ütlen teile: kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa mitte sinna sisse? (Mk 10, 15), ei tule selles näha mingil juhul üleskutset lapsikusele, mis ignoreerib tegelikkust. Pigem on usaldus Jumala vastu see, mis teeb kristlasest (Jumala) lapse. Kuid ükski isa ei taha, et tema laps jääks igavesti lapseks, ning nõnda kohtab Uues Testamendis ka üleskutset saada vaimselt täiskasvanuks. See täiskasvanu olemine tähendab kindlasti ka vabanemist illusioonidest ning võimet näha maailma sellisena nagu see on. Ja selles maailmas seisavad kõrvuti elu ja surm, rõõm ja kurbus ning paljud teisedki vastandid, mis ei välista teineteist, vaid moodustavad kokku ühe tervikliku tõeluse, millest me ei pea põgenema. Sest kuigi see tõelus võib tunduda hall, niru või isegi piinarikas, on ristiusu rõõmusõnum, et Igavene ja Lõpmatu, keda ?kiriku keeles? Jumalaks nimetatakse, sisenes just nimelt sellesse tõelusse, milles me elame, selleks, et me võiksime olla selles tõeluses temaga ühendatud ? surmale ja kannatustele vaatamata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming