Ersa ja mokša keel ohuga silmitsi

Natalia Ermakov, Eesti-Mordva Kultuuriseltsi esinaine, Natalia Abrosimova, ersa-mokša kultuuriühingu Sjatko esinaine, TLÜ kultuuride uuringute eriala doktorandid

Mordvalased on eestlaste enim hajali sugulasrahvas, neid elab Kesk-Venemaast Siberini ja ka Kesk-Aasias. Keeleliselt, kultuuriliselt ja antropoloogiliselt jagunevad nad mokšadeks ja ersadeks. Ersa ja mokša keel on umbes sama lähedased kui eesti ja soome oma, kuid erinevusi on kõigil keeletasanditel: häälikuis, grammatikas, sõnavaras. On öeldud, et mokšad ja ersad peavad end ühe pea, kuid kahe suuga rahvaks. Euroopa rahvad said mordvalastest teada idagooti kroonikult Jordaniselt 551. aastal, tema järgi olevat kuningas Ermanarich 3. sajandi keskpaiku oma võimu alla võtnud mordens’i-nimelise hõimu. Sellest ajast peale tunneb muu maailm neid ühisnimetuse „mordvalased”  all, ersad ja mokšad ise ei ole aga seda nimetust tänapäevani oma keelepruuki võtnud.     

 Mordva Vabariigi (26 200 km², 959 600 elanikku, pealinn Saransk, ersa-mokša keeles Saran, Saran oš või Saranskoi) rahvastikust moodustavad mokšad ja ersad alla kolmandiku. Mordvamaal tahetakse ametlikult luua ühtne kirjakeel, panna ersa ja mokša keele põhjal 2014. aastaks kokku üks mordva keel. Selle kavatsuse kiitis Mordva Vabariigi valitsus heaks aastal 2008. Ametnike arvamusel ühendab ühine mordva keel kõiki mordvalasi ning tulemuseks on ilus ja rikastatud ühiskirjakeel.  Võimude väitel on selline plaan tekkinud rahva konsolideerimise huvides.       

Mokša ja ersa keel on saanud alguse ühest keelest, kunagi elasid rahvad koos, siis läksid laiali ja keeled hakkasid arenema iseseisvalt. 1925. aastal loodi ersa ja 1933. aastal mokša kirjakeel, mõlemad vene tähestiku alusel: ersa kirjakeele aluseks on Ardatovi rajooni Kozlovka küla murre ning mokša kirjakeelel Krasnoslobodski rajooni murre. Siis loodi ka koolid, kõigis ametiasutustes tõlgiti dokumendid ersa keelde ning töökeeleks oli ersa keel.  Korraldati palju konverentse ning sümpoosione, kus kaaluti sedagi, kas ühtlustada ersa ja mokša keel või mitte. Lõpuks ühise kirjakeele loomiseni siiski ei jõutud, sest mõlemad tahtsid säilitada oma keele ja identiteedi. Paljud lingvistid on pigem seda meelt, et ühe kirjakeele loomine on absurdne, sest see võib viia mõlema keele väljasuremiseni. Kumbki rahvas ei hakka rääkima kunstkeeles – igal keelel on oma ajalugu. Ersa keele päästefondi  ametnikud on arvamusel, et sellist asja ei tohi teha. Kõigepealt peaks küsima: kas rahvas ise tahab seda? Seda ei hakka keegi kasutama, sest on olemas kaks kirjakeelt – nagu on olemas ka kaks kirjandustraditsiooni. Toome näiteks Saranski ülikooli professori Mihhail Mossini kui ühiskeele pooldaja seisukoha: „Meil on olemas ka šokša dialekt, mis on lähedane ersa keelele ning mida räägitakse Torbejevo rajooni mitmetes külades. Mujal  Torbejevo rajoonis räägitakse ka mokša keelt. Vaatamata kahele kirjakeelele, on šokša murre ikka alles. Sama lugu on ka mordva keelega: need külainimesed, kes oskavad emakeelt, hakkavad seda kasutama oma murde baasil ja nende emakeelega ei juhtu midagi. Ühine mordva kirjakeel saab sündida variatiivsuse laienemise tulemusel. Stereotüübid peavad kaduma ning tuleb laiendada ersa ja mokša kirjakeele normi – alles siis saame rikka ja  ühise kirjakeele” (http://mariuver.wordpress. com/2009/02/06/mordovskii-jazyk/). 

Ehk ei juhtugi ersa ja mokša keelega midagi,  vaid vastupidi – nende sõnavara saab veel rikkam ning mitmekesisem. Mossini arvates ei ole hea, et ersalased ja mokšalased ei saa vahel teineteisest aru – las räägivad tulevikus omavahel ühes keeles! Kuid küsimus selles ongi, kas nad tõesti hakkavad ühes keeles rääkima. Ise võime öelda, et mordva keele tulekuga pole meil koolis ja ülikoolis saadud haridusega enam midagi peale hakata, sest see on seotud  ersa keele ja kultuuriga. Võib küll luua ühise mordva keele, kuid mokša ja ersa keel ei tohi kaduda. Need keeled peavad kõlama ja õitsema Mordvamaal või kuskil mujal, kus nende keelte ja kultuuri esindajad elavad. On olnud ja on siiamaani olemas kaks keelt ja kultuuri, millest ei saa ega tohi loobuda. 

Suurim roll ersa ja mokša keele ja kultuuri säilitamisel on külal. Venekeelsele koolile ja muudele assimileerumist soodustavatele teguritele vaatamata on külades alles keel ja rahvustunne. Tänapäeva ersa ja mokša küla iseloomustab suhteliselt kompaktne asustus  ja rahvuskultuuri pikemaajaline püsimine. Mordvamaa tühjeneb vaikselt ja külades kannavad talupojaühiskonna traditsioone inimesed, kes on sündinud 1930. – 1960. aastatel. Ersadel ja mokšadel, nagu näiteks ka setudel, puudub linnakultuur ja vanad traditsioonid ja keeled peavad vastu suuresti sellepärast, et suletud külaühiskonnas antakse põliseid väärtusi edasi põlvest põlve – nii on varem tehtud  ja nii tehakse ka edaspidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming