Identiteedimuutuste taga on majandus

Aili Künstler

Kõigepealt isiklikku. Mitmes keeles saate enam-vähem vabalt suhelda ja mis on teile selle võimaluse andnud? VEIKO SPOLĪTIS: Kui vastata Paul  Ariste arusaama kohaselt, siis valdan kaht emakeelt, sest olen isa poolt lätlane ja ema on mul eestlanna, ja oskan nelja võõrkeelt. Põhjuseks kakskeelne kasvatus perekonnas ja soov õppida Euroopas keeli. Lapsepõlves sain Lätis ka omapärase kogemuse nõukogude kultuurist: meid oli hoovis kaheksa lätlast ja üks vene poiss, kuid omavahel rääkisime vene keelt, et saaks vene poisiga suhelda.    

 Euroopa Liidu keelelise mitmekesisuse programmiline idee on ilus, ka parlamendis tunnustatakse kõigi liikmesriikide oma keeles töötamise õigust. Ometi on inglise keele surve väga suur: teaduses, kõrghariduses, mõnel pool juba ka koolihariduses, rääkimata tänava- ja Interneti-suhtlusest. Mis suunas tuleks teie meelest selles küsimuses liikuda? 

Paljurahvuselised ja -keelsed riigid võivad tänu oma suhtelisele suurusele lubada endale keeli mitte õppida. Aga vaadake Madalmaid, Skandinaavia riike, Šveitsi ja saate aru, et nende riikide sissetuleku tagab suuresti eksport. Ekspordimahtu ei saa suurendada, kui ei osata oma naabrite ja suuremate kaubanduspartnerite keelt! Euroopa Liidus on levinud  omapärane arusaam, et ilma kahe keele valdamiseta ei ela ära, kolme keele oskamine on normaalne ja nelja keele ja sealt edasi valdamine juba hea. Haritud eestlased ja lätlased olid 20. sajandi alguses samuti mitmekeelsed, sest enamasti osati lisaks emakeelele ka saksa ja vene keelt. Praeguseks on vähemalt läti noorte seas võimalik täheldada midagi samalaadset:  läti noored suhtlevad pärast keskkooli lõpetamist lisaks emakeelele vabalt inglise ja vene keeles. Vanavanemate saksa ja nõukogude ajal valitsenud vene keele positsiooni on aga nii Baltimail kui kogu maailmas vallutanud English. See, et inglise keel on 19. sajandi lingua franca rolli prantsuse keelelt ära võtnud, on suuresti tingitud Inglise  impeeriumi vabamajanduspoliitikast. Prantslased ise on tunnistanud, et inglise keele levikuga on võimatu võistelda, kuid globish (Jean-Paul Nerrière, Don’t speak English, parlez Globish. Editions Eyrolles, Pariis 2004) esitab piisavalt palju väljakutseid inglastele endile. Rahvuskeelte õitsemine on väga noor, 19. sajandi nähtus ja seda tuleb vaadata kooskõlas  vabamajanduse arenguga MandriEuroopas. Seega: kui tahetakse vabaturu konkurentsis püsima jääda, tuleb õppida keeli. See, kas näiteks eesti, läti või sloveeni keel püsima jäävad, sõltub rahvusriikide eliidi ja kodanikuühiskonna suhetest, sellest tulenevalt aga võimalusest luua globaalmajanduses jätkusuutlik haridusja majandusmudel. Nii et teisest rahvusest inimesed tahaksid tulla Eestisse või Lätti, et osaleda maailmas tuntuks saanud teadusharu või keskkonnasõbraliku mudeli väljatöötamisel ja saada sellega ka kohaliku keele ja kultuuri osaks. Kartuse korral inglise keele suure mõju pärast tuletan meelde, et keel ei saa toimida üksi, teised keeled mõjutavad seda pidevalt (eesti keelt näiteks saksa,  vene, nüüd inglise keel). Teiseks on keele püsimise garantiiks rahvusriik, nii et eestikeelse seadusandluse ja emakeelse hariduse muutmiseks näiteks ingliskeelseks oleks siiski vaja enamuse eestlaste heakskiitu rahvahääletusel, kuid minu meelest on selline jutt natuke utoopia vallast. Ja veel ainulaadne nähtus nii Eestis kui Lätis – laulupidu! Ka laulupeo taga  seisab haridusküsimus – kui kaotada muusikaõpetus koolides ja sellega koorilaulmine, kaob ka laulupidu, kahjuks.     

Euroopa komisjonis on olemas eraldi keelelise mitmekesisuse volinik, näiteks Prantsusmaa hoidis seda teemat oma eesistumisajal usinasti üleval, väidetavalt omakasupüüdmatult. Kas sellesuunalised pingutused on kodanikuühiskonna tugevdamise soovi ja tööjõu vaba liikumise korral  teie meelest piisavad või mida tuleks liikmesriikides teha, et mitmete keelte oskamine reaalsuseks saaks?

Minu arvates on Euroopa Liidu praegune keelelise mitmekesisuse poliitika, kus kasutatakse kõigi puhul sama mõõdupuud, arvesse võtmata rahvusriikide suurust, vale lähenemine. On ju Euroopas suur- ja väikeriike, ka keeleoskus erineb lõunas ja põhjas,  uutes ja vanades liikmesriikides. Euroopa väikestes riikides pole tegelikult vaja midagi teha. Vaadake, kui kiiresti on Eesti töölised omandanud soome, rootsi, inglise või saksa keele, kui sinna tööle on läinud. Suurt rolli mängib audiovisuaalse informatsiooni edastamine mitmekeelses formaadis, sest nii TV-l kui raadiol on tänapäeval ühiskonna sotsialiseerimisel  sama roll nagu ajalehtedel 19. sajandil. Eestis on nagu Põhjamaadelgi filmid ja telesaated enamasti subtiitritega. Mitmekesisuse poliitika võiks olla rohkem suunatud just ELi suurriikidele, näiteks võiks alustada filmide ja telesaadete subtitreerimisest Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, Poolas, Itaalias, Hispaanias, Leedus, ja Lätis, näiteks. 

Tihti serveeritakse keeleoskust lõimumise põhilise tagatisena. Näiteks Prantsusmaa Alžeeriast pärit immigrantide puhul ei paista see aga kuidagi  paika pidavat. Mida arvate Eesti ja Läti integratsioonipoliitikast ja keele osast selles?

Mulle tundub, et sageli ei mõisteta lihtsalt keeleõppe ja riigikeele õppimise vahet. Alžeeria koloniaalpärand on prantslastele valus teema, mida prantslased tihtipeale ei taha tunnistada. See pärand eristab ELis endiste koloniaalriikide integratsiooni-poliitikat nende riikide omast, kes on ise olnud koloniseeritud, näiteks Eestist, Lätist või Slovakkiast. Võiks parafraseerida ja öelda, et „mida saab endale lubada suurriik, ei saa alati lubada väikeravas”. Ka nüüd on põhjust rääkida ELi poliitikast, mis paneb kõik riigid ühte patta, kuigi siinkohal pole põhjust laita Brüsselit, vaid hoopis uute ELi liikmesriikide  suutmatust oma huvide eest ühtselt välja astuda. Eesti ja Läti keelepoliitikast tuleks rääkida omaette teemana, kuid arvestades raskusi, millega Eesti ja Läti pidid pärast iseseisvuse taastamist hakkama saama, on integratsioonipoliitika olnud rahuldav. Vanema põlvkonna venelased, kes pole veel eesti või läti keelt ära õppinud, seda ei teegi, ja sellest tuleb  puht inimlikult aru saada. Küsimus on riigi tulevikus, seega noorsoopoliitikas: nii Eestis kui ka Lätis tuleb kaasata ka venekeelsed. Läti varasem keelereform koolis lubab juba praegu tõdeda, et see oli õige otsus, ja olen veendunud, et ka Eestis annab see tulemusi. Ei tohi siiski unustada, et vaid keelereformist ei piisa, kui see pole juurutatud jätkusuutlikku  majandusmudelisse.   

Kas pikemat aega Eestis olles ja eesti keeles suheldes tunnete end rohkem eestlasena ja Lätis lätikeelses keskkonnas rohkem lätlasena või see ei mõjuta üldse teie identiteeti? Lähtub ju identiteet ikkagi konkreetsetest huvidest, nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui keelelises olemises, mitte millestki üleüldisest. Ja kelleks teid peetakse või kellena võetakse  neis riikides, kus tegutsete?

Me sünnime oma rahvuskultuuri (natio – ladina k rahvas, sugu, hõim, rahvus) ja mina olen sündinud nii eesti kui läti kultuuri, sest mõlemad on minusse pea võrdselt imbunud. Ma pole eesti koolis käinud, seega põruksin eesti kirjandusraudvara küsimustele vastates läbi. Tunnetust tuleb vaadelda kaheti: mida ma  ise tunnen ja mida minust arvavad teised. Mu õel on lätikeelne nimi ja perekonnanimi ja teda peetakse lätlaseks, kes oskab eesti keelt. Mind ei pea aga lätlased nime järgi õigeks lätlaseks ja eestlased kutsuvad mind poluvernikuks. Identiteet lähtub tõepoolest konkreetsest huvist. Selle nimel tuleb palju tööd teha, tunda huvi kultuuri ja keele vastu. Mida rohkem identiteete, seda rohkem on ka tööd nendega. Väljaspool Euroopat tutvustan ennast eurooplasena. On huvitav, et aina rohkem inimesi ongi rahul, kui me ennast eurooplastena määratleme. Kui keegi tahab rohkem teada, millist rahvuskultuuri nimelt, eks siis saab juba minna sügavamale detailidesse. Siis muidugi mõista saab  prantslane aru, et räägin Šveitsi aktsendiga, soomlane tajub, et räägin eesti aktsendiga, ja venelane adub, et räägin nii läti kui eesti aktsendiga. Oma identiteeti saab ise tugevdada, öelda lahti aegunud arusaamadest või lisada uusi identiteete. Maailmale avatud ja kinnist inimest eristab just võime oma identiteeti vastavalt olukorrale muuta. Sotsiaalkonstruktivismi  koolkond (John Searle, The Construction of Social Reality. Free Press, London 1997) on neid küsimusi piisavalt arutanud – identiteeti muudetakse selleks, et globaliseerunud maailma majandussüsteemi väljakutsetega kergemini toime tulla.

Küsinud Aili Künstler

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming