HERTA LAIPAIK 29. I 1921 – 17. I 2008

 

Meie seast on lahkunud suurepärane inimene ja suurepärane kirjanik Herta Laipaik. Herta Laipaik (Herta Leilia Kornev) sündis Lõuna-Eestis Hummuli vallas ning jäi ka mujal elades, olgu Eestimaa pealinnas või kaugel Siberis, hingeniite pidi seotuks oma lapsepõlve ilusa kodukandiga, nagu see on tajutav tema arvukates romaanides ja juttudes. Vahest kummalinegi on see, et tema kujutlustes jäi põnevana elama Siberi võimas loodus sellest kindlasti mitte kergest kolmeaastasest eluperioodist. Meisse kõigisse talletub läbielatu muusika ja see kõlab taustal, kui loome omaenda muusikat.

Tema esimeseks kutsumuseks oli meditsiin, mida ta sai õppida Tartu ülikoolis vaid kolm aastat. Selles valikus oli kindlasti nii soov aidata ligimesi kui ka eelaimus, et elu jooksul tuleb tal endal võidelda mitmete haigustega. Ja küllap see võitlus oli edukas, sest eluaastaid sai tal paeaegu 87 täis.

Seda põlvkonda on Eestimaal meie tahtest sõltumatu saatus üsna kurjasti rappinud. Nii tuli ka Herta Laipaigal üheainsa punasel okupatsiooniaastal kirjutatud luuletuse pärast viibida Valgas sakslaste eeluurimisvanglas, kuid hoopis tõsisemad katsumused seisid ees. Tema esimene abikaasa lahkus enamlaste eest Rootsi, kuid kirjanduspisikut endas kandev isamaalane seda saatust ei valinud. Tema tulevane, dr Nikolai Kornev küüditati 1949. aastal Siberisse ning Herta Laipaik läks „dekabristi naisena” talle aasta hiljem järele. Varsti pärast Stalini surma pääsesid mõlemad Eestisse tagasi. Siin töötas Herta Laipaik ajakirjanikuna, meditsiiniõena ning raamatukoguhoidjana.

Esimene ilmunud suurem kirjandusteos on jutustus „Teenijatüdruk Kärt” (1944).

Pikka aega pühendas ta end perekonnale ja lastele. Sel ajal kirjutas ta vaid mõned noorsoojutud, neist tuntumad on „Hõbetähega taigas” (1958) ja jutukogu „Üksik paat Jenisseil” (1966), samuti kuuldemänge ja kirjanduskriitikat.

Loojate bioloogilised kellad töötavad mitmekesiselt. Kui väga paljud kirjanikud kirjutavad oma parimad teosed noorpõlves, siis Herta Laipaik avanes imeliselt just küpses eas, kui 1980. ja 1990. aastatel ilmusid tema kunstmuistendite kogud „Maarjakask” (1983) ja „Kurjasadu” (1987) ning ridamisi romaane: „Hallid luiged” (1986), „Hauakaevaja lood” (1990), „Vagajutt vaskraamatust” (1991), „Angara ääres. Anno 1950” (1992), „Pelg” (1993), „Koerakoonlane” (1993), „Pärlid surevad pikkamisi” (1993), „Ilutüdruku lilled” (1994), „Musta opaali rada” (1996), „Oma koja narr” (1998), „Ood litrilisele õhtukleidile” (1999). Kusjuures need ei olnud mitte sahtlisse kogunenud lood, mida ei saanud nõukogude tingimustes avaldada, vaid ilmumise eel ka kirjutatud. Ilmselt oli Eesti vabanemise lootus ning tõepoolest vabanemine 60-70aastasele kirjadaamile nii stimuleeriv.

Väga paljudes Herta Laipaiga lugudes on müstilist hoovust. Mitmesugused salaõpetused ja idamaised tarkused, mis on ka kodukihelkonna rahvapärimuste nägu, huvitasid teda tõepoolest, kuid nendel aastatel kirjandusse tunginud kurjuse noodid ja inetuste kujutamine jäid talle võõraks. Tema romaanid ja jutud on suunatud headusele, üksteisemõistmisele, inimese helgemate külgede avamisele.

Inimesena oli ta vaim lõpuni virge ning ühiskonnas ebameeldiva suhtes ülimalt tundlik. Sageli võis ta oma kolleegidele helistada, muretsedes toimuva või ähvardava pärast, ning kuulas meelsasti ära rahustavad arutlused selle kohta, et maailm toimib ning kõik põlvkonnad tulevad ise oma probleemidega toime.

Herta Laipaik ei tükkinud kirjandusmaailma esimestesse ridadesse, see oli ta loomusele võõras, kuid ta moodustas koos paljude põlvkonnakaaslaste ja ka nooremate kolleegidega selle tugeva keskpaiga, millele üks rahvuskirjandus on üles ehitatud ning millel see püsib.

Tema huvitavad ning heas stiilis kirjutatud raamatud on meil olemas. Aitäh talle nüüd tagantjärelegi, kui seda ei jõutud talle tema eluajal piisavalt selgesti öelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming