Hannes Walter 3. XII 1952 ? 26. XI 2004

Laidoneri muuseum, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, Kaitseliit, Eesti Kaitseministeerium

Laidoneri muuseumi direktori, sõjaajaloolase Hannes Walteri surm tabas ootamatult tema endiseid ja praeguseid töökaaslasi ning arvukaid sõpru nii kodu-  kui välismaal.

Hannes sündis 3. XII 1952. aastal Tallinn-Nõmmel. Juba Nõmme keskkoolis õppides tundis ta huvi ajaloo vastu. Tedagi iseloomustas tolleaegsete noorte opositsioonivaim, mida tugevdas veelgi asjaolu, et 1943. aastal mobiliseeritud isa kandis mõnda aega välihalli mundrit. Pärast keskkooli lõpetamist ei olnud elutee valikul kahtlusi. Ta õppis Tartu ülikoolis kaugõppetudengina ajalugu ja leidis töökoha Ajaloo Instituudis, esialgu kunstiajaloo sektoris.

Pärast ülikooli lõpetamist cum laude 1978. aastal pakuti talle töökoht kõrvalsektoris. Uurimisteemaks kinnitati mõistagi Vabadussõja probleemistik, kuigi tookordseid olusid arvestades nähtuna vastaspoole, Punaarmee juhtkonna vaatevinklist. Kuid peagi märgati noore energilise  mehe mitmekülgseid võimeid mujalgi ning aastail 1989 ? 1992 töötas ta Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali juhatajana.

On endastmõistetav, et rahvuslikus vabadusvõitluses lõi Hannes Walter kogu hingest kaasa. Ta osales Eesti lähiajaloo ?valgete laikude? ja ?mustade aukude? likvideerimisel, avaldades ajalehtedes-ajakirjades arvukalt artikleid nii Vabadussõja kui Eesti riigitegelaste ja nende saatuse kohta. 1987. aastal oli Hannes Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajate hulgas, selle organisatsiooni Nõmme abikomitee (1988. aastast Nõmme Heakorra Selts) loomise initsiaator. 1988. aastal oli ta koos sõprade-kaasvõitlejatega Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutajaid. 1989. aastal ilmus trükist ka Hannes Walteri esimene omaette teos ?Ausalt ja avameelselt Landeswehri sõjast?.

1992. aastal kutsuti H. Walter tööle riigikantselei sotsiaalelu osakonna juhatajaks. Sama aasta 27. juulil saabus tema tähetund, töökoht loodavas Kaitseministeeriumis, esialgu ministri asetäitjana, 1993. aastast kantslerina. Samal aastal oli Walter alusepanijaks veel ühele algatusele: tema osalusel asutati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. 1999. aastast kuni surmani oli ta liidu president, andes väärika panuse meie langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamisel.

1994 pühendus Hannes Walter turvafirma ESS ülesehitamisele, alates 1997. aastast töötas Kaitseministeeriumi nõunikuna. Tema ideed ja konkreetsed projektid sõjamuuseumi loomiseks leidsid lõpuks valitsuse heakskiidu. 1. III 2001 asutatigi Laidoneri muuseum, mille direktoriks ta valiti. Muuseumi hoone, aastatel 1923-1940 kindral J. Laidonerile kuulunud Viimsi mõisa härrastemaja, oli nõukogude mereväe poolt lagastatud ja ajahambast puretud. Mõisahoone restaureerimise käivitamine oli uue direktori esimene ja suurim mure. Paralleelselt sellega asuti täiendama kogusid ja ette valmistama trükiseid.

Igal aastal on korraldatud ka kaks teaduskonverentsi. Neist viimane, mis pühendatud Esimesele maailmasõjale, toimus alles äsja 5. XI. On ilmunud kolm numbrit muuseumi aastaraamatut, pandud alus toimetiste seeriale.

2000. aastal omandas ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Ta on avaldanud militaartemaatikat käsitlevaid uurimusi, artikleid nii kodu- kui välismaal, lisaks filmistsenaariumid, tele- ja raadiosaated. Mitme riigi asjatundjad on eriti kõrgelt hinnanud tema 1998. aastal ilmunud kaunist raamatut ?Eesti teenetemärgid?. Kuid Hannes Walter  ei mõelnud ainult endale, vaid on aidanud trükivalgust näha ka teiste autorite töödel. Tema suurimaks teeneks selles vallas jääb kindlasti Ü. Uluotsa uurimuse ?Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus? (1999) toimetamine ja postuumne väljaandmine.

Soome lahe põhjakaldal oli ta hinnatud lektor ning Eesti ajaloo ning tänapäeva tutvustaja. Soomlased olid ka need, kes riiklikul tasemel tunnustasid Walteri teeneid, andes talle Lõvi Rüütelkonna komandöriristi. Eesti tunnustus jäi ametkondlikule ja seltskondlikule tasemele: Kaitseministeerium, Kaitseväe juhataja, Piirivalve, Kaitseliit, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja mitmed teised organisatsioonid on vääristanud tema teeneid oma aumärkidega.

Walteri elutöö jäi pooleli, see lõpule viia on kohustus tema kolleegidele, sõpradele ja kaasvõitlejatele.